Tokyo olümpiamängud on koroonaviiruse pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükatud. Esmaspäevases Vikerraadio saates "Välistund" arutasid mängude teemat Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles, kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kaheksa aastat sportlasena Jaapanis elanud Riho-Bruno Bramanis ja saatejuht Astrid Kannel.

Sukles usub, et tänavu suurvõistlus kindlasti toimub. "Peab juhtuma midagi väga traagilist, et vähem kui 90 päeva pärast Tokyos ei läideta olümpiatuld," ütles Sukles. Rebane lisas oma pikale kogemusele tuginedes, et ta ei teeks pikki ennustusi. "Loomulikult on korraldajad, sportlased ja televisioon valmis, aga lõpliku allkirja paneb koroona, kuna me ei tea uusi tüvesid, leviku laiust jne."

Seejuures oleks olümpiamängude edasi lükkamine ajaloos esmakordne. 1916., 1940. ja 1944. aastal jäeti suurvõistlus sõja tõttu ära ning kolm korda on toimunud olümpia boikottidega. Teist korda olümpiamänge aga enam edasi ei lükata.

"Kui mängud jäävad ära, siis jäävad ära, sest siis tulevad juba uued mängud. Neid ei saa suvaliselt tõsta. Kui juhtub, et sel suvel mänge ei tule, siis on järgmised mängud 2024. aastal Pariisis," nentis Sukles.

Lisaks sellele, et olümpiamängud on suur spordipidu, on see ka poliitika ja äri. "Sportlaste ja spordi jaoks on see tippude tipp. Riigid, kes OM-i korraldavad, ma ei ütle, et nende jaoks on see hetkeline äri, sest see on alguses tohutu miinus, aga pikas plaanis on see riigi või linna turundus ja siis edasi on see selge äri," rääkis Rebane.

"Viimane ja mis pole ka vähe tähtis, väga paljud riigid tahavad end näidata maailmale ja öelda, et jah, me suudame. OM on see koht, kus kogu maailma pilgud on 16 päeval ühes linnas, see on võimsaim turismimagnet terves maailmas."

"Kui mängud ka ära jäävad, siis see pole maailma lõpp, sest see bränd on nii tugev. Viimane kahjumiga mäng oli Moskvas, aga pärast seda on see olnud majanduslikult toitev," jätkas Rebane.

"Tähtis on see, et kui me võtame üldpildi, siis mängud on muutunud regionaalseks. Me vaatame televisioonist seda pilti, mis meile meeldib. Inimesed elavad kaasa oma alale. Maailmas on 72-73 riiki, kellel pole veel olümpiamedalit ja nende jaoks on selle võitmine suur asi. Mängude bränd on nii tugev, et katastroofi ei ole, on palju õnnetusi."

Kui olümpia ära jääks, oleks see neli aastat valmistunud sportlasele Rebase sõnul tõeline katastroof.

Sukles lisas: "Need, kes soovisid Tokyos karjääri lõpetada, nende jaoks oli see edasilükkamine juba katastroof. Nad pidid valmistuma veel ühe aasta. See on nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt väga raske. Trenni, võistluste rutiin on kadunud. See koroona esimene ja teine laine on sportlasi väga kõvasti muserdanud."

Rebane näeb olümpiamängude toimumises ka muud, kui vaid spordipidu, äri ja poliitikat.

"Olümpia suurim tulemus on need 100 000 - 150 000 vabatahtlikku, kes teevad ebanormaalselt palju tööd ja saavad koolituse. See on tohutu vabatahtlike hulk, mis annab väga suure tõuke kodanikuühiskonnale, kus inimesed peavad näiteks valvama vabatahtlikkuse alusel midagi puhtast entusiasmist. OM-i tegelik toode on entusiastlik ja treenitud inimene, mitte sportlane."

Sukles leiab, et koroonaviirusest on ka spordimaailmas midagi kasulikku kaasa võtta.

"Me oleme õppinud viirusega koos elama ja kui vaatame spordivõistluseid, siis see, kuidas käituvad sportlased ja pealtvaatajad, on uus normaalsus. Negatiivne normaalsus on see, et harjutakse ära, et spordivõistlused on pealtvaatajateta," rääkis Sukles.

"Sport ei ole lihtsalt, et vaatame kumb on parem, vaid see on ka meelelahutus pealtvaatajale ja see (publikuta võistlused - toim.) on natuke nukker. Ma näen, et me suudame suurvõistlustele pealtvaatajad tagasi tuua. See on ka sportlasele oluline, et talle elatakse kaasa. Iga sooritus on nagu teatritükk. See on mõlemale alati erakordne sündmus ja need kaks peaks kokku saama," ütles Sukles.