Vikerraadio saates "Spordipühapäev" vesteldi sel teemal isa ja poja Jüri ja Robert Roobaga, kes läksid koos Soome rohkem kui kümme aastat tagasi, et anda Robertile võimalus suures hokis läbi lüüa. Robert Rooba sõnul oli siis võimalusi eestlastel palju vähem. Kümne aastaga on olukord läinud oluliselt paremaks.

"Suvel, kui minek oli, siis tegelikult kogu see noortemeeskond, kes me mängisime koos, põhimõtteliselt jooksis laiali, kes läks Venemaale, kes läks Lätti, kes läks Saksamaale, kes läks Soome. Kõik läksid kuhugile. Kuhu kontaktid olid ja kuhu minna said, sinna läksid. Meil oli see kontakt läbi Hannu Järvenpää siia Soome ja nii see läks. Kindlasti oli sellel hetkel neid võimalusi ja kontakte vähem, aga õnneks olid tekkinud juba sellised tutvused, et võimalik oli nii paljudel poistel välismaale minna. Praegu on see maailm kindlasti avatum Eesti noortele hokimängijatele ja kindlasti on neid võimalusi rohkem," rääkis Robert Rooba intervjuus Vikerraadiole.

Kui võtta võrrandist välja Roobade tutvused, Roobade perekonna tugeva hoki tausta, siis kas keskmisel noorel hokimängijal tavalisest Eesti perekonnast on praegu võimalused olemas, et minna välismaale mängima? "Jah, absoluutselt! Kui on mängija, kes mängib Eestis noortekoondiste tasemel, siis läbi nende treenerite, läbi hokiliidu on need kontaktid olemas. Kõige tugevamalt Soome, aga ka mujale ja tegelikult on palju noori, kes on ise samuti kontakti otsinud. Tänapäeval on interneti kaudu võimalik leida kõikvõimalikke kontakte, kuidas välismaale saada. Mängijate statistika on igal pool internetis olemas ja seda saavad alati meeskonnad vaadata. Ma olen näinud nagu väga palju leidlikke lahendusi, kui noored hokimehed on ise need võimalused on otsinud ja need leidnud. Aga selles mõttes on ka hokiliidul väga head kontaktid ja meil on olnud viimastel aastatel väga palju Soomest treenereid, kelle kaudu on mängijad leidnud tee Soome. Samuti on mängijaid, kes on juba ammu läinud, kes on kuskil mõnda aega olnud ja nii-öelda näidanud ennast heast küljest ning tekitanud seal sellise usalduse nendes kohtades, et julgetakse võtta ka järgmisi eestlasi," ütles Robert Rooba.

Mis hetkel Eestis noorel andekal hokimängijal sein ette tuleb? On see individuaalne või ikkagi on Eestisse sellie süsteem, et on mingi kindel hetk, kus tuleb hakata mõtlema edasi, kui tahta midagi hokimaailmas ära teha? "Ma ei ole sada protsenti teadlik sellest, mis tasemel meie noored praegu on. Aga ma usun seda, et kui sa 14-15-aastaselt lähed, siis sa ei ole maailmahoki suhtes rongist maha jäänud. Hiljem juba võib tulla ette seda, et need noored, kes mängivad, on sama tugevad omavanustega ja lähevad natuke ees ära nendelt Eesti kuttidelt, kes jäävad siia Eestisse mängima. Aga see ei ole kindlasti mingisugune reegel, sest meil on ka näiteid mängijatest, kes on hiljem ja on väga hästi pääsenud selle rongi peale ja läbi löönud. Eks ta ole parajalt individuaalne asi, aga see selleks. Reeglit kindlasti ei saa öelda. Mina isiklikult ütlen, et ideaalpildis püsivad noored ikkagi võimalikult kaua kodumaal, saavad oma kooli ja gümnaasiumiõpingud tehtud ning koos teiste Eesti hokimängijate koos areneda. Kui jõutakse juba sellisesse vanusesse, kus on vaja siirduda professionaalsuse poole, siis minnakse. Aga loomulikult oleme praegu olukorras, kus see noorte tase ei ole veel selline ning tuleb pigem varakult minna. Arvan, et see vanus, kus mina läksin välismaale, on üpris optimaalne," jätkas Robert Rooba.

Ka Eesti koondiste mänedžerina töötav Jüri Rooba soovib alustuseks rõhutada, et Eestis on tehtud viimastel aastatel palju tööd selle nimel, et noortel hokimängijatel oleks võimalik kodumaal hea põhi alla saada.

