Markvardt tunnistas laupäeval ERR-iga rääkides, et nostalgiatunnet Trondheimis viibimine temas ei tekita. "Tänasel päeval on melu hoopis suurem kui toona. Täna olen pealtvaataja, siis olin sportlane, kes ümberkaudset melu ei märganud," rääkis ta.

Eestlane üllatas toona Trondheimis kõiki, sest MM-ile saabus ta üsna kesise hooaja pealt. "Seda on väga keeruline selgitada, aga nagu täna näeme - Kristjan Ilves on väga palju hüppemäel hädas, mina olin samamoodi hädas. Ühel hetkel käis lihtsalt klõps ja hüpped hakkasid tulema. Nad ei olnud küll ideaalsed, aga pärast esimest vooru oli liidrina üsna uhke tunne. Ühel päeval ühtemoodi, teisel päeval teistmoodi - kui sul juhtub olema hea päev, tuleb see ära kasutada," tõdes Markvardt.

Medalikolmiku moodustasid 1997. aastal Kenji Ogiwara, Bjarte Engen Vik ja Fabrice Guy, neljandat kohta Markvardt leinama ei ole jäänud. "Mul ei ole täna sellega midagi peale hakata. See oli see hetk, kus mul lihtsalt ei olnud jõudu piisavalt, et Fabrice'iga kaasa minna ja sinna see jäi. Suhteliselt soojad tingimused olid, lumi oli märg ja sõitsin samasuguse halli põhjaga, nagu tänapäeval on värvilise põhjaga - ei olnud musta põhjaga suusk. Mäletan, et mul oli väga hea suusk ja tänu sellele ma üldse neljanda koha sain."

Markvardti jaoks oli Norra võistluspaigana maagiline. Lisaks 1997. aasta MM-i neljandale kohale saavutas ta kolm aastat varem Lillehammeri olümpial individuaaldistantsil viienda koha ning oli meeskonnavõistluses Magnar Freimuthi ja Allar Levandiga neljas.

"See võib olla seotud sellega, et olen väga emotsioonaalne inimene, mulle meeldivad positiivsed emotsioonid. Kui ümberringi on positiivsed emotsioonid, annab see sulle lisajõudu. Kui vaatad, mis siin toimub - ilm võib olla paha, aga mäed, need inimesed, see melu - see annab hoopis teistsuguse lisaboost'i," tõdes Markvardt.