Olümpiavõitjate eestlasest hooldemees: mõtlesin, et löön suusad puruks! ({{commentsTotal}})

{{1519306860000 | amCalendar}}

Eile PyeongChangi olümpiamängudel murdmaasuusatamise naiste paarissprindi võitnud ameeriklannade Jessica Digginsi ja Kikkan Randalli juures töötavad hooldemeestena eestlased Marek Sander ja Oleg Ragilo, kes andsid medali saavutamisel oma osa.

Kolmandat hooaega ameeriklaste tiimis viibiv, aga varem Eesti laskesuusatajaid aidanud Marek Sander valmistas ette Randalli suusad. Intervjuus ERR-ile rääkis ta, millised emotsioonid olid otsustavatel hetkel ja tänasel autasustamisel.

"Ma ise olin staadionil ja tegin vahetusalas neid suuski. Ütlen paljudele inimestele, et selle emotsiooni nimel tasub elada," lausus Sander. "Kel vähegi võimalust on - see kaks-kolm sekundit on selline emotsioon, et... oli selline tunne, et võtan varusuusad ja lihtsalt löön vastu lauda puruks! Selline emotsioon oli! Midagi enneolematut."

Randalli ja Digginsi võit oli ameeriklastele ajalooline, sest tegemist on neile esimese murdmaakullaga ja üldse alles teise medaliga. "Ilmselt eestlasena olen sellest kaugel, sest meie enda ajalugu on ju väga kõva. Selle ülelöömiseks... kas meil üldse on enam inimesi, kes selle üle lööb, aga see jäi natuke kaugeks," tunnistas hooldemees.

Sanderi sõnul oskavad ameeriklased seejuures hinnata ka madalamaid kohti. "Ei pea olema medal, et pidu korraldada või head emotsiooni välja näidata. Tegelikult olime rahul ka eelmistel startide kahe viienda kohaga, mille Diggins tõi. Võib-olla televaatajale maksavad ainult medalid, aga tegelikult käib igal riigil oma mäng mingite asjade peale: kellel kuues koht, kellel viies koht, kellel kellegi võitmine."

"Meie siseringis oli viies koht juba ajalugu, sest enne seda pole naised jõudnud olümpiamängudel nii kõrgele," jätkas Sander. "Eks me ikka medalit ootasime. See surve võib olla teistes riikides ongi surve, aga see on selline positiivne surve, mida sulle süstitakse ja siis sa iseenesest seda survet kasutad selleks tööks, et kõik hästi välja tuleks."

Täna riputati ameeriklannadele ka medalid kaela, aga Sander auhinnatseremoonialt enam säärast elamust ei saanud nagu vahetult pärast võistlust. Mõnes mõttes oli unistuste tipp nüüd ära, aga plaane tulevikuks jagub.

"Hinges ootad sama emotsiooni, mida tundsin seal staadionil ja isegi see medalitseremoonia mulle seda enam ei andnud. See on ainult kaks-kolm sekundit... seda on raske seletada, aga eks see tipp ongi juba käes. Võib-olla on järgmine ülesanne minu enda jaoks, et nüüd tuleks seda informatsiooni ja neid mõtteteri ja kõike, mida näinud-kogenud olen, Eesti hüvanguks natuke anda. Sa oled küll võõras riigis tööl, aga üldiselt sa eestlasena jäi eestlaseks."

Toimetaja: Siim Boikov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: