Jõesaarel on vasaku jala lihase düstroofia, mis sisuliselt tähendab, et tema vasakul jalal pole hüppeliigest ning jalg on paremast ligi kolm-neli sentimeetrit lühem.

"Eks ta mingil määral ikka segab," sõnas Jõesaar intervjuus ETV saatele "Ringvaade". "Pead leidma enda rütmi, ei ole päris nii, et teed tervete inimestega sama tehnikat. Pead leidma endale õige, kuidas ketas lendama panna."

"Alguses tegin ketast, oda, kuuli, siis tegin sadat meetrit ja kaugust, seejärel hakkas neid järjest vähemaks jääma."

Oma treeneritega sai Jõesaar paraolümpiakomitee vahendusel kokku kaks aastat tagasi. Sellest ajast saati on Jõesaar ka tõsiselt ning konkreetse sihiga paraolümpia nimel vaeva näinud.

„Ma võtsin sellest kohe kinni ja ma arvan, et siiani on see projekt edukas olnud,“ ütles Jõesaare treener Priidu Niit.

„Ausalt öeldes sellist kettaheitjat, kellel on natuke mingi omapära, on päris raske õpetada,“ lisas teine treener Mart Olman. „Ma arvan, et raskem, kui tavalist sportlast. Esimene aasta läks puhtalt proovimise peale. Nii palju edasiminekut ei tulnud, kui me lootsime, aga see aasta on juba paremini läinud ja hooaeg on alles