Kuidas staadionil meeleolu oli? Õigem vist oleks küsida, kas teie ümber istus rohkem Hispaania või Inglismaa fänne?

Inglaste hulk oli ikkagi suurem staadionil kui hispaanlaste hulk. Mis pole ka üllatav, nende jalgpallireisikultuur on teistsugune ja jõulisem, nagu ka kogu nende lähenemine jalgpallile. Mingi 15–20 minutit enne lõpuvilet sellele kolmandikule tribüünidest, kus asus inglaste võib-olla jõulisem ja organiseeritum fännipool, toodi juurde kiivrites ja kilpidega politseijõud ette, et seda n-ö tekkivat emotsiooni oleks võimalik kontrollida. 

Kui astuda sinna suurele, rohkem kui 70 000 inimest mahutavale staadionile, siis kas emotsioon alguses on pisut teine kui meil siin Lillekülas?

Rahvusvahelises jalgpallikultuuris trumme ja pasunaid ei ole, küll aga on laulmine, mis tegelikult ikkagi algab juba enne avavilet ja käib mängu lõpuni välja. Proovitakse teineteist üle laulda, edastada mingeid sõnumeid jooksvalt ja nii edasi. 

Suurturniiride ajal tekivad sellised lood või narratiivid. Mingisugused asjad, millest siis fännid üle maailma kinni võtavad, mille järgi nad kujundavad oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mis teile sellest EM-ist meelde jääb just sellise loona?

Eelmine EM-finaalturniiri, mis pidi algul toimuma 2020. aastal ja lõpuks toimus see siis Covidi tõttu aasta hiljem kui planeeritud, üle Euroopa üheteistkümnes eri linnas eri riigis. Ehk siis see tähendab seda, et viimati olid Euroopa meistrivõistlused tegelikult kaheksa aastat tagasi sellisena, kus nad olid hõlpsasti kättesaadavad ja sellise ühtse meeleolu loojad. Võib-olla see EM tuletas meelde seda, milline see jalgpalli Euroopa suurvõistlus olema peaks või olla võiks.

Näiteks hollandlastega kõneldes, nemad ju 2016. aasta EM-ile ei jõudnud ehk siis nende jaoks jäid viimased Euroopa meistrivõistlused enam kui tosina aasta kaugusele ja neil oli isegi väike mure, et nii pika aja tagant, kas ja kuidas fännid tulevad kaasa kogu selle asjaga. Kuidas taastub see koondise toetamise meeleolu ja nii edasi. 

Tavavaataja seda siit võib-olla Eestist nii selgelt ei taju, aga Euroopas on olnud ikkagi mingisugune tühimik jalgpallist. 2022. maailmameistrivõistlused toimusid ju ka Kataris. Selline jalgpalli suurvõistluse tähenduse meeldetuletamine või ka emotsiooni meeldetuletamine. Äkki on see selle EM-i lugu.

Kuidas teil need lemmikud välja kujunevad? Teie erinevalt minust elate ju jalgpallis sees kogu aeg, mitte ainult suurturniiridel. Kas teil need põhjused on teised?

Ma vaatan jalgpalli ühelt poolt spetsialisti pilguga ehk siis mind huvitab mäng kui selline, üritus kui selline, meeleolu ja sellega seonduvad asjaolud ja mul ei ole otseselt koondist või võistkonda, kelle poolt ma meeletult oleksin.

Sümpaatiad kujunevad pigem võistluste käigus. Nad kujunevad mängude käigus ja igas mängus leiad mingisuguse loogika lõpuks, mille pärast sa ühe või teise võistkonna poolt oled. Inimloomus on nii üles ehitatud ka, mille pärast sa oled ühe või teise vastu. 

Kui võtta suured koondised, kes jõuavad finaali, siis mingil põhjusel meeldib üks teisest rohkem. Ma arvan, et eestlase jaoks on see ju elementaarne ja omane, et sa toetad neid väiksemaid, aga seda saab teha ainult turniiri algfaasis. 

Näiteks Hispaania, kes mängib atraktiivset jalgpalli ja suudab läbi atraktiivse jalgpalli tulemust tekitada, on selle nurga alt pigem positiivne. Minul endal isiklikult sellist inglise jalgpallikultuuriga tugevat sidet pole.

Te ütlesite, et vaatate ka korraldusliku ja professionaalse pilguga sellistel võistlustel. Korvpallis oleme päris palju võtnud üle ja pidevalt ka võistluste korraldajad mõtlevad, kuidas võtta üle kõike seda, mis toimub mängu vahepeal, seal on neid pause ju päris palju. Kas jalgpallis on suurvõistluste ajal ka kuidagi mingisugune butafooria seal ümber või selline muu meelelahutus seal ümber ja kas te näete või nägite seekord midagi, mida siis Eestisse tuua?

Mulle endale meeldib jalgpalli juures just see, et jalgpalli puhul ikkagi domineerib niivõrd selgelt see mäng ise ja seetõttu selle muutumist puhtaks meelelahutuseks on natuke keerulisem tekitada või see ei ole nii iseeneslik või nii loomulik. Suurvõistluste finaalidel, ka Meistrite liiga finaalis on oma avatseremoonia ja siis finaali eel oma tseremoonia ja nii edasi, aga need jäävad ikkagi selle mänguga võrreldes vägagi teisejärguliseks. 

Jalgpallimäng on väga selgelt seotud mingite ootustega, kaasaelamistega. Pärast autoga staadionilt ära minnes üks Inglise fänniseltskond tuli tänaval vastu, parajasti seisin kuskil ummikus ja sel hetkel sealsamas kõrval peideti lippu. Kõikide seal kaasasolevate emotsioonidega, võib-olla iseenesest mitte kõige parem kujund, just see lipu peitmine, aga tegelikult need emotsioonid olid sealjuures väga-väga ehedad. Inimloomus ju tegelikult tervikuna toimimiseks vajab seda kogu emotsioonide skaalat, nii õnne kui ka kurbust, nii rõõmu kui ka nuttu. 

Kui mina vaatan seda korralduslikku poolt, siis eelkõige just selle nurga alt, kuidas see suur inimhulk staadionile tuleb, kuidas see tulek on korraldatud, kuidas tema olemine seal staadionil on korraldatud, kui sujuv, kui mugav see on ja samamoodi sealt lahkumine. Need inimhulgad, millega selliseid suuri mänge korraldatakse, on ikka täiesti meeletud. See ressurss, mis sellele kulutatakse, nii inim- kui ka rahaline ressurss, on ikkagi väga muljet avaldav.

Mis te arvate, millal Eesti Euroopa meistrivõistlustele jõuab? Ühe korra me olime ju väga lähedal, ma arvan, väga-väga paljud Eesti inimesed mäletavad neid play-off'e Iirimaaga. Millal järgmine kord?

See on nii keeruline küsimus, et selleks peavad olema väga-väga erilised võimed, et seda ennustada. Me oleme siiski endiselt oma jalgpallikultuuri ülesehitamise perioodis ja samal ajal, kuna tegemist on spordiga, mis ka finantsiliselt on väga-väga atraktiivne, siis me oleme paraku Euroopa üks kõige vaesemaid jalgpallimaid.

Ma arvan, et kuna me oleme väga fokusseerinud ikkagi oma mängijate arendamisele, siis ma ei saaks öelda, et forsseeritult, aga proovime jalgpalliliidu poolt ka terves riigis seda protsessi koordineerida. Mingil hetkel ka siis sellise toetava loosi, vajaliku mängijate kontingendi ja ka siis n-ö geeniustreeneri tekkimisel. Kui need kõik asjaolud kokku langevad, vot siis on see hetk, millal see ime saab juhtuma.