Esimeselt laskumiselt sai Gu kirja 69,90 punkti ja teine sõit läks täiesti nässu. Kolmas üritus tõi 86,23 punkti, mis oli vaid 0,33 võrra vähem kui šveitslannal Mathilde Gremaud'l, aga millest piisas hõbedaks.

18-aastane Gu tunnistas, et sai viimase laskumise eel jõudu oma emalt. "Ema tunneb mind väga hästi ja teab, kuidas mu aju pinge all töötab," lausus Big Airi olümpiavõitja.

"Ma olen teinud palju tööd, lugenud palju raamatuid psühholoogiast, uurinud iseenda aju, et mõista, kuidas pingega toime tulla. Ja nüüd ma tean, et esinen pingesituatsioonis hästi."

"Esimeses ja teises voorus ei olnud ma täielikult tsoonis, kui mõistate. Mu peas ei olnud asjad paigas," jätkas Gu.

"Mu ema märkas seda ja rääkisin temaga esimese sõidu järel. Ta ütles, et "teeskle, nagu oleks su teine sõit su kolmas sõit ja et sul pole pärast seda enam šanssi". Ma üritasin, aga ilmselt pole mu kujutlusvõime nii hea."

"Nii et jah – kõik jäi viimase sõidu peale – ma tulin sellega toime ja olen enda üle nii uhke."

Viimase laskumisega medaliväärilise punktisumma teeninud Gu lisas, et kolmas sõit pidanuks tegelikult olema teine sõit. "Aga esimese kahe juures ei läinud asjad plaanitult ja tahtsin lihtsalt pjedestaalile jõuda."

Gu tuli mängudele sooviga võita kolm medalit: Big Airi hüpetes, pargisõidus ja rennisõidus. "Tahtsin pjedestaalikohta rohkem kui miskit muud. Nii et maandudes tundsin kergendust, olin õnnelik."

"Ma olen siin selleks, et esindada inimestele ennast ja oma spordiala. Lihtsalt sõita ja näidata inimestele, milleks pinge all võimeline olen, on veel üks asi, mille üle uhkust tunda. Nii et jah – olen enda üle uhke. Ja ma olen õnnelik, et kõik seda nägid."