Kui Senegali koondis esimest korda MM-finaalturniirile jõudis, katkestas president Abdoulaye Wade oma Prantsusmaa-visiidi. Kodumaal ühines ta rõõmupeoga, kandes seljas koondise ründaja El-Hadji Dioufi särki.

Finaalturniiri esimeseks vastaseks sai endine rõhuja ja valitsev maailmameister Prantsusmaa. Ei-tea-kust ilmusid korraga välja lendlehed, postrid ja plakatid, mis täitsid nädalate ja kuudega terve riigi ja millel kirjas: "Senegal võidab". See kujunes motoks, millega mindi endise koloniaalvõimu vastu.

Mängule lisas vürtsi asjaolu, et kui prantslaste algkoosseisust vaid üks pallur mängis oma koduliigas, siis Senegali kõik 11 algkoosseisu pallurit mängisid Prantsusmaal. Nende elu oli möödunud Euroopas, paljude enesemääratlus kõikus Senegali ja Prantsuse identiteedi vahel. Khalilou Fadiga tunnistas, et tal on raske Prantsusmaa vastu mängida, öeldes: "Ma tunnen paremini Pariisi kui Dakari tänavaid." Rahva vaimustus ei jätnud sportlastele siiski valikuid: meeskonna liider El-Hadji Diouf tunnistas, et tunneb end nagu riigijuht.

Senegal võitis 1:0. Võiduväravat hakati sümboolselt nimetama dekoloniseerimise väravaks. President Wade kuulutas välja rahvuspüha, žongleerides palliga lahtisel veokil, mis sõidutas teda läbi pealinna. Tõeks osutunud slogan – "Senegal võidab" – imbus ühiskonna teadvusse. Edu MM-il tõstis rahva enesekindlust ja parandas minevikuhaavasid.

Vaata pikemalt videoklipist!