"Väga tore tunne, et oleme taas tipus. Meie võistkonna jaoks on see tähtis, väga hea hooaja algus," sõnas Fujairahis peatreenerita Eesti naiskonna esindajana tegutsenud Irina Embrich. "Ma arvan, et ma sain hästi hakkama! Leppisime tüdrukutega kokku, kes mis asetusega alustab, kellele mis rohkem sobib. Ma olen ka varem võistkonna üles andnud, osavõtumakse tegemine ei ole väga raske. Lihtsalt pead jälgima, et kõik oleks õigeks ajaks tehtud," naeris ta.

Hooaja esimesel MK-etapil alistas Eesti veerandfinaalis 45:37 Lõuna-Korea, seejärel 40:29 Hiina ja finaalis 45:34 Itaalia. Viimase vastase näol on küll tegemist valitseva olümpiavõitjaga, aga ühtegi Pariisis kulla kaela saanud naist Araabia Ühendemiraatides koondist ei esindanud.

"Me tahtsime väga, olime koos Käärikul treeninud ja mõelnud, kuidas võiks teha. Teadsime küll, et väga paljusi ei ole kohal ning on uuemad koosseisud, aga need uuemad koosseisud ei ole ka väga kerged, kelle vastu vehelda!" rääkis taas Eesti epeenaiskonda kuuluv Katrina Lehis. "Lihtsalt hästi võitluslik oli see pühapäev, midagi ei tulnud kergelt ja iga torke eest pidi metsikult palju võitlema. Kõik tuli väga raske võitlusega ja seda magusam see muidugi oli. Tunnen end väga hästi ja olen väga rahul," kinnitas Lehis.

Pariisi olümpial neljanda koha saavutanud EM-pronks Nelli Differt tunnistas, et pärast suviseid mänge ei olnud taas MK-karussellis lihtne rajale tulla. "Individuaalvõistluse päeval ei saanud ma end väga käima ja ei tekkinud võib-olla seda atmosfääri, mis oli Grand Palais'. Ütlesin pärast naljaga vanematele, et ma olengi harjunud ainult suure publiku ees võistlema!" naeris Differt. "Tegelikult võistkonnavõistluseks tunne taastus, vehklemine ei ole kuskile kadunud, lihtsalt algus oli natuke rabe."

Differt ütles peatreenerita võistlemise kohta stoiliselt, et kogenud sportlased peavad ka sellises situatsioonis hakkama saama. "Loomulikult see ei ole jätkusuutlik, meil on ikkagi vaja peatreenerit etteotsa, kes võistlustel kasvõi loosimise eest vastutaks, et sportlastel ei jääks seda kohustust kanda sportimise kõrvalt. Saime hakkama ja saame kindlasti ka Vancouveris hakkama, aga tulevikku peaks vaatama teise perspektiiviga," kinnitas ta.

Fujairahis oli Eesti naiskonna kõige pingelisemaks matšiks kaheksandikfinaal Ungari vastu. Kuuenda minimatši järel juhtis Eesti 19:18, Embrich ja Lehis viisid Eesti siis ette 27:22, ent Pariisi olümpiapronks Eszter Muhari viigistas viimases minimatšis 14 sekundit enne lõppu seisu 38:38-le. Seejärel oli noor ungarlanna aga kärsitu ning Eesti ankrunaiseks olnud Julia Beljajeva sai teha neli järjestikust torget. 

"Mul on eelmisest hooajast kogemus [ankrunaisena] olemas, aga tunnen ikkagi iga kord naiskonna eest suurt vastutust," kinnitas Beljajeva lennujaamas ERR-iga rääkides. "Isegi, kui oleme plussis viie või kümne torkega, on see viimane ikkagi pingeline koht, sest vastased on kogu aeg erinevad. Mõni hakkab ründama, väga agressiivselt vehklema, sealt võib tulla väga erinevaid momente, nagu ka see võistlus näitas."

"Ma ei saa öelda, nagu kirjutatakse, et treenerit pole tarvis - treenerit on vaja. Kuna meil on kõigil isiklikud treenerid, oleks peatreeneri roll oleks juhendaja, kes võib-olla oskaks meid kui sportlasi kokku võtta ja meie vahel rollid jaotada," sõnas Beljajeva.