Margus Ader: kõik käib ikkagi läbi investeeringute taristusse
Eesti laskesuusatajate esitused Milano Cortina olümpial pole olnud kuigi säravad. Eriti on paistnud silma allajäämus suusarajal. ETV spordisaate stuudios käis olukorda lahkamas laskesuusaekspert ja telekommentaator Margus Ader.
Eesti laskesuusatajate võistlused Milano Cortina olümpiamängudel on väga suure tõenäosusega võisteldud. Aeg on teha kokkuvõtteid. Margus Ader, mis on sinu üldhinnang: kas Susan Külm ja jälitussõidu 22. koht on ainus päriselt positiivne asi?
Ma arvan, et positiivne on see, et Eesti laskesuusatamine koos mees- ja naiskonnaga on üldse olümpial esindatud. See on minu jaoks kõige positiivsem. Aga loomulikult, kuna käimasolev hooaeg andis usku ja lootust, et äkki õnnestub ka olümpial... Aga kui hooaeg algab novembri lõpus, kui sportlased peavad olema väga heas vormis juba, siis fakt on see, et meie üldfüüsis ei kesta täna nii kaua.
Sealt tulles kaks ja pool kuud oleme olnud suhteliselt paremas seisus, kui olime olümpial. Ma arvan, et murdekoht tekkiski peale Saksamaad või viimase maailmakarika ajal. Sealt jäi olümpiani veel 20 päeva. Need riigid, kes suutsid natuke juurde panna, kel oli parem ettevalmistus ja seda mitte ainult sportlaste üldfüüsise koha pealt, vaid ka näiteks hoolde pealt ja kõik, mis puudutab mägedest treenimist ja võistlemist - nad olid lihtsalt paremini selleks valmis.
Pigem ei ole küsimus selles, et tehti vigu. Meil on sellest hooajast uus treener Haavard Bogetveit. Ükski treener ei suuda ühe hooajaga imet teha. Eriti, kui sportlaste keskmine tase on keskmine. Keskmise pealt olime tegelikult esimesed kaks kuud kõrgemal kui eelmised hooajad. See oli väga positiivne ja tegelikult võiks öelda, et olime kollektiivselt kõrgemal.
Nüüd lihtsalt see füüsiline ettevalmistus ajalises mõttes ei kanna välja. Praktiliselt kõik tagasilöögid on seotud suusatamise poolega. Ehk kui suusaajas kaotad enda ajale tavadistantsis või sprindis minut-poolteist, siis see on täpselt 20-30 kohta, mis maailmakarika mõttes jääb parim koht ettepoole ja olümpia tuleb tahapoole.
Kuidas spordisõber peaks end praegu tundma? Üks on kindlasti pettunud. Teine ütleb, et nad olid tublid. Samas võib ju küsida, et nelja aasta tähtsaim võistlus - oma ära ju ei tehtud. Mida sina spordisõpradele ütleks?
Meie soov oleks tõesti olla eespool, aga peame ikkagi leppima sellega, et kui Eestis on talv umbes kaks kuud lühem kui enamus riikidest neist, kes on meist eespool. Ehk siis sa kaotad kaks kuud kvaliteetset suusaaega. Seda saab ainult siis tagasi, kui lähed ise kuhugi laagrisse. Aga kui tulla tippspordist natuke allapoole ehk järelkasv ja need sportlased, kes on täna olümpial esindatud ja võistlevad, need on ka kuskilt üles kasvanud.
Kui iga aasta võtad, et sul on kaks kuud vähem lumeaega, lisaks lasketiirud - täna 90 protsenti Eesti laskesuusakoondist on pärit Tallinnast ja Tallinna ümbrusest. Meil pole siiamaani siin lasketiiru! Me võime oodata ja loota, aga fakt on see, et nii kaua, kui need tingimused ei parane... Suured kohad - Tallinn, Tartu, Pärnu - on katmata. Ma ise aitasin seitse aastat üht väikest õhkrelvatiiru Tartusse teha, mille peaks ära tegema nipsust aastaga. Aga me teeme seitse aastat!
Suuri lasketiire meil ei ole ja tegelikult ei ole ka radade seis selline, kus oleks võimalik olla konkurentsis nende riikidega, kellest meie tahame paremad olla. Kui naiste teade lõppes, siis tegelikult on ju Austria meie seljataga. Neil on meist ka kordadest paremad tingimused. Mis nemad siis tegema peaks? Ma olen nõus, tippsport - me tahame ees olla! Aga see kõik käib ikkagi läbi mingisuguse infrainvesteeringute.
Kui vaatame lähituleviku perspektiivi. Kui ütled, et see on pikem perspektiiv... mida siis teha? Ei ole ju nii, et vahetame peatreenerit. Sportlased andsid endast ju ikka maksimumi.
Peatreenerit kindlasti vahetada ei või. See on väga positiivse emotsionaalse tunnetuse toonud täna laskesuusakoondisesse. See oleks kõige valem tegu üldse. Ma üldse A-koondist, kes on täna meid maailmakarikatel esindamas ja valmistub järgmise aasta MM-iks... ma seal ei muudaks mitte midagi. See on selge, et seal ei saa ühe aastaga imet teha. Lihtsalt akumuleeritud treeningu maht, mis on kvaliteetne - see on lihtsalt väiksem kui väga paljudel riikidel.
Mida tegema peaks? Me peaks tõsiselt nende küsimustega tegelema, et need väiksed poisid-tüdrukud, kes on täna viie-kuueaastased - et nad saaks kvaliteetsetes tingimustes treenida. On need murdmaasuusarajad, on need lasketiirud.
Toimetaja: Siim Boikov









