Goran Pandev on nii vana, et kui ta oma koondisedebüüdi tegi, kõrgusid kaksiktornid veel õndsas teadmatuses New Yorgi kohal. Goran Pandev on nii vana, et tema eluajal on ta kodumaa oma nimest mitmel korral sõnu kustutanud ja juurde lisanud. Goran Pandev on nii vana, et keegi poleks talle pahaks pannud, kui ta oleks oma vanad kondid juba mitu suve tagasi pensionile puhkama viinud. Aga ta ei saa seda veel teha.

Goran Pandev peab olema kangelane.

Eelmisel nädalal sõitis Põhja-Makedoonia president Stevo Pendarovski visiidile Vatikani, kohvris kaasas koondise ajalooliseks EM-finaalturniiriks värskelt avalikustatud uus võistlussärk. Nii värskelt, et paljud põhja-makedoonlased nägidki seda esimest korda paavst Franciscuse käte vahel. Ja see, mida nad nägid, neile ei meeldinud.

Nad on inimesed, kelle rahvuslik uhkus võtab mõõtmatuid vorme, inimesed, kes usuvad end olevat Aleksander Suure järeltulijad. Tülid, mis lähevad ajas tuhat aastat tagasi, nii kaugele, et mitte keegi ei mäleta enam, millest tüli algas või kes üldse omavahel tülitses. Aga nii pole ka imestada, et kui aastaid Põhja-Makedooniale vorme tootnud Saksa firma Jako võttis selleks suveks vastu julge otsuse, vahetades tavapärase punase värvi kastanpruuni ning traditsioonilise päikesemotiivi geomeetrilise ilvese vastu, hakkasid põhja-makedoonlased mässama.

Riigi jalgpallifännid võtsid teravalt sõna nii sotsiaalmeedias kui ajaleheveergudel ja esitasid internetis alaliidule üleskutse vana särk tagasi tuua. Mõne päevaga kirjutas sellele alla üle 15 000 inimese. Laupäeva lõunaks oli ka Goran Pandevi mõõt lõplikult täis saanud. Kapten postitas endast oma Instagrami kontole pildi hoidmas seda õiget vormi, ilma ühegi sõnata, ühegi kommentaarita. Sellest piisas. Kangelane oli otsustanud.

Mõned tunnid hiljem, laupäeva õhtul, kinnitas alaliidu president Muamed Sejdini, et Põhja-Makedoonia sõidab EM-finaalturniirile ikkagi puna-kollastes särkides. Franciscus võib oma kingitusega põrandaid nühkida.

Kui sa oled esimene oma riigi jalgpallur, kes Euroopa tippliigas löönud sada väravat; kui sa oled algkoosseisus väljakule jooksnud Meistrite liiga finaalis; kui sa olid oma esimese koondisevärava ajal napilt täisealine, aga enam kui sada mängu hiljem tõid (viimasega? või...?) võimsale Saksamaale valiksarjas üle aastate ühe kaotuse; kui sa viisid kaptenina oma kaaslased esmakordselt ajaloos jalgpalli suurturniirile, on sulle teistest mõni asi rohkem lubatud. Seal, kus teised pitserdataks unustusehõlma, kuulatakse sind ammulisui.

Kristo Tamm kirjutas sellest ka oma Horvaatia-loos, aga sa tead, kuidas asjad sealkandis käivad: miljonist denaarist saab kolmveerand ja siis pool, rahatähed sügislehtedena langemas kõige valgemast marmorist katustele. Ülikonnad täidetud onupoegade ja väimeestega. Pomod ja agendid luksusautodes, sõitmas tulikuumas Skopje varasügises mööda 40 aastat vanast tiimibussist, mille ainsaks konditsioneeriks on sissevisatud aknad.

Pandev ei ole mitte kunagi seda unustanud. Mõned päevad tagasi andis ta Itaalia jalgpalliajakirjanikule Daniele Verrile intervjuu, kus lammutas Põhja-Makedoonia jalgpalliliidu kogu maailma ees pilbasteks.

"Seal valitseb täielik kaos," tõdes Pandev. "Meil on olnud rasked ajad: meil polnud selget tulevikunägemust ja liiga paljud inimesed tahtsid seda ära kasutada. Meie alaliit on poliitiline, mitte sportlik organisatsioon. Pärast EM-ile pääsemist panid juhatuse liikmed osa auhinnarahast endale taskusse, öeldes, et nad mängisid kvalifitseerumises samuti suurt rolli. Kas te suudate seda uskuda? Selle raha eest oleks pidanud ehitama lastele väljakuid, ostma varustust, arendama tingimusi, et lapsed jääksid jalgpalli juurde. Meil pole mingit plaani, kuidas noori arendada, meie staadionid lagunevad koost ja meie treeningväljakud on tänapäevasest kaugel. Kaos."

35 000 elanikuga Strumicast pärit Pandev on nüüdseks Itaalia suurlinnaelu elanud juba 20 aastat ning võib mõelda, et eksiilist on lihtne mässata. See oleks aga heal juhul vaid pooltõde.

2010. aastal, kui Pandev oli Milano Interiga võitnud kõik, mis võita annab, otsustas ta sünnilinnale midagi tagasi kinkida ja tegi seda omanimelise akadeemia loomisega. Varsti sündis esindusvõistkond, kes ronis Makedoonia jalgpallipüramiidis kõrgemale neli kevadet järjest, jõudes koheselt kõrgliigasse välja. Tunamullu võitis Akademija Pandev Põhja-Makedoonia karikavõistlused ja sai kaasa lüüa Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis, kus jäädi alla Bosnia klubile Mostar.

See on Goran Pandevi elutöö.

Et Strumica linnavalitsus toetab rahaliselt kohalikku meeskonda FK Belasica, panustab Pandev akadeemiasse selle ülevalhoidmiseks igal aastal oma taskust sadu tuhandeid eurosid. Tema vend Sashko, kes mängis oma karjääri tipphetkel Zagrebi Dinamos, kuulub nüüd klubi ründajate sekka ja teeb lisaks sellele akadeemias igapäevast tööd. Kümne aastaga on Akademija Pandevist saanud riigi esmaklassilisemaid jalgpallikoole, kus kolmel kunstmuru- ja ühel naturaalväljakul treenib enam kui 400 noort, kompleksis on kaugemalt õppima tulnud poistele 60 tuba ning bassein ja jõusaal teevad silmad ette Skopjelegi.

Aga Pandev ei ole unustanud ja jalgpalliliit ei ole unustanud ja need tülid lähevad siinmail ajas tuhat aastat tagasi.

Akadeemia esindusmeeskond pidi kõrgliigas aastaid mängima Genoa CFC logoga jalgpallidega - mõistagi kingitus oma patroonilt - sest alaliit oli ilmselt aadressi ära kaotanud ja ei saanud klubile liiga logoga mänguvahendeid saata. Viga parandati alles selle aasta aprilli keskel.

Pandevil aitab akadeemiat koha peal hallata spordidirektor Jugoslav Trenchovski, sündinud samal päeval oma mõnevõrra kuulsama nimekaimuga. Projekti edu on tähelepanu äratanud üle kogu maailma, näiteks Araabia Ühendemiraatides, kust Trenchovskile potsatas ühel päeval postkasti ootamatu - ja kahtlemata tulutoov - tööpakkumine. "Goran ütles mulle aga, et kui mina siit lahkun, paneb ta rahakoti tagasi taskusse, klubi peab uksed kinni lööma ja alustama nullist: sealt, kus Strumica lastel polnud kohta, kus trenniski käia," muheles Trenchovski hiljutises intervjuus Prantsusmaa ajakirjale SoFoot. Ju ongi tema saatus Pandeviga sama teed käia.

Projekti edu on tähendanud sedagi, et kohalikud tipud on viimasel ajal hakanud Skopje tiimidest ja Shkendijast kaugemale vaatama. Mullu lõi Akademijaga käed Marjan Radeski, Shkendijaga kolm hooaega järjest napilt Euroopa liiga alagrupiturniiri ukse taha jäänud ründaja, kes nõustus Pandevi klubiga liitudes pea 50-protsendise palgakärpega.

Kui Põhja-Makedoonia jalgpallikoondis 13. juunil Austria vastu EM-finaalturniiri alustab, kuulub meeskonda 37-aastane Goran Pandev ja Radeski näol mängija, kes teenib leiba oma kaptenile kuuluvas temanimelises klubis. Julgen pakkuda, et see olukord on Euroopas esimene omataoline.

Pandevi mässumeelsus on teda aastate jooksul nii mõnelgi korral väljakute kõrvale jätnud. 2009. aasta augustis tahtis kolm eelnenud hooaega Itaalia kõrgliiga parimate ründajate sekka kuulnud mees Laziost lahkuda, aga Rooma klubi omanik Claudio Lotito ei olnud sellega nõus ja saatis makedoonlase esindusvõistkonna juurest minema. Pandev treenis järgmised neli kuud üksinda, ei tõmmanudki enam Lazio särki selga ning kaebas klubi lepingureeglite rikkumise eest kohtusse. Jaanuaris liitus ta Milano Interiga, kus temast sai üks Jose Mourinho lemmikuid.

Neli aastat hiljem lõpetas Pandev kodumaa jalgpalliliidus toimuva tõttu koondisekarjääri ja sõnas toona, et raske on ette kujutada, et ta oma otsust muudab. Aga muutus tuli, 2015. aasta lõpus Põhja-Makedoonia peatreeneriks saanud Igor Angelovski näol.

"Ta sõitis mulle Genoasse külla," meenutas Pandev Verrile. "Meil oli tõeline, südamest tulnud vestlus. Ütlesin talle oma ausa arvamuse ja tema tegi samamoodi. Ta veenas mind naasma. Tema on meie arengus mänginud suurt rolli, meie grupp on viimased viis aastat sisuliselt samaks jäänud. Oleme kasvanud sõpradeks, kes tahavad näidata, et muutused on võimalikud ja vajalikud. Asjad on paremuse poole muutunud: vähemalt väljakul," tõdes Pandev.

Kaks aastat oli Pandev koondisest eemal, aga naasmise järel on ta kaotatud aja kuhjaga tagasi teinud.

Pärast 2008. aasta lõppu oli ta Makedoonia eest skoori teinud vaid sõprusmängudes. 15 väravat, kõik omamoodi olulised, aga lõppude lõpuks, suurt plaani vaadates, tähtsusetud. Viimastel aastatel, naasnud pojana, pole olnud aega raisata. Aeg tiksub. Värav MM-valikmängus Iisraelile. Väravad Rahvuste liigas Armeeniale, Liechtensteinile, Eestile. EM-kvalifikatsioonis Lätile. Värav - see värav, see kõige-kõige tähtsam värav, mis nad lõpuks ometi finaalturniirile viis - play-off'is Gruusiale. Juba mainitud võiduvärav MM-valikmängus Saksamaale, mis lõpetas suurriigi 20 aastat kestnud kaotuseta seeria. Kaheksa tabamust, neist ainult üks, Norrale, löödud sõprusmängus.

Goran Pandev on kõik enda jaoks peas valmis joonistanud. Tunamullu sai Pandev Itaalia kodanikuks. Abikaasa Nada ja lapsed Filipo, Ana ja Sofia on end Genoas aastatega sisse seadnud ja see jääb perekonna koduks, mis siis, et Genoa peatreener Davide Ballardini on makedoonlasele lubanud tappa anda, kui too peaks otsustama karjäärile joon alla tõmmata.

Kuigi Makedoonia ei kao: seal on akadeemia; seal on vanemad, kelle kodust on saanud omamoodi Gorani ja Sashko muuseum, on siiski kindel, et üks ajastu saab suvel läbi.

Praegu, nädal enne EM-i algust, on sellest kõigest liiga vara mõelda. Üks suur töö on veel vaja teha. See on kangelaste aeg.

Goran Pandev peab olema kangelane.

EM-finaalturniiril kohtub Prantsusmaa 13. juunil Bukarestis Austriaga, 17. juunil samuti Bukarestis Ukrainaga ning 21. juunil Amsterdamis Hollandiga.

Pandev on seda mitmel korral toonitanud ja ju ta tõsi on, et väiksemate koondiste edu saladuseks peab olema meeskonnavaim. Aga lisaks legendile annavad Põhja-Makedoonia koosseisus tooni ka Leedsis kohalikuks favoriidiks kerkinud äärekaitsja Ezgjan Alioski ning Napolis palliv noor keskväljamees Elif Elmas.