Jalgpalli EM-i lugude sari: aupaiste ahvatlev kuma
Kuuel jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile eelneval nädalal kirjutab ERR-i spordiportaal pikemalt ühest EM-il mängivast persoonist. Sel korral võtame vaatluse alla Horvaatia kuldse generatsiooni kapteni Luka Modrici ja tema sekeldused kodusel Balkani poolsaarel.
Kui Luka Horvaatia koondisega kolm aastat tagasi Moskvast tagasi Zagrebisse jõudis, olid pidustused juba alanud. Horvaatide nõndanimetatud teine kuldne generatsioon oli teinud üle esimese tulemuse – 20 aastat varem oli legendaarne Davor Šuker kõmmutanud Horvaatia MM-il kolmandaks, ent nüüd saadi keskväljal niite tõmmanud kapten Luka Modrici eestvedamisel kaela hõbemedalid. Turniiri parimaks mängijaks valitud ja sama aasta sügisel Ballon d'Origa pärjatud Modrici jaoks polnud tulemus aga märgiline ainuüksi sportlikus mõttes, sest see tõi endaga ühes teatava lunastuse koduste kriitikute ees. Ja neid oli MM-i eel palju.
Esmapilgul võib mõte Modrici kriitikutest panna pead kratsima – mida on horvaatidel ette heita enda jalgpalliajaloo parimale mängijale, kelle värvikast elust võiks kasvõi filmi vändata? Vaesest perest pärit kleenuke malbe poiss, kes hakkas palli taguma Horvaatia iseseisvussõja ajal, mil oli sunnitud põgenikuna jätma oma kodu. Tõeliselt andekas pallivõlur, kes siirdus Zagrebi Dinamost otse Inglismaa kõrgliigasse ja sealt edasi Madridi Reali, kus on võitnud neljal korral Meistrite liiga ja tulnud kahel korral Hispaania meistriks. Kurja juur ei asu aga Modrici mängustiilis ja tema lugematutes auhindades, vaid hoopis kaasnevas kullas ja karras, mis meelitavad ligi oma osa noolivad raisakotkad.
Nagu endisele idabloki riigile kohane, on ka horvaatide üheks suurimaks väljakutseks pärast liberaalse turumajanduse saabumist olnud võitlus ühiskonda imbunud korruptsiooniga. Et jalgpall on Horvaatias püha, muutub sport mõistagi mugavaks vahendiks mõjuvõimuga kauplemisel, mistap saab igast andekast noormängijast – keda on endistes Jugoslaavia jalaga segada – õige kasumlik kullakaevandus. Mõistagi pole see vaid Balkani fenomen, sest tulevikutalentidele kõrva sosistavaid ahneid agente jagub piisavalt ka Lääne-Euroopasse, ent Horvaatia puhul on kirgi kütnud just üldise jalgpallistruktuuri mädanenud alustalad ning neist kasu lõiganud täna Bosnias redutav rahvavaenlane number üks Zdravko Mamic.
Mamici tõus Horvaatia mõjuvõimsate sekka sai alguse just selles samas Zagrebi Dinamos, kus Luka Modric 19-aastaselt enda debüüdi tegi. Jugoslaavia päevil horvaatia talentide kasvulavaks olnud Dinamo oli oma eduka ajaloo tõttu Horvaatia iseseisvudes koduste konkurentidega eelisseisus ning riigi esimese presidendi ja suure jalgpallifänni Franjo Tudmani toel olid piirid riigi rahakoti, kohaliku alaliidu ja Dinamo vahel kerged hägunema. Korruptsioon lokkas ja toona Croatia Zagrebi nime kandnud Dinamo sai nii endi ultrate kui koduste rivaalide pahameele osaliseks. Kui sajandi alguses Horvaatias president vahetus ning senine jäik joon asendus uuendusmeelse poliitikaga, siis kohalik jäi hämarate 1990. aastate ajakapslisse.
Zdravko Mamic oli selleks ajaks töötanud end juba üpris tippu, luues ulatusliku jalgpallureid, poliitikuid, ajakirjanikke ja õigussüsteemis töötavaid inimesi hõlmava kontaktide võrgustiku. Horvaatia jalgpalli niiditõmbajana tuntud ülimalt vastuolulisest Mamicist sai 2003. aastal Dinamo Zagrebi tegevdirektor, misjärel algas peadpööritav saaga, mis vältab tänaseni. Aastaid kestnud uurimise käigus leiti, et oma positsiooni ära kasutades pani Mamic noormängijate müügist teenitava tulu oma taskusse ning hoidus maksude maksmisest. Mamici sageli rakendatud mudel nägi ette talentide toetamisest nende karjääri algfaasis, saamaks siis vastutasuks osa mängija ülemineku eest makstavast summast või nende tulevasest palgast. Näiteks endise Horvaatia koondise ründaja Eduardo da Silvaga oli Dinamo tegevdirektor sõlminud lepingu, mille kohaselt pidi too talle terve enda sportlaskarjääri vältel maksma poole oma palgast.
Kui Luka Modric 2008. aastal 21 miljoni euro eest Dinamost Inglismaale Tottenham Hotspuri ridadesse siirdus, pidanuks jalgpallur tehingu kohaselt saama poole üleminekusummast endale. Taas aga eksisteeris Mamici klausel, mis nägi ette n-ö abistamisteenuse eest tasumist. Pool rahast laekus küll osadena järgemööda Modrici pangakontole, kuid iga kord saatsid toona tippvutis esimesi samme teinud Modricit panka minnes kas Zdravko Mamici poeg või vend, kellele poolkaitsja raha koheselt üle andis. Tehingusse kirjutatud 10,5 miljonist sai Modric kokkuvõttes endale jätta umbes kaks miljonit eurot.
Kui lugu piirduks sellega, võiks toona 23-aastast Modricit näha noore ja naiivse ohvrina, kes ei taibanud kasutada pädevate juristide abi, ent Mamici kaasuses Horvaatia üldsuse silmis osalistel eksimisruum puudub. 2015. aastal, mil siis juba ka Horvaatia jalgpalliliidu asepresidendiks tõusnud Mamic viimaks maksudest hoidumise ja altkäemaksu kahtlustusega arreteeriti, sai alguse pikk protsess, mille käigus paljastati ulatuslik Dinamo Zagrebi varade ümber kantimine. Horvaatia jalgpalli vihatuim mees Mamic oli koos veel kolme inimesega omastanud 15 miljonit eurot ja jätnud riigile maksmata 1,2 miljonit eurot makse. Protsessi oli võtmetunnistajana kaasatud ka Modric, kelle Tottenhami ülemineku üksikasjad sattusid ühtäkki rambivalguse alla.
Mamici kaitsjad ei eitanud, et toonane Dinamo tegevdirektor oli suure osa Modrici üleminekusummast enda taskusse pistnud, väites, et selles polnud midagi ebaseaduslikku, sest klubi ja mängija sõlmitud leping olevat näinud ette üleminekutasu võrdset jagamist kahe osapoole vahel. Prokuratuuri hinnangul lisati säärane klausel aga pärast mängija üleminekut ning seda kinnitas oma algses ütluses ka Modric. Ent siis muutis Modric enda tunnistust – ta väitis, et klausel oli tegelikult lepingusse kirjutati juba tema esimesel Dinamo aastal. Ühtäkki sai Modricist Mamici järel rahvavaenlane number kaks – Madridi Reali tähte süüdistati valetunnistuste andmises ning lokkavast korruptsioonist tüdinud Horvaatia jalgpalliüldsus arvas teda Mamicit kaitsvat.
Vallandunud kriitikatulv oli tõepoolest suur. Zadaris, kuhu Modric ja ta perekond olid kunagi sõjapõgenike hotelli elama pandud, ilmus majutusasutuse seinale üleöö sõnum "Luka, jäta see meelde." Bosnias asuvas Mostaris rikuti Modricile pühendatud seinamaaling ning Zagrebi Dinamo suurrivaali Spliti Hajduki fännide lauluraamatusse lisandus rahvuskoondise kaptenit mõnitav skandeering. Teiste arvelt rikastunud korruptiivse Mamici toetamine ei tulnud kõne allagi – olgu sa kui suur staar tahes.
This is the hotel in Zadar where the Modrić family used to live as war refugees. "Luka, you'll remember this one day" (via @Jutarnji) pic.twitter.com/LcjYcMejyY
— Aleksandar Holiga (@AlexHoliga) June 14, 2017
Ometigi on pärast neid kolme aasta taguseid sündmuseid vett merre üksjagu juurde voolanud ning ei saa salata, et suurema tulva tõi endaga ühes Modrici ja Horvaatia koondise fantastiline 2018. aasta MM. Mõnele oli pill jätkuvalt mõru ent enamik keskendus jalgpallile. Oma liistude juurde suutis kohalikust meediakärast hoolimata jääda ka Modric, kellele tuli kindlasti kasuks MM-ile eelnenud Mamici süüdimõistev otsus. Horvaatia vihatuim mees, keda on tänaval rünnatud ja kes on üle elanud suisa atentaadi, mõisteti 2018. aasta 6. juunil Luka Modrici ja Dejan Lovreni üleminekuid puudutavate pettuste asjus kuueks ja pooleks aastaks vangi. Kolm aastat hiljem viibib Zdravko Mamic aga endiselt vabaduses, sest oli päev enne kohtuotsuse väljakuulutamist põgenenud Bosnia ja Hertsegoviinasse.
Luka Modrici jaoks on kohtutee lõppenud. 2018. aasta oktoobris lükkas kohus tagasi prokuratuuri esitatud süüdistuse, mille kohaselt oli Horvaatia koondise kapten andnud valeütlusi. Tänavu läheb 35-aastane kuldse põlvkonna kroonjuveel finaalturniirile vastu puhtalt lehelt, lootes anda Vatreni fännidele taaskord põhjuse rääkida Horvaatia jalgpalli kaunist küljest. MM-hõbe oli suurepärane saavutus, kuid süües kasvab isu. Veel üks särav esitus horvaatide rekordinternatsionaalilt sulgeks viimastegi koduste kriitikute suud.
EM-finaalturniiril kohtub Horvaatia 13. juunil Londonis Inglismaaga, 18. juunil Glasgows Tšehhiga ning 22. juunil samuti Glasgows Šotimaaga.
Horvaatia 26-liikmelises meeskonnas annavad endiselt tooni 2018. aasta MM-i kangelased. Eemale jäävad küll koondisekarjääri lõpetanud Ivan Rakitic, Mario Mandžukic ja Danijel Subašic, kuid jätkuvalt on kapten Modrici kõrval esindatud kolme aasta taguses finaalis algkoosseisu kuulunud Domagoj Vida, Dejan Lovren, Šime Vrsaljko, Mateo Kovacic, Marcelo Brozovic, Ante Rebic ja Ivan Perisic.
Toimetaja: Kristo Tamm