Kelly Sildaru, tulid Itaaliasse treeninglaagrist Šveitsist. Räägi, kuidas sul seal läks ja millele sa seal rõhku panid?

Ma arvan, et seal treeninglaagris läks mul väga hästi. Muidugi alati võiks ju paremini minna. Olid ikkagi mingid asjad või trikid, mida ma tahtsin teha ja milleni ma ei jõudnud. Aga suurem rõhk oligi just kõrgusel, et seal seda amplitude'i juurde saada, sest sel on rennis hästi suur osa. Ja seda ka tuli juurde. See andis kindlasti hästi palju enesekindlust. Arvan, et see laager läks kindlasti asja ette.

Enne kvalifikatsiooni said kõik sportlased kolm korda olümpiarennis trenni teha. Kui palju andis see sulle enesekindlust ja tagasisidet?

Eks need treeningtingimused on siin natuke nii ja naa olnud. Esimesed kaks päeva sadas lund, esimene päev oli veel mingi eriti kõva lumetorm, alguses koos tuulega. Aga eks mingeid asju on ikka teha saanud, täna oli kindlasti kõige parem treeningpäev, sest ilmastikuolud olid paremad. Päike paistis ja pipe oli ka väga kiire võrreldes eelnevate päevadega.

Jaanuaris vastasid küsimusele, mida sa kõige rohkem ootad, et praegu üldse kõigepealt seda, et sa Livignosse jõuaksid. Arvestades seda, mis kõik katsumused ja väljakutsed on sul selja taga, kui palju sul see hirm kuklas tiksub?

Eks ta natuke ikka istub kuklas. Ma igapäevaselt sõites selle peale ei mõtle, aga eks mingil määral ta on ikka oma jälje jätnud. Vigastused minu sportlaskarjääris. Võib-olla on raskem ennast ületada, aga see on ka normaalne. See võtab kõik aega, et see kõik tagasi tuleks. Praegu ikkagi paratamatult on mu esimesest võistlusest olümpiani väga vähe aega. Ja justkui tundub, et vigastustega, eriti, kui sul on kaks sellist vigastust järjest, siis sa isegi ei alusta nullist, vaid miinusest natukene. Alguses tuleb ikka seda enesekindlust üles töötada, seda head tunnet suusatades saada. See on raske. Aga arvan, et olen praeguseks hetkeks väga heas positsioonis. Ma praegu küll võib-olla siia jõudes lootsin, et olen natuke paremas seisus, aga ma arvan, et tänasel treeningul tundsin ennast väga hästi ja see andis ka homseks kvalifikatsiooniks hea enesetunde.

Kas sa saad seekord kõike seda rohkem nautida?

Ma üritan seda nautida, aga eks paratamatult tuleb see olümpiapinge peale. See on ikkagi suurem ja tähtsam võistlus, kui mingid MK-etapid. Ma üritan nautida, aga paratamatult on endal ka mingid ootused või mingi run, mis mul oma peas on, mida ma olen pikalt mõelnud, et tahaks olümpial teha. Ma ei ole praegu veel kindel, kas see mul homme kvalifikatsioonis õnnestub. Tuleb hetk korraga vaadata, kuidas ilmastikuolud on ja kuidas võistluspäeval tunne on. Eks mingi pinge lõpuks ikkagi on, aga üritad selle pinge rohkem kõrvale panna ja sõita iseenda jaoks.

Kui palju su tagasitulek konkurentide seas tähelepanu saab? kui palju vastased sinuga rääkima tulevad ja tunnevad rõõmu, et taas konkurentsi pakud?

Seda on ikkagi suhteliselt palju, ma ütleks. Ja hästi paljud tulevadki häid sõnu ütlema, et nii tubli, et sa jälle teed midagi ja tore on mind uuesti sõitmas näha. Eks ka nemad saavad aru, kui ma praegusel hetkel ületan ennast. Küll ka mingid vanad trikid, mida neli aastat tagasi tegin, aga pole nüüd pärast vigastust enne teinud. Ikkagi teised märkavad, ka treenerid kiidavad ja toovad seda välja. Arvan, et teistel on ka ikkagi hea meel, et olen tagasi lumel ja suusatamas.

Sa keskendud ainult rennisõidule. Kui palju see ikkagi erineb sellest, kui sa kolmele või kahele alal oled pidanud keskenduma, aga nüüd saad ainult ühte asja ajada?

Mulle siiani väga meeldib, et ma ainult rennile keskendun ja arvan, et see oli ka väga hea otsus. Ma olen alati veidi teisi võistlustel kadestanud. Näiteks, kes teevad ainult slope'i [pargisõit]. Teevad ära ja lähevad koju. Aga mina istun päev otsa seal võistluspaigas. Ootan, millal renni treening hakkab. Või siis vastupidi, need, kes tulevad õhtul pipe'i tegema. Mul on alati see "oeh, tahaks ka treeningu ära teha ja siis on pingelangus". Selles mõttes on mul hea meel, et saan ühele asjale keskenduda. Praegu ikkagi nendest vigastustest tagasi tulles oleks kõigile kolmele keskenduda olnud natuke liiga suur samm. Just vaimse poole pealt, et jõuda siia tipptasemele. Selles mõttes arvan, et see oli ainuõige otsus.

Eileen Gu tõstis häält, et üks rennisõidu trenn oli Big Airi finaali ajal. Kas see on paratamatus?

Eks see alati on natuke nõme, kui on sellised olukorrad. Ka Pekingis tegelikult sellel päeval, kui ma pronksi võitsin, tegelikult samal ajal käis juba renni treening ja ma läksin otse, kui ma medali võitsin, trenni. Mingist osast jäin ilma. Aga see mingil määral on paratamatus ja arvan, et see ongi see, et kui sportlane otsustab, et ta teeb kolm ala, siis ta peab olema valmis kuskil midagi ohverdama. Paratamatult, kui sa kolme ala treenid, siis sa juba nagunii midagi ohverdad. Olümpial ja võistlustel üldse tahad ju maksimaalselt ennast igal pool näidata ja harjutada, aga eks see ole igaühe enda sisetunde asi.

Mainisid juba medalit ja sul on tõesti siin viimasel ajal olnud kaks pidulikku päeva, mida tähistada. Kõigepealt, kui palju ka olümpial olles meenutad nelja aasta tagust pronksi?

Eks ma natuke ikka meenutan. Eriti praegu, kui praegu siin ka medalitseremooniad ja teised medaleid võidavad. Siis tuleb endal ka meelde. Ega ma ülipikalt ise vist ei teadnudki või ma kunagi ei mõtlegi, et mis päeval ma selle pronksi võitsin. Ja üks päev oligi, et hommikul ärkan üles ja Facebookis tuli mälestus, et neli aastat tagasi. Päris äge, et olen jälle olümpial kohal, et ta tore on. Üritan oma medalit meenutada ja kui ma koju lähen, siis lähen ja vaatan seda. Väga tugevalt hindan seda, et mul on medal kodus.

Eile oli sul ka sünnipäev. Kuidas Livignos tähistada said?

Ega ma väga ei saanudki midagi teha. Mõtlen, mis me tegime. Hommikul käisime söömas, siis käisime natuke linnas ringi, ostsime koogi, mida me pole jõudnud veel süüa. Aga meil on täna plaan siuke väike istumine teha perega, kes siin on ja lihtsalt natuke nautida ja võib-olla see kook ära süüa.

Vaata ka ETV spordisaate lugu: