"Kunagi, kui mul võistlustel väga hästi läks, nüris üks minu koondisekaaslane mu uisud ära," meenutas Allik intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammile. "Saime too hetk väga hästi läbi. Täpselt enne puberteediiga oli kõigil võistlustahe väga suur ja kõik tahtsid võita. Esimene võistluspäev läks mul suurepäraselt, järgmisel hommikul trennis oli ka kõik suurepärane ja kui võistlema läksin, olid uisud täiesti nürid."

Alliku sõnul sellised asjad päris niisama juhtuda ei saa. "Suurema osa ajast sa tead, kus su uisud on, kes neid näeb ja see juhtuski mul hotellitoas - see oli mu toakaaslane... Peale võistlust olin täiesti šokeeritud. Kui pärast võistlust tuppa läksin, siis piilusin talle kotti ja avastasin sealt liivapaberit. See oli selline reaalsus-check mulle, et pärast seda ei ole ühtegi võistlust möödunud, kus uisud oleks kas siis 24/7 minu või mu ema käes. See õpetab."

Uisutaja sõnul ta koondisekaaslasega vahejuhtumist ei rääkinudki. "Mis ma talle ikka ütlen. Ma saan ju aru, miks seda tehti. Ilmselgelt ma kätte ka ei maksa, olen üldjuhul see, kes usub karmasse. Lihtsalt hea õppetund. Muidugi kahju, et langesin esimeselt kohalt kolmandale, aga selliseid asju tuleb ette."

Kiusamist esineb ühtelugu ka näiteks võistlustreeningutel. "See ei ole päris sõnaline kiusamine, aga see on füüsiline kiusamine: inimene läheb teisele meelega ette või põrgatakse kokku. Ükski võistlus ei möödu selleta. Üldjuhul ei ole sportlased kunagi vaenulikud, aga võib leiduda mõni üksik, kes läheb läbi tule ja vee, et võit koju tuua."