Oma sõnul tal mingit närvilisust pole. "Mul endal absoluutselt ei ole. Saan suvel 32 - kogemust on palju, välismaal on oldud 12 aastat," lausus ta ERR-ile.

"Loodan, et teised ei hakka üle mõtlema ega liiga palju pinget peale ei pane. Võitled, jooksed, mängid - sport on ju tegelikult lihtne. Päeva lõpuks on pea kõige tähtsam. Tuleb minna selge peaga, võidelda ja mis resultaat on, on resultaat."

Eriti oluline on neljapäevane kodumäng Austriaga, kellele võõrsil kolme tabamusega alla jäädi. Vastane pole tema sõnul midagi ulmelist. "Täiesti mängitav, arvan ise. Kuigi selge see, et paberi peal on nad paremad. Oluline on lihtsaid väravaid saada, kaitse pealt natuke joosta. Kuigi nad teevad sedasama."

"Tänapäeva käsipall ongi see, et tugev kaitse, jooksed ja jooksed kaitsesse tagasi. Karl [Toom] esimene mäng tegi seal, mis tahtis. Ma arvan, et kindlasti nad hakkavad kaugemalt ja agressiivsemalt vastu käima."

"Teised peavad siis selle arvelt rohkem mängu tegema," jätkas Jaanimaa. "Ta ei jõua üksi ka kõike seda vedada. Tuleb välja astuda. Ma arvan, et kaitse pealt on võimalik, ainult rünnaku pealt täna enam mänge ei võida."

Viimati oli Eesti finaalturniirile lähedal kümme aastat tagasi, aga siis pani Makedoonia koondis käe ette. "Nagu ma ütlesin - ei ole mõtet endale lisapingeid peale panna. See on sport, see on mäng - läheb nagu läheb. Tuleb lihtsalt võidelda ja tahta. Ma arvan, et oleme valmis."

"Meil on olnud see variant 2011 Makedoonia vastu. Olime noored ja põlesime täielikult läbi. Läksime suure tuhhiga peale ja arvasime, et oleme juba finaalturniiril. Väga kiiresti tehti meile kogemuse pealt ära. Loodame, et seekord asjad nii ei lähe."