Kas sa oled saanud koondiseaknaga rahu teha ja selle seljataha jätta?

Ei, mitte täielikult. Aga selline motivatsioon on küll tagasi, et tahame selle akna ära parandada või ikkagi teha korrektuurid. See motivatsioon ja töötahe on tagasi. Eks mingid asjad ikka kripeldavad, aga tuleb edasi liikuda.

Kui sa Eesti liiga mängudel käid ja mängijad sind näevad, kui sa ka siin uhkes
üksinduses istud, mis sa arvad, kas paned meestele mingisuguse pinge ka peale?

Ma loodan, et mitte, aga eks ma ootan ja loodan, et nad ikka tahavad näidata. (naerab). Koondisesse pääsemine on kõigi Eesti mängijate jaoks auasi. Loodetavasti, sellest on neile mingit abi ja motivatsiooni.

Mida sa siis praegu täpselt teed? Kas saad nautida ka? Mina sul märkmikku ja pliiatsit ei näe. Kui tõsine töö mängu ajal käib?

Ma ütleks, et ikka tõsine. Ma vaatan mänge ka päris palju videotest järele. Mulle meeldib üldiselt nii palju kui võimalik ikkagi otse ja kohapeal vaadata. See tunnetus on natuke teine. Aga märkmed ma teen pärast mängu, väikese kokkuvõtte.

Kui sa juba siin istud, kas võib küsida, kes sulle praegu esimesel poolaja järel
individuaalselt kõige rohkem on silma jäänud?

Ei või, ei või. (naerab)

Läheme siis edasi. Meil on ju õnneks palju koondislasi, kes mängivad välismaal. Kuidas sa end nende mängude vahel jagad, et kõigel silma peal hoida? Kuidas näeb töö välja koondiseakna välisel ajal?

Eks see võib-olla tundubki uskumatu, et teoreetiliselt vaadates kalendris on ju nii palju vaba aega, aga minu jaoks see aeg kuidagi kaob ja kulub väga kiiresti. Üks aken just lõppes ja järgmine juba tuleb peale. Sinna vahele tuleb mahutada väga palju mänge koduliigas ja väga palju välisliigades.

Tuleb hoida nendel kõikidel silma peal ja vaadata mängud läbi, mis võtab tegelikult päris palju aega. Tuleb läbi mõelda mänguplaan, analüüsida vastast, panna treeningplaan paika jne. Sellist tööd, mida ei kujutaks kohe ette, on päris palju, mis on väga ajakulukas. Selles mõttes ma ei tunne, et aega kuidagi üle oleks.

Kas sa puhata ka saad?

Ikka saan, aga see puhkus kohati ongi siin Eestimaa staadionitel.

Sa ise alles töötasid peatreenerina koduses kõrgliigas, kuidas sulle praegu tase tundub?

Ma arvan, et on läinud ühtlasemaks aastatega, mis on hea märk. Aga selgelt minu jaoks tööd on vaja veel kõvasti teha. Eks teised ka paigal ei seisa. Paljud liigad, kus on ressurssi rohkem, liiguvad eest ära. Tööd on mitmel tasandil teha, et teistele järele liikuda.

Noh ühele küsimusele ma siin vastust ei saanud, aga üritan selliseid küsimusi edasi küsida. Millal Pärnu Vaprusest keegi koondisesse pääseb?

See on hea küsimus. (naerab) Ma ei julge sada protsenti vastata. Pärnu eelmist mängu vaatasin, ei saa reeta, kas kellegi šansse kahandas või suurendas. Aga vaatame, oktoobrini on veel aega, mõned mängud on veel ees, siis saame otsustada.

Kas sa klubijalgpalli juurde igatsed natuke tagasi ka?

Ütlen ausalt, et natukene aeg-ajalt. Eriti võib-olla need esimesed päevad koondises, tunned, et oled natuke roostes. Ei ole kuidagi kätt saanud soojas hoida. Võib-olla esimene treeningpäev on selliseks sisseelamiseks. Seda küll.

Mis treenerit ikkagi kõige rohkem motiveerib on see, mis toimub väljakul, treeningplatsil. Mina tunnen sellest kõige rohkem puudust.

Kui sa siin juba kohal oled, kas sa pärast mängu mängijatele tagasisidet ka annad või hoiad pigem eemale?

Sõltub. Eks ma ikka mängijatega räägin, vahel kohe peale mängu, vahel mängude vahel. See on kuidas kunagi.