Teadusartikkel uuris, milline oli Eesti populaarseim spordiala enne II maailmasõda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Schwede
Indrek Schwede Autor/allikas: Eesti Jalgpalli Liit

Ajalooline Ajakiri avaldas teadusliku artikli "Jalgpalli populaarsus Eesti Vabariigi spordielus 1920-40". Artikli autoriks on Tartu ülikooli ajaloodoktorant Indrek Schwede, kelle sõnul oli tegu esimese tõsisema katsega võrrelda spordialade populaarsust tol perioodil.

"Olen spordiringkonnas olnud aastakümneid ega salga, et olen jalgpallimees, aga see viiski mind selle uurimustööni," sõnas Schwede. "Tahtsin teada saada, kas see tajutud hüpotees, et jalgpall oli toona esirinnas, ikka vastab tõele. Numbrid on leitud ja hüpotees tõestatud."

"Spordialade võrdlemisel uurisin nelja kategooriat: harrastajate hulk, publiku hulk, alaliitude bilanss  (ja tulemiaruanded) ning esindatus trükimeedias," kirjutas Schwede oma metoodika sissejuhatuses.

Eestis oli selle perioodi lõpuks hinnanguliselt 3000-3500 jalgpallurit. "Eesti Spordileht arvutas 1938. aastal, et Eestis peaks olema vähemalt 3000 aktiivset jalgpalliharrastajat. Päevaleht avaldas aasta hiljem, et Eestis oli 59 klubi ja 3500 mängijat. Esimene näitaja andis Eestile Euroopas 24. koha ja teine näitaja 22. koha," tsiteeris Schwede oma artiklis. "Eestis oli 1000 elaniku kohta kolm jalgpallurit nagu ka Soomes ja Leedus, kaks jalgpallurit sama arvu elanike kohta oli Lätis, Poolas, Itaalias ja Bulgaarias."

Harrastajate arvult edestas jalgpall Eesti Käsipalli Liidu alla kuulunud huvilisi. Toona ei mängitud Eestis tänapäevast käsipalli, vaid Eesti Käsipalli Liit koondas enda alla nii võrkpalli, korvpalli kui ka pesapalli. Schwede analüüsist selgus, et jalgpallimängijaid oli 1930ndate lõpus ligikaudu neli korda rohkem kui korv- ja võrkpalli meistrivõistlustel. "Seda ülekaalu vähendas mõnevõrra naiste osalemine korv- ja võrkpalli meistrivõistlustel. Organiseeritud jalgpalli naised sel ajal ei mänginud," lisas Schwede. Samuti analüüsis artikli autor Ekraveliidu ehk Eesti kerge-, raske- ja veespordiliidu harrastajate numbreid.

Schwede usub, et mitme spordiala üle katuse alla panek tähendas sisekonkurentsi, mis võis mõnele alale liiga teha, kuid küllap oli see mõnele alale majanduslik kasulik: "Näiteks võrkpalli sooviti kolmekümnendate aastate lõpul viia suviseks alaks, et talv oleks korvpalli päralt. Mõlemad alad kuulusid Eesti Käsipalli Liitu. Rääkimata Ekraveliidust, mis oma algusaastatel ühendas sedavõrd suuri ja eripalgelisi alasid nagu kergejõustik, poks, tõstmine, vaba- ja kreeka-rooma maadlus, ujumine, vettehüpped, veepall, võimlemine ja jalgrattasport. Eesti Jalgpalli Liit tegeles vaid jalgpalliga. Samas tooksin välja, et sel perioodil polnud eri alaliitude vahel suuri konflikte, sest tavapärane oli juhus, kus sama ametnik töötas mitmes alaliidus."

Jalgpall oli toona ka Eesti spordipubliku eelistatud alaks. Spordisaalide ruum oli piiratud ning palju rahvast sai koguneda vaid staadionitele. Eesti koondis pidas enne Kadrioru staadioni valmimist (1926) kodumaal 11 maavõistlust. Koduväljakumänge peeti toona kolmel väljakul: Tiigriveski, Sport ja Kalev ning Schwede kalkulatsioonist selgus, et keskmiselt vaatas koondise matše 3954 pealtvaatajat. Pärast Kadrioru staadioni valmimist oli Eesti koondise keskmine publikuarv 5797. Üks mängudest peeti ka Kadriorust eemal, kui Soomet võõrustati 1927. aastal Tallinna Jalgpalli Klubi väljakul.

Kohalikest meistrivõistlustest tõi Schwede välja Tallinna Sport – Tallinna Kalev kohtumise 1923. aastast, mis tõi Kadriorgu 5000 inimest, kuigi mitmed huvilised jäid ka aia taha. Aasta hiljem tõi Austriast külla sõitnud profimeeskond Viini Hakoah staadionile 6000 huvilist. Kergejõustikupubliku märkimisega polnud ajakirjandus järjekindel, kuid kõige populaarsemad maavõistlused tõid tribüünidele tavaliselt 1500-4000 pealtvaatajat. Maavõistluste pealtvaatajate arv oli tol perioodil hinnanguliselt kahekordselt jalgpalli kasuks. "Korv- ja võrkpalli publikuhulka piiras asjaolu, et mängiti pisikestes võimlates, mis mahutasid maksimaalselt üle poole tuhande pealtvaataja," kirjutas Schwede artiklis.

Lisaks eelpoolmainitud analüüsile leiab artiklist viiteid teiste alade toonastele publikuarvudele ning Schwede võrdles alade majanduslikku seisu. Jalgpall oli ka selles teistes aladest ees, sest suurem publikuhulk võimaldas suuremat sissetulekut, kuid ala oli ka vanem. "Jalgpalli suuremat populaarsust ja paremat majanduslikku seisu võrreldes teiste sportmängudega seletab ka ajaline edumaa: kui Eesti jalgpalli sünniaasta on 1909, siis võrkpallil 1919 ja korvpallil 1920," kirjutas Schwede.

Meediakajastuses paistsid sel perioodil veenva ülekaaluga silma jalgpall ja kergejõustik. Teaduslikus artiklis saab teada, miks eelistati reportaaže kirjutada jalgpallist, kuid fotode ja illustratsioonide puhul eelistas ajakirjandus tihtipeale kergejõustikku, v.a Päevaleht. Spordialade esindatust trükimeedias uuris Schwede koostöös Kristjan Remmelkoorega.

"Tunnistan, et olen varasemates kolumnides ja esseedes patustanud väitega, et jalgpalli oli sel perioodil meedias kõige rohkem. Uurimustöö näitas, et sinna kõrvale kuulub auga ka kergejõustik. See võrdsus oli minu jaoks üllatav. Samas oli jalgpall esikohal Eesti aineliste artiklite poolest ning jalgpalliartiklid olid mahuliselt kõige suuremad ja põhjalikumad. Kergejõustiku kajastusele lisasid kvantiteeti välismaa atleetide tulemusi fikseerivad lühiuudised," sõnab Schwede.

Täispikka artiklit saab lugeda siit.

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: