Millised on emade tähelepanekud esimesest poolajast? [Kalju - Flora mängu poolaeg oli 0:0, mäng lõppes Flora 1:0 võiduga]

Reet Männilaan: Ma arvan, et mäng on olnud ju väga tore. Emad said olla toeks oma poegadele, edasi juba tuleb ise mehe eest väljas olla. Aga ega kerge ei ole, mäng on ikka väga pingeline ja emana vaadata seda... närvid ikka läbi nagu öeldakse.

Kuidas ikkagi on, kui oma laps mängib, kas te jälgite seda suurt pilti ja kus on pall või jagub silmi ainult oma lapsele?

Kelly Tammist: Väga raske on seda suurt pilti jälgida. Eks oma last ikkagi vaatad kõige rohkem. Sa ju tead, milleks ta on võimeline, mida ta saab teha väljakul, kus on tema tugevused. Ja ikkagi elad hingest kaasa, et see tal kõige paremal moel välja tuleks.

RM: See on kahte moodi jälgimine. Ühest küljest sa jälgid ainult teda. Aga näiteks, kui ta läheb penaltit lööma, siis on niisugune tunne, et piiluks kuskilt uksepraost, ei julgegi vaadata iga kord.

Millised kaasaelajad te olete? Rahulikud, vaiksed või kuidas see kaasaelamine välja näeb teie puhul?

RM: Mina olen ikka üsna vaikne, plaksutamine ja fännidega koos hüüdmine. Aga abikaasa näiteks oskab hästi tugevasti vilistada. Poeg on öelnud talle, et ta teab, et isa on platsil.

KT: Ma pigem olen ka vaiksem, küll aga ma ikkagi julgustan. Tean, et Sander ei kuule seda väljakule, aga võib-olla mul endal natuke siis kuidagi pingevabam, kui saan ennast vahepeal välja elada. Et kindlasti julgustan, hüüan "hästi!". Tean, et Sander liiga õnnelik ei ole selle üle, aga noh, on nagu on.

Kas mäletate seda hetke, kui saite aru, et okei, see poiss läheb nüüd jalgpalliteed ja tulevik on seotud jalgpalliga ja temast saab sportlane? Kuidas te tundsite ennast?

KT: Sandri puhul oli hästi lihtne. Niisugune tunne, et ta sündis ja siis kohe võttis palli. Üks tema esimestest sõnadest oli ka tegelikult "pall". Kui ta rääkima hakkas, siis üpris varakult – vaatas koos vanaemaga jalgpalli, Eesti koondise mänge – ütles, et temast saab jalgpallur. Seal pole olnudki mingit teist küsimust.

RM: Mattias ei kõndinud veel, kui ta mängis jalgpalli. Niimoodi kätest kinni, aga ainult palli järel ja lõi jälle seda palli ja siis kõndis niimoodi kätest kinni edasi ja muudkui lõi palli edasi. Hästi varasest ajast. Aga no trenni läks ta ka kolmeaastaselt juba, aga siis ma küll ei mõelnud, et temast võiks saada elukutseline jalgpallur. Tõsiseks läks ikka kuskil 16–17-aastaselt. Aga tema enda soov, kui lasteaias tehti lõpupäeval selline raamat, kuhu kõik pidid kirjutama, kelleks nad tahavad saada, siis Mattias oli sinna pannud sõnad, et tema tahab saada kuulsaks jalgpalluriks. Mitte lihtsalt jalgpalluriks.

Kui palju ikkagi pereelu tiirleb ümber jalgpalli, kui palju jalgpall mõjutab teie enda elu?

RM: No väga palju, meie oleme Eesti mängudel alati kohal. Kuressaares, Narvas olime eelmisel reedel. Kahju, et ei ole mingit Võru satsi või kedagi. Saaks rohkem mööda Eestimaad sõita. Me oleme ju olnud kohal nii Tiranas kui Dublinis. See geograafia on päris laiaks läinud nüüd. Aga muidugi mõjutab. Ei olegi olnud vist emadepäeva, kui ei ole mängu olnud. Mäletan Maardus mängu emadepäeval, mäletan Narvas. Et kõigepealt jalgpall ja siis tuleb emadepäevapidu pärast seda.

KT: Jah, meil on täpselt sama. Sandri elus on väga vähe mänge olnud, kus ma ei ole olnud kohal. Juba päris pisikesest saadik. Täna on ka kohal tal siin nii vanaema, tädi, onu, tädilaps, onu lapsed ja naine, kõik on kohal.

Teie mõlema pojad on väga heal tasemel. Mida teeb ema süda, kui poiss teatab, et nüüd on välismaale minek? Kui palju te sellele mõtlete?

KT: Oleme ikka seda arutanud, muidugi mõelnud selle peale ja väga hirmus on. Samas see on tema unistus ja eks iga ema süda ju lausa rõkkab rõõmust, kui laps saab teha seda, mida ta armastab üle kõige.

RM: Minul on see läbi kogetud. Mattias oli 17, kui ta läks Saksamaale mängima. Ei, see ei olnud hirmus. Natuke oli seda, et kuidas ta saab hakkama igapäevaeluga. Mitte jalgpalliga, seda ta ju oskab. Aga eks seda supikeetmist läbi FaceTime'i oli kõvasti. Pandi see ekraan sinna poti ääre peale - "kas ma nüüd lisan seda või nüüd lisan teist" - ja nii see elu läks. Pärast seda on ta ju veelgi olnud välismaal ja täiskasvanuna on see ikka hoopis teine asi. Saata laps, ema süda on raske muidugi. Aga nagu siin juba mainitud, see on tema jaoks nii suur asi. Siis tuleb kõigega leppida.

Läksid juba jutuga sinna igapäevaelu juurde. Meie fännidena näeme seda, kes nad on väljakul. Pühendunud, oma klubi eest väljas. Aga rääkige televaatajatele ka, kui palju nad erinevad sellest inimesest, kes nad siin väljakul on?

RM: Ikka erinevad muidugi. Mattiase puhul ma ütleks, et on tegelikult keeruline kujutada ette tohutult hea südamega poissi agressiivse ründajana. Ta muutub väga palju võrreldes sellega, kes ta on minu jaoks inimesena.

KT: Täpselt samad sõnad. Sander on inimesena äärmiselt rahulik, heatahtlik ja optimistlik. Oleme sellest tegelikult ka varem rääkinud, et väljakul tuleb see heatahtlikkus jätta väljaku kõrvale või riietusruumi. Väljakul peab kindlasti olema teistsugune ja tundub, et ta ka on. Eks emale ole võib-olla natuke veider vaadata, aga nii on.