Erika, Eesti spordisõbrad pole sinust peaaegu aasta aega midagi kuulnud, sinu viimane võistlus oli eelmise aasta märtsis. Millega sa vahepeal tegelenud oled või kuidas on sul elu läinud?

Elu on läinud väga hästi! Eelmisel aastal tõesti oli nii, nagu ta oli, märtsis oli viimane võistlus ja kahjuks peale seda ma sain aru, et ma juba koondisse ei saa punktidega ja et tegelikult pole enam šanssi. Tegelesin oma asjadega, tegin trenni ja siiamaani tegelikult teen trenni, aga nüüd mul on uudised (näitab kõhtu – M.V.). Nii et mul on nüüd uus eluetapp ja praegu on teised prioriteedid. See hooaeg on minu jaoks uus, teistmoodi.

Palju õnne!

Aitäh!

Mis su plaanid on või kas sa oled selle peale mõelnud – on spordiga siis nüüd kõik või pärast lapse sündi püüad tagasi ka tulla?

Ütlen ausalt, ma olen mõelnud selle peale, aga ma ei tea vastust. Ma teen trenni, meil on nii sportlik perekond, et on raske kohe peatuda. Esimesed kuud ma ei saanud trenni teha, ma ei tundnud ennast üldse hästi, aga nüüd olen tagasi. Vaatame! Ma ei tea, minu jaoks see on nii suur uudis, nii suur muutus, et ma ei saa öelda sajaprotsendilise kindlusega, et jaa ma tulen või et ma ei tule. Ma ei tea, vaatame, mis elu toob.

Ei tea täpselt, kuidas keha reageerib?

Ei oska üldse öelda, jah. See periood minu jaoks on siiamaani olnud nii väljakutsuv. Ma ei tea, elame ja vaatame.

Kui palju sa ennast Eesti vehklemiseluga kursis hoiad?

No muidugi hoian! Kogu aeg jälgin kõiki võistlusi ja nii palju, kui saan, üritan jälgida ka dünaamikat, mis seal toimub. Aga nüüd olen sellest hooajast natuke eemal olnud, nii et ma siseasju nii väga palju ei tea enam.

Paneb see sinul ka südant natuke valutama, et meil praegu naiskond põhimõtteliselt koosneb kolmest sportlasest, peatreenerit ei ole? Seisud on segased.

Kõige rohkem, mis paneb südant valutama, on see, et seisud on segased. Selles, et nad on hetkel kolmekesi, ei näe ma väga suurt probleemi, eriti sellepärast, et tulemus on. Ja mulle tundub, et tüdrukud on oma tasakaalu leidnud. Siiamaani on hästi läinud, ma ei saa öelda, et kahju. Aga nii palju, kui olen kursis, siiamaani neid siseasju pole lahendatud, need on nii, nagu nad on.

Meil on praegu selja taga päris palju vehklejaid. Kus me oleme ja mis siin toimub igapäevaselt?

See on meie – minu ja minu abikaasa Enrico Garozzo – saal. Meie klubi, kus me pakume vehklemist. Meil on kolm erinevat programmi siin. Üks on klubi ehk siis tavaline vehklemisklubi, kolm relvaliiki, kuhu saab iga huvitatu tulla, vehelda nii palju, kui ta tahab osaleda võistlustel või mitte. Ja siis meil on veel kaks professionaalsemat programmi, üks nendest on tipptase, kus on tippsportlased, kes valmistuvad MM-iks, tsoonimeistrivõistlusteks, olümpiaks, ja nendel on selline korralik treeningprogramm. Kolmas osa on see, kus need tipptasemel sportlased õpivad ka, meil on mõned kokkulepped koolide või siis ülikoolidega, et nad saavad trenni teha, võistlustel käia ja siis õppida ka, see asi on siis organiseeritud. Kusjuures väga äge asi, sest näiteks minu ajal sellist asja ei olnud ja siis pidin ise ennast kuidagi manageerima. Aga praegu nendel on sellest mõnes mõttes abi ikkagi.

Milline on sinu roll nende sportlaste juures?

Mina olen nende jaoks mental coach, nende tipptasemel sportlaste jaoks. See on midagi, mis mulle väga meeldib, ma kohe tunnen, et see on niisugune väga oluline asi, mis annab mulle energiat kohe. Mulle väga meeldib sellega tegeleda.

Ja ma saan aru, et sa tegeled täitsa kohe Itaalia koondise sportlastega?

Jaa. Mitte ainult, aga nendega ka.

Aga sinu suurem töö ongi siis võistlusvälisel ajal sportlastega?

Jaa, kindlasti. Võistlustel ei käi, eelmisel aasta käisin natuke rohkem. Me veel uurime, kuidas on kõige parem. Praegu ei olnud sellist võimalust, et käia, aga vahepeal sportlased kirjutavad mulle isegi võistluste ajal ehk siis tundub, et mõnede jaoks see võiks olla abiks. Nii et me vaatame, et kui selline soov või siis võimalus minu jaoks on, siis tahaks kindlasti nendega kaasas käia.

Räägime natuke olümpiast ka. Sa oled peaaegu kümme aastat Milanos elanud, kuidas sinul see tunnetus on, kuidas sa oled tajunud, et siin on olümpia?

Ütlen ausalt, et enne olümpiat oli palju rohkem seda ootust. Ehk siis ootasime, kuidas see on ja kuidas linn muutub ja mis hakkab toimuma. Ootasime, et tuleb nii palju nii sportlasi kui ka pealtvaatajaid, aga kahjuks ma pean tõdema, et nii väga seda olümpiat siin ei ole tunda. Võib-olla kesklinnas on rohkem tunda, seal on mingisugused tegevused, poed ja mingisugused asjad, et sa tunned, et midagi on toimumas. Aga üleüldse ma ei saa öelda, et Milanos on õhus see olümpiatunne. Aga võib-olla mõnes mõttes see on ka normaalne, sest olümpia on sel korral hajutatud mitmete linnade vahel ehk siis nad võib-olla ei saanudki rohkem investeerida. Samas, ühe korra käisime siin hokivõistlustel, seal ümber oli päris palju seda tunnet. Need vabatahtlikud, kes aitavad ja kes on nii energilised, karjuvad ja laulavad, seal oli niisugune tunne, et jaa, pidu on toimumas. Aga tavaelus seda ei märka tegelikult.

Kuidas sulle tundub, kas itaallastele meeldib, et neil on see olümpia siin või see võib-olla hoopis häirib neid?

Itaallastele väga meeldib! Me näiteks rääkisime itaallastega avatseremooniast. Minu jaoks avatseremoonia oli selline normaalne. Subjektiivne, muidugi, maitsed on erinevad kõikidel, aga minu jaoks oli selline normaalne, mitte midagi supererilist. Aga kõik itaallased on superentusiastlikud avatseremoonia üle. Et see oli super show ja kõik on super. Kuna meil on telekas kogu aeg 24 tundi sees ja peamiselt näidatakse Itaalia sportlasi, siis ma jälgin ka ja ma näen, et Itaalial on väga palju medaleid, tundub, et ikkagi need seinad aitavad. Isegi võib-olla nendel aladel, kus ei olnud väga palju lootust, isegi seal nad üritavad midagi võita. Selles mõttes see Itaalia patriotism on ikkagi päris tugev.

On sul lootust ka mõnele Eesti sportlasele minna kaasa elama?

Ma väga tahaks ja nii palju, kui ma tean, lähen Niina Petrõkina vabakava vaatama. Ma väga loodan ja soovin [talle] palju edu, kui ta peaks seal medali võitma, siis minu jaoks see oleks väga suur emotsioon, kui mina saaks näha, kuidas eestlane võidab medali. See oleks väga-väga-väga suur asi minu jaoks. Ma tahaks võib-olla minna Cortinasse ja teisi alasid vaatama, aga ma kahjuks ei saa seekord.

Pead siis teleriga leppima.

Jah.

Millal sa üldse viimati Eestis käisid?

Eestis käisin eelmise aasta aprillis ja igatsen seda. Kui tuleb selline võimalus, siis tahaks kohe minna.

Kas sa igatsed Eestit või mingit kindlat asja või hoopis inimesi Eesti puhul või kõike?

Kõike! Ma igatsen Eestit, sest kui ma tulen Eestisse, siis mul on kohe selline kodutunne. Jaa, ma olen peaaegu kümme aastat elanud Milanos ja ma olen väga rahul selle linnaga ja ma olen siin õnnelik. Aga see õhk, mis on Eestis, see on kuidagi selline kodune õhk ja ma igatsen seda. Ja mul on kahju, et ma ei ole näinud seda Eesti talve, mis, tundub, oli sel aastal nii väga ilus ja külm, aga mis siis?

Ja inimesi muidugi! Mõnedega me saame kokku, keegi tuleb minu juurde. Kedagi ma pole juba ammu näinud. Vahepeal palun, et keegi saadaks mulle näiteks Eesti šokolaadi või siis Eesti teed või siis Eesti leiba ja toitu. Mõned asjad on, jah.

Et kui muidu Itaalia on ka oma toidu poolest üsna tuntud, siis on ikkagi mingi Eesti asjad, mida sa ka toidust igatsed?

Jaa!! Väga-väga! Kui ma tulen Eestisse, siis mul on tavaliselt selline maraton, igasugused kotletid ja borš, sellised asjad, mida võib-olla tavaline Eesti inimene…. kui näiteks sõbrannadega lähen välja kuskile, siis nad küsivad, kas sa tõesti hakkad neid kanakotlette sööma? Jaa, just neid, kartulipüreega, palun. Sest jällegi – kodune tunne! Mitte sellepärast, et Itaalia toit on halb, selle üle me ei saa üldse vaielda, see on väga hea, superhea. Aga ikkagi kui sa sööd midagi sellist, millega sa oled väga harjunud lapsepõlvest, siis on kõik okei!

Kui koju tuled, lähme koos kotlette sööma.

Lähme!!

* * *

Vaata täispikka intervjuud: