Jalgpalli EM-i lugude sari: on Pukki, on pidu!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Teemu Pukki

Kuuel jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile eelneval nädalal kirjutab ERR-i spordiportaal pikemalt ühest EM-il mängivast persoonist. Esimesena on luubi all Teemu Pukki, Soome Põlvkondade Kangelane, kes vedas põhjanaabrid nende ajaloo esimesele suurturniirile.

Eks ta enesestmõistetav nähtus ole, et kui mõni suur sporditulemus õhus, siis soomlased oma riietest vabatahtlikult loobuvad. Ei mängi sealjuures rolli see, kui külm või soe parasjagu väljas on, pigem tundub, et külm õhk justkui pöördvõrdeliselt Soome paljast ihu soosibki.

Nõnda läks 2019. aasta kevadel, kui Soome tuli jäähoki maailmameistriks erakordselt jahedal maiõhtul ning vaene Havis Amanda nuttis Kaupatoril metalseid pisaraid, sest Valgreni Ville oli ta pronksi valanud ju avatud silmil ja seetõttu polnudki tal muud võimalust, kui tundide kaupa vaadata paljaid tagumikke enda najal ukerdamas, temani kahlamas läbi purskkaevuvee, mis oli sinna libisenud võidujoovastuses kehade, vähem ja rohkem alkohoolsete jookide ning muu träni tõttu kõike muud kui kuldne.

Nii läks ka pool aastat hiljem, kui Helsingi Töölö staadionil oli kaks kraadi külma - kaks kraadi külma! - aga otsatribüünil olid juba enne avavilet särgid-kampsunid seljast kadunud. Ka seekord oli õhus suur sporditulemus, jalgpalli EM-finaalturniirile pääsemine. Teemu Pukki oli seda lubanud.

Ja kui Teemu Pukki oli reporterite pinnimise peale mängueelsel pressikonverentsil lubanud, et jah, me teeme selle ära, me võidame Liechtensteini, siis ei olnud ta tegelikult andnud lihtsalt lubadust Liechtensteini alistamisest, vaid Soome Põlvkondade Unistuse täitumisest, ja ükskõik, mis nurga alt seda vaadata, saab sellise lubaduse välja käia vaid Põlvkondade Kangelane ise.

Just nii tegid soomlased ajalugu ja jõudsid esmakordselt suurturniirile:

 

Kui keegi peaks nüüd arvama, et Liechtensteini-suguse meeskonna alistamine on elementaarne ja Pukki sõnad ehk suurt kaalu ei omanudki, tuleb meenutada kõiki neid kordi, mil Soome varem finaalturniiri lävele jõudis.

2008. aasta EM-valikturniiri avavoorus alistas Roy Hodgsoni käe all mänginud Soome võõrsil legendaarse Jari Litmaneni kahe värava toel hilisema grupivõitja Poola ja mängis nendega kodus viiki, samuti näpati kaks punkti Portugalilt ja üks Serbialt - aga samas kaotati punasele laternale Aserbaidžaanile, kes teenis 12 mängu peale kokku vaid viis silma. See saigi määravaks, sest põhjanaabreid jäi tookordsest EM-ist lahutama kolm punkti.

Järgnenud MM-valiksarja alustasid Huuhkajat - kassikakud - Helsingi olümpiastaadionile kogunenud 37 000 silmapaari ees hiilgava 3:3 viigiga Saksamaa vastu ning said nüüd kahel korral Aserbaidžaanist jagu... aga siis ei suutnud enamat 1:1 viigist sellesama Liechtensteiniga, kes kogus valiksarjas lisaks veel vaid ühe punkti. Viimases voorus olid soomlased võõrsil Saksamaa vastu 80 minutit eduseisus, enne kui Lukas Podolski mängu lisaminutitel suurriigile punkti päästis. Soomet jäi play-off'ist lahutama neli silma.

Soome jalgpalliajaloo kõige valusam mälestus pärineb aga 1998. aasta MM-valiksarjast, mil põhjanaabrid vajasid teise ringi pääsemiseks viimasel mängupäeval Ungari vastu võitu. Antti Sumiala tabamus 63. minutil viiski Soome ühe jalaga edasi, kuid lisaminutitel ei õnnestunud kaitsjatel palli nurgalöögi järel puhtaks lüüa ja see põrkas ääretult täbara jada järel väravavahist Teuvo Moilanenist oma võrku, tuues Ungarile ühtlasi valikgrupis Soome ees teise koha.

Eelmise MM-i valiktsüklis ei suutnud Soome esimeses voorus enamat 1:1 viigist debütandi Kosovo vastu, mis jäigi valiksarja väravate vahega 3:24 lõpetanud Balkani väikeriigile toona ainsaks punktiks. Teisel mängupäeval juhiti Islandi vastu veel 91. minutil 2:1, ent lõpuks tuli vastu võtta valus kaotus.

Ehk kui midagi on kalliste põhjanaabrite jaoks jalgpallis kindel, on selleks, et kindlaid võite kalliste põhjanaabrite jalgpallis ei ole. Ja just seetõttu oli Teemu Pukki tol novembripäeval ajakirjanike ees naeratades öeldud: "ma luban... lõpuks ometi julgen seda lubada!" erakordse, märgilise tähtsusega.

Sest lõpuks ometi on kallistel põhjanaabritel üks lubaja.

Pukki värav, mis kindlustas Soomele koha EM-finaalturniiril Autor/allikas: SCANPIX/EPA

 

Kui endine kooliõpetaja Markku Kanerva 2016. aasta viimastel päevadel koondise peatreeneriks sai, olid Soome niinimetatud kuldse põlvkonna ebaõnnestumised veel liiga värskelt meeles. Nõnda oli Kanerva lähenemine selge: raamatus tuleb keerata puhas leht, minna tagasi juurte juurde, mängida struktureeritud 4-4-2 formatsiooni, meestele jaotada kindlad rollid. Ja mis kõige tähtsam: mitte paanitseda! Paljud koondislased, eesotsas Pukki ja erakordselt intelligentse kapteni Tim Sparviga, on toonitanud, kuidas Kanerva tulek süstis meeskonda viimaks rahu, meelekindlust lõpuminutitel eduseisus olles mäng võidusadamasse tüürida.

Paralleeli saab tõmmata Pukki enda karjääriga. Kuigi temas nähti Jari Litmaneni mantlipärijat ja päris kindlasti ei olnud pärast Kuningat Soome jalgpallis olnud teist nii talendikat noormängijat, ei õnnestunud 17-aastaselt emaga Sevilla ühetoalisse korterisse kolinud Pukkil kahe hooajaga Hispaanias läbi lüüa. Aga just siis kerkis esile ründaja võime säilitada rahu, eneseusk ning valmidus kahe sammu edasiastumiseks teha üks samm tagasi.

Pukki naasis Sevillast koju, liitudes pealinna meeskonna HJK-ga. 2011. aasta augustis lõi toona 21-aastane soomlane Euroopa liiga play-off'i avakohtumises Schalke vastu mõlemad HJK väravad, neist esimene tõeline maailmaklassi tabamus ning kuigi Helsingi meeskond kukkus kordusmatšis saadud suure kaotusega konkurentsist, oli Pukki enda valikut õigustanud. Schalke korjas ta nädalapäevad hiljem peale.

Paraku ei tulnud Saksamaalgi oodatud läbilööki, peamiselt seetõttu, et ees seisid sellised mehed nagu Klaas-Jan Huntelaar ja Raul Gonzales. Hollandlane lõi hooajal 2011/12 kõigi sarjade peale 48, varasem Hispaania kapten 21 väravat.

Jälle oli vaja teha läbimõeldud otsus, astuda suurliigast samm madalamale, et ennast leida. Järgnes hooaeg Glasgow Celticus ja siis neli pikka aastat Kopenhaageni klubis Bröndby, kus Soome suur talent tegi 27-aastaselt viimaks oma lõpliku läbilöögi. Kannatlikkus, mida Pukkil jagus kuhjaga, aga mida paljudel teistel poleks nii pikalt jätkunud, päädis viimaks lepingupakkumisega Inglismaa esiliigas mänginud Norwich Citylt.

Soome vägilase arvele jäi EM-valiksarjas kümne mänguga kümme väravat Autor/allikas: SCANPIX/AP

 

Ta istub Soome koondise mängul, soni peas, klotser sõrmes, pöidlad pihus. Nii kahe külmakraadiga Helsingis kui 20 soojakraadiga Ateenas, vaatamata oma 80 eluaastale. Ta kutsub mängijaid taiteilijateks, kunstnikeks, sest seda see ju on, kõige kõrgem kunst, ellu kutsutud kaunil rohelisel lõuendil.

Tema on Gunnar Yliharju, mees, kes alates 1969. aastast korjas Soome koondise treeningute järel kokku musta pesu, nihutas murul harjutuste vahel koonuseid, avas väravaid, juhtis busse, pumpas palle, surus käsi, patsutas õlgu, vahendas, helistas, ergutas ja lohutas, kuulas ja tõi kuuldavale. Treenerid, mängijad ja pomod vahetusid, aga Gunu oli sammas pea pool sajandit, mille jooksul istus ta A- ja noortekoondiste pingiotsal enam kui tuhandel mängul.

Tema teab, kui kaua on seda oodatud.

Tema teab, mida on läinud vaja Põlvkondade Unistuse täitumiseks, sest need Põlvkonnad on ju tema pojad, Arto Tolsa ja Ari Hjelm ja Pasi Rautiainen ja Jari Litmanen ja Sami Hyypiä ja Mikael Forssell ja Tim Sparv ja üks Teemu Pukki, kellele ta ähvardas kunagi pükstesse nõgeseid sokutada, et poisist jumala eest natukenegi agressiivsem ründaja saaks.

Samal õhtul, mil Pukki annab lubaduse Liechtensteini alistamisest, püütakse kaamera ette ka Gunnar Yliharju. "Kui Soome pääseb nüüd EM-finaalturniirile, võin lõpuks rahus surra," ütleb ta üleöö legendaarseks saavad sõnad. Ja mees, kelle püksid jäid nõgesevabaks, kuid kellest sai sellele vaatamata Soome suurim jalgpallitäht? "Tore, et temast lõpuks ikka mängija tuli," muheleb Gunu.

Ja veel kuidas.

 

Kui kõlab avavile selles Soome jalgpalliloo kõige tähtsamas valikmängus, on Pukkil selja taga 29 väravat toonud hooaeg, mis tõstis Norwichi kõrgliigasse ja tema enda klubi ikoonide sekka. Premier League'is debüteeris Pukki viies mängus löödud kuue tabamusega, sealhulgas võiduvärav Manchester City võrku ja kübaratrikk Newcastle'ile. 2019. aasta augustis sai temast Sami Hyypia ja Mikael Forsselli järel kolmas Inglismaa kõrgliiga kuu parimaks mängijaks nimetatud soomlane.

Novembriks on selge, et kuigi järjepanu kaotusi saanud Norwichil saab olema ääretult keeruline, kära Pukki ümber ei vaibu. Särgid kirjadega No Pukki, No Party (pole Pukkit, pole pidu) ja JouluPukki (jõulusokk) müüvad erakordselt hästi. Soome peaminister Antti Rinne kingib Prantsusmaa presidendile Emmanuel Macronile kohtumise järel Pukki mängusärgi. Norwichi produktsioonitiim rändab Pukkiga Helsingisse kaasa, et temast ja Soome koondise otsustavast mängust teha dokumentaalfilm. Helsingi kesklinnas avatakse ametlik Pukki-teemaline pop-up pood. Liechtensteini mängu ajal algab Helsingi Apollos Norwichi korraldatud Pukki Party, mida külastab enam kui 2000 inimest. EM-valiksarjas on tema arvel kaheksa mänguga löödud seitse väravat.

2019. aasta 15. novembril on Teemu Pukki kõige kuulsam soomlane maailmas.

Mis kõige tähtsam, midagi sellist, mida põhja pool lahte on aastaid pikisilmi oodatud: tähelepanu teda ei halva. Pigem vastupidi. Tim Sparv toob meeskonna väljakule äärmiselt keskendunud pilgul, aga Pukki jõuab tunnelis juttu vesta, naerda, särada. Ta on karakter, isiksus, kelle ümber on eriline aura, mida on vaid teatud tüüpi tippsportlastel. Tema peale saab kindel olla. Ta andis lubaduse.

Küll Teemu teeb.

Ja Teemu teebki, jälle, kaks pärast Jasse Tuomineni debüütväravat, Soome võidab Liechtensteini 3:0 ja pääseb esmakordselt suurturniirile. Pukki, Sparv ja Kanerva on täitnud Põlvkondade Unistuse. Ilutulestik annab novembriõhtule punase kuma ning soomlastel on lõpuks ometi põhjust joovastunult Töölö murule joosta, mõnel seljas Norwichi rohekollane, teistel õlgadel sinirist, millega kaetakse hiljem ka Havis Amanda, sest Kaupatorile minnakse ju suuri võite tähistama, vahet pole, kas purskkaevus on vett või mitte, vahet pole, kas väljas on soe suveõhtu või kaks külmakraadi.

Kõige selle keskmes on Teemu Pukkil silme ees ainult üks siht. Ta leiab Gunu tribüünilt ja kallistab teda nii, nagu poeg kallistab isa või vanaisa. Need on õnnepisarad.

Yliharju ütleb siis otseülekandes veel ühed legendaarseks saavad sõnad (voi Jumalan pyssy!) ja astub Sparvi kutsel läbi Soome riietusruumist, et oma poistega viimaks koos pidutseda. Ühe suure unistusega täitus nii palju väiksemaid, aga mitte vähem tähtsaid.

 

 

Pukki lõi värava ka viimases mängus Kreeka vastu ning lõpetas tsükli kümne tabamusega. Temast rohkem suutsid vaid Harry Kane, Cristiano Ronaldo ja Eran Zahavi. See ei ole halb seltskond.

Soome kõigi aegade edukaimast väravakütist Litmanenist jääb koondise eest 30 korral võrku sahistanud Pukki maha kahe tabamusega ja mõistagi loodavad põhjanaabrid, et uus kuningas kroonitakse just EM-il. Küll on hiljutised uudised Inglismaalt Soome vutifänne parasjagu ärevaks teinud.

Pärast seda, kui Norwich esiliigasse langes, otsustas Pukki klubis jätkata ning on ka sel hooajal olnud suurepärases hoos: tema 26 liigaväravat aitasid Norwichi kohe esimesel katsel tagasi marjamaale, kuid mai alguses toimunud matšis Readingu vastu vigastas 31-aastane Soome staar hüppeliigest. Noa alla minna ei tule, aga tõenäoliselt algab pingeline võidujooks ajaga, saamaks teada, kas Pukkil õnnestub avamängus Taani vastu väljakule tulla, samamoodi tunnelis juttu vestes, naerdes, särades.

 

Õnneks on soomlased ootamisega harjunud.

 

Huuhkajat! Autor/allikas: SCANPIX/Reuters

 

EM-finaalturniiril kohtub Soome 12. juunil Kopenhaagenis Taaniga, 16. juunil Peterburis Venemaaga ning 21. juunil samuti Peterburis Belgiaga.

"Mängime maailma esikoondise vastu, samuti kuuluvad gruppi kaks meeskonda, kes pääsesid eelmisel MM-il grupist edasi. Me oleme juba üllatanud paljusid inimesi ja usume, et suudame üllatada ka neid tiime," sõnas Markku Kanerva FIFA-le alagrupi kohta.

Lisaks Pukkile kuuluvad kogenud meeskonna tähtsamate mängijate sekka Leverkuseni Bayeri väravavaht Lukaš Hradecky ja Glasgow Rangersi poolkaitsja Glen Kamara. Kunagi varem pole Soome rahvusmeeskond olnud nii rahvusvaheline: koondislaste juured on nii Slovakkias, USA-s, Iirimaal, Inglismaal, Namiibias, Venemaal, Ghanas, Hollandis kui Saksamaal.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: