"Ma arvan, et oli paras ameerika mäed. Ma ise tunnen, et mul oli võimekus seda stabiilsust hoida, mida ma ei suutnud," lausus Ermits ERR-ile.

"Võrdlemisi väikeste asjade taha jäi, aga kui need nõrkused on, siis suures pildis jätab suure märgi maha. Teatud võistlused, mis läksid hästi, andsid märku, et see võimekus on olemas, aga suures pildis ei suutnud ma seda terve hooaja vältel ära realiseerida."

Suusakiirus on Ermitsal paremaks läinud. "Mulle tundub, et paljudel võistlustel jäi julguse taha. Kui ma alguses ei saa minema, siis ma jäängi nagu tasapaksu sõitma. Sõidan ja sõidan ja siis jõuan finišisse ja mõtlen, et noh... ma arvan, et kuni veebruari lõpuni suutsin seda väga hästi hoida," kirjeldas ta.

"Läksin igasse võistlusesse, et tuleb, mis tuleb - ma ei anna alla! Nove Mesto ja Pokljuka - ma pettusin iseendas päris kõvasti, kaotasin selle austuse võistluste vastu ära ja kulgesin liiga. Mul on hea meel, et sain Oslos hea maitse suhu tagasi. Julge hundi rind on ikka rasvane. Lõpuks, kui ma näen ja tahan, siis ma jõuan sõita."

Ermits lõpetas hooaja 34. kohaga Oslo Holmenkolleni etapi jälitussõidus. "Tegelikult tänane võistlus samamoodi - lase pihta ja elu oleks palju toredam. Eile samamoodi, ühe trahviga top 15 piirimail, nulliga top kuus, top kümme. Tunduks väga tore!" ütles ta.

"Kohati tunnen endale kaasa, miks mul ei joppa, aga teistpidi võin iseendalt küsida, et miks sa lihtsalt pihta ei lase. Kui ma paar aastat tagasi vaatasin, kus ma null-nulliga oleks ja vaatad, et 40. koht, mis see oleks. Kui nüüd võistlusi vaadates oleksin null-nulliga top kümnes, siis see on midagi, mis annab indu see üks päev ära teha."