Tänavune ameerika jalgpalli Bundesliga finaalmäng ehk GFL Bowl toimus Dresdenis ja kuigi kohalik Monarchs oli tehniliselt võõrsilmeeskond, oli finaal nende jaoks sisuliselt kodumänguks - staadionile oli kogunenud enam kui 22 000 inimest.

"Kui sõitsime bussiga staadionile, oli igal pool [signaalrakettide] toss," ütles Tiitma ERR-ile. "Aastast 2001 kõige rohkem pealtvaatajaid ja 95 protsenti neist olid Dresdeni poolt. Lärm oli selline, et väljakul ei kuulnud midagi, suhtlesime käesignaalidega. Sõge, kui palju inimesi ja mis lärm seal oli."

Potsdami klubi skooris esimesena touchdown'i ning lisas veel kaks punkti, aga Monarchs viigistas avaveerandi lõpus. Royals skooris teisel veerandil veel korra, aga Dresdenil õnnestus poolajapausi eel kaks korda lõpualasse jõuda ning riietusruumidesse mindi Monarchsi 23:16 eduseisul.

Teine poolaeg algas olulisele finaalile omapäraselt rabedalt ning mäng läks aina füüsilisemaks. Kolmanda veerandi rünnakud ei toonud kummalegi meeskonnale punkte, aga Royalsil õnnestus 11 minutit enne kohtumise lõppu seis viigistada. Dresdeni järgmine rünnak ebaõnnestus ning pall läks taas Potsdamile, kes leidis end neli ja pool minutit enne lõpuvilet vastaste 33 jardi joone pealt. Valitsev meister võttis suure riski ning otsustas neljandal katsel rünnakut jätkata ja see tasus ära: mängujuht Xeaiver Bullock leidis pika sööduga Milan Spilleri, kes viis Royalsi juhtima 30:23.

Monarchs sai taas rünnata, aga juba esimesel katsel löödi pall mängujuhi käest ning see maandus õigel ajal õiges kohas olnud Tiitma sülle. Royals lisas seejärel veel kolm punkti, aga eestlane ei olnud veel lõpetanud: Dresdeni järgmisel rünnakul võttis Tiitma mängujuhi maha (sack) ning kindlustas sellega sisuliselt Royalsile võidu.

"Mul on olnud paar mängu, kus domineerid terve mängu. Kui oli vaja, siis saime oma kaitseskeemiga eelised ära kasutada," ütles Tiitma. "Mängu lõpus sain [vaheltlõike] ja siis see mängu lõpetav sack ka. Mängu muutvate soorituste koha pealt oli see küll elu parim mäng."

Potsdam sai pärast Tiitma kangelastegusid aja nulli mängida ning teenis 33:23 võiduga kolmanda järjestikuse Saksamaa meistritiitli.

Eestlase koduklubi võitis tänavu Bundesliga põhjadivisjonis 11 mängu, aga hooaja alguses tuli tunnistada Düsseldorfi Pantheri paremust. "Meil mängis see aasta neli erinevat quarterback'i, kaotasime oma esimese QB esimeses mängus, teise QB kolmandas mängus ja siis tõime kaks tükki korraga tiimi. Nad võistlesid terve hooaja selle nimel, kes lõpuks põhimängujuht on," rääkis Tiitma.

Selle töö võitis lõpuks ameeriklane Xeavier Bullock, kes viskas laupäevases finaalis kolm touchdown'i, millega teenis ka kõige väärtuslikuma mängija auhinna.

Royals teenis hooaja vältel võimsaid võite ning sai tormilistel aegadel toetuda kaitse peale, mis lubas põhiturniiril vastastele keskmiselt vaid 9,75 punkti. Saksamaa meistriliiga rekord on 9,3. "Meil on olnud see sama süsteem kolm aastat, seitse algkoosseisu meest tulid tagasi. Meil oli nii palju mängijaid, kes on selles skeemis nii kaua mänginud," selgitas Tiitma.

Poole hooaja pealt tehti Royalsi treenerite pingil aga vangerdusi ning kaitsekoordinaator liikus ise ründepoolele. "See oli mängijate poolt juhitud kaitse. Ma tegin kõik kaitseliini asjad, tegime väga palju mängijatena ise. Kui veel hooaja nii lõpetad, oled veelgi rohkem rahul. Tegime seda üksteise jaoks!"

Tiitma alustas oma ameerika jalgpalli teekonda 2011. aastal Tallinna Tormi meeskonnas ning läks aasta hiljem USA-sse vahetusõpilaseks. Eestisse naastes esindas ta Tartu Titansit erinevates Euroopa liigades ja mängis 2018. aastal ka Soome kõrgliigas, misjärel siirdus ta USA üliõpilasliiga (NCAA) kolmandasse divisjoni. Pärast õpinguid võttiski saarlane vastu Potsdami pakkumise.

"Ma poleks kunagi uskunud, et spordiga saab niimoodi reisida ja maailma näha, sellisel tasemel mängida. See ei ole kõige kõrgem tase maailmas, aga mingi suvaline vend Saaremaalt Tagaverelt saab Euroopa tipus mängida," sõnas Tiitma ERR-ile.

"Eriti spordis, kus sa teed kõiki asju üksi. Hommikul ärkad kell viis, et jõusaali minna. Näed vaeva millegi nimel ja ei tea isegi, kas see eksisteerib. Tõenäosus on nii väike, et saad midagi, aga lähed lihtsalt samm-sammu haaval ja lõpuks jõuad ühest riigist teise. Saad võimaluse, kasutad selle ära."

Kuigi ameerika jalgpall on eestlastele võõras ala, saame naaberriikide ees uhkustada suisa kolme NFL-i mehega: Charles Kalev Ehin, Michael Roos ja Margus Hunt. Seejuures ei olnud nad lihtsalt muidumehed, Ehin oli 1980-ndatel legendaarse peatreeneri Don Coryelli kaitseliinis üks põhipanustajaid, Taeblas sündinud Roos valiti 2008. aastal oma positsioonil NFL-i parimaks mängijaks ning Karksi-Nuias kasvanud Hunt sai oma üheksa aasta pikkuse karjääri jooksul kirja 8,5 sack'i.

Kuigi Tiitma mängijana kõige kõrgemasse liigasse ei jõudnud, kuulub ta kahtlusteta nende meestega samasse nimistusse. "Esimene suvi, kui Tallinnasse tulin, see tundus lihtsalt lahe mäng olevat. Sealt lähed kolmekordseks Saksamaa meistriks - päris korralik karjäär!" ütles saarlane.