"Me oleme mitu aastat juba vedanud sellist projekti nagu Team Eesti U-16. See on siis meeskond Eestis kokku korjatud poistest, kes mängivad Soome meistrivõistlustel. Mitte kõige kõrgemal tasemel, aga vastavalt sellele tasemele, millise võistkonna me kokku saame," rääkis Jüri Rooba. "Esimene aasta, teine aasta.. nüüd see aasta alustasime väga heade poistega ja meie noored olümpiavõitjad, 2003. aastal sündinud seal osalesid. See oli meil väga hea võistkond, alustasime ju väga heade tulemustega. Aga kahjuks jäi meil see pooleli, soomlased lihtsalt keelasid meil edasi-tagasi sõitmise ja eks ta nii pidigi olema. See oli see variant, mida me oleme hokiliidu poolt arendanud. Tahtsime, et alustame U-16-ga, edasi U-18 ja siis lõpuks U-20. Et poisid oleksid Eestis oma klubide juures ja saavad häid mänge nädalavahetustel Soomes mängimas käies. Ütleme nii, et välismaale ei tasu minna madalamasse liigasse. Kui sa lähed, siis ikka sinna tippliigasse. Aga need tippliigad on ikkagi väga heal tasemel. Soome liiga on ikka maailma tasemel. Et selle jaoks valmis olla, siis peab siin tegema rohkem tööd loomulikult. Meie oma koduliigat Soome SM-liiga tasemele ei saa küll lähiaegadel kuidagimoodi tõsta. Paremad poisid nii ehk naa lähevad ära. See on lastevanemate ambitsioon, et tahavad ikka proovida."

Jüri Rooba sõnul on rõõmustav, et tugeva hokitaustaga Soomes ja Rootsis treenib palju Eesti koondise kandidaate.

"Meeste koondise kandidaatidest, keda meil siis on ligi 50, nendest kõige rohkem mängijaid on Soomes, 20 mängijat, kes mängivad erinevatel tasemetel alates SM-liigast ja lõpetades Soome sarjaga, mis on tasemelt kolmas," tutvustas Jüri Rooba. "Seal on kõik nooremad poisid. Ja Rootsis on meil 12 mängijat, kes mängivad Rootsi kahest kõvemast divisjonist järgmisel tasemel. Kui me nüüd mõtleme seda, et tahame Eesti koondisega jõuda TOP-divisjoni, et mis me siis peame selle jaoks tegema? Meie mängijad peaksid mängima vähemalt Rootsi esimeses-teises divisjonis. Soome tippliigades on meil kaks kaks mängijat. Praegu need arvud peaksid minema tunduvalt suuremaks, siis oleks võimalik ka Eesti koondisega TOP-divisjoni jõuda."

Kas noortel Eesti hokimängijatel on mõtet kiigata ka Soomest ja Rootsist kaugemale? "Hästi paljud käivad loomulikult USA-s ja Kanadas proovimas, aga seal nad saavad nendesse liigadesse, kus lapsevanemad maksavad," jätkas Jüri Rooba. "Maksavad selle lõbu kõik kinni, aga seal on neid mängijaid nii tohutult. Selleks, et end seal näidata pead olema selle liiga esimese-teise-kolmanda seas. Siis on sul võimalik hüpata järgmisesse liigasse või paremasse ja hakata silma või NHL-i draft'i saada. Seal on tohutu arv neid mängijaid. Et sealt teha see hüpe ütleme siis NHLi, see on ikkagi väga keeruline. Soomes jääb asi tihti selle taha, et kui soomlane ja eestlane on kõrvuti, siis valitakse ikkagi soomlane. Seal loetakse punkte ja raha selle koha pealt, kui palju mängijaid saavad Soome koondisesse, palju mängijaid saavad tulevikus draft'itud. See on kõik raha. Miks peaks siis toetama võõrast last? Tegime alguses pikalt Espoga koostööd ja proovisin ikka sokutada sinna Eesti poisse. Lõpuks öeldi ära, et meil on enda omasid nii palju, ära enam paku, me võtame enda omad, ära enam too neid siia, ei ole vaja."

Vaatamata sellele, et eestlastel on Soome kõrgliigasse murda väga raske ja et iganädalaselt kuuleme siin vaid Robert Rooba vägitegudest rõhutab Rooba ise, et Soomes on veel Eesti hokimängijaid, kelle tegemistel tasub silma peal hoida.

"Lisaks minule mängib praegu Soome kõrgliigas Eesti koondislane Kristjan Kombe. Tegemist on noore ja väga talendika mängijaga, kes kindlasti tulevikus hakkab Soome kõrgliigas vägevaid tegusid tegema. Ei saa unustada ka teist Robertit. Robert Arrakut, kellel on küll leping Rauma Lukko meeskonnaga ja on esindanud nende noortemeeskonda kogu selle hooaja. Tal on ka kindlasti väga-väga hea tulevik ees. Loomulikult on veel Aanurte, kes mängib alla 20-aastaste liigas lisaks Robert Arrakule. Nad mängivad väiksemat rolli seal, aga nad kindlasti suudavad tulevikus endale hea profihokimehe karjääri teha kas siis Euroopas või kus iganes. Lisaks on veel tulemas, nagu alla 18-aastaste ja alla 16-aastaste liigas mängivad noored kutid, kes tegelikult ka juba praegu teevad tegusid ja kellest on loota väga-väga häid asju. Selles mõttes neid hokimehi on Soomes alates kõrgliigast kuni igasuguste muude vanusteni välja. See trend on ikkagi olnud see, et järjest rohkem on neid noori siia Soome liikunud," ütles Robert Rooba.

Kas Robert Roobal on mingil määral ka mentori roll? "Üksikute meestega ma ikkagi suhtlen niimoodi iganädalaselt või vähemalt igakuiselt," ütles Robert Rooba. "Suveti tegelikult on see aeg, kus kõik on Eestis ja väga paljud kuttidest käivad minuga koos treenimas jäätreeningutel. Ma olen viimased kolm-neli aastat organiseerinud sellist suve jäätreeningute värki ja poisid on näidanud väga head entusiasmi seal. Nad on tahtnud teha koos treeninguid ja selles mõttes on seal ikka suheldud ning alati asjadest räägitud. Eks ma ikka püüan seda suunda näidata nii palju kui võimalik ja alati, kui keegi minu poole on pöördunud mingisuguse sooviga nõu saada või abi saada, siis ma püüan aidata nii palju kui võimalik," lisas Robert Rooba.

Välismaale minek ei sõltu mõistagi ainult noore sportlase andekusest, tihti saab otsustavaks hoopis rahaline pool. Roobade enda lugu on hea näide sellest, kuidas andeka lapse spordiunistuse nimel tuleb langetada perekonnale väga raskeid otsuseid.

"Ei ole palju akadeemiaid, spordikooli moodi asju, et saaks sõita kusagile välismaale ja siis seal elada, kus kõik oleks organiseeritud. Mõned sellised akadeemiad on Rootsis ja siis on Red Bulli kuulus akadeemia, kus meie poisid on ka olnud, näiteks Robert Arrak, ja minu arust see akadeemia, kus Arrak oli, see oli täitsa ilma rahata tema jaoks, ta ei pidanud üldse mitte midagi maksma," jätkas Jüri Rooba. "Nendesse akadeemiatesse kutsutakse ikkagi selle mõttega mängijaid, et neid seal kasvatada ja siis see akadeemia müüb nad pärast kusagile superliigasse edasi. Loomulikult nad ei suuda neid kõiki ära müüa, aga seal peab olema häid treeningpartnereid, kellega koos areneda ja edasi minna. Pigem on rohkem selliseid variante, kus sõidetakse ära peredega või siis sõidab ära isa või ema. Või siis sõidab ära kellegi isa ja võtab mitu last kaasa. On ka selliseid variante. Enamus on ikka sellised võimalused. USA-sse on sõidetud ka peredesse või kasulapseks, aga siin Soome ja Rootsi, nemad ei kasuta sellist perede varianti. Soomes on näiteks on klubimaks ümmarguselt kolmsada eurot kuus, mida lapsevanemad peavad maksma lisaks reisimise ja treenimise eest. Tihti jääb ka sellepärast sõitmata, sest need summad on päris suured. Päris kallis kokkuvõttes. Rootsis on natuke väiksemad klubimaksud."

Üks noortest hokipoistest, kes varakult kodumaalt võõrsile läks, on praegu 26-aastane Ragnar-Hindrek Russ. Tallinnast pärit Russ jõudis jäähoki juurde väga noorena, uisud sai ta jalga juba enam-vähem kaheaastaselt. Esimest korda siirdus Russ Soome treenima kümneaastaselt. Välismaal mängimist finantseeris perekond. Russ kiidab nii oma vanemaid kui ka vanavanemaid, kes teda hokimehe teekonnal aitasid. Kaasas noorel poisil ühtegi pereliiget siiski polnud ja Eestist eemal viibides tuli üksi hakkama saada. Kui perekonna poolt nõudis hokikarjääri toetamine üksjagu investeeringuid, siis väikest raha hakkas Russ ise hokimängimisega teenima umbes viis aastat tagasi, 21-aastasena. Ragnar Russ tuli pärast välismaal veedetud aastaid Eestisse tagasi. Mitu aastat kandis ta Tartu Välgu särki, praegu on aga Eesti meistrivõistluste kohtumistel kommentaator.

Lõpetuseks tasub Robert Rooba hinnangul meeles pidada, et Soome-suguse hokiriigi naabriks olemine on Eestile lotovõit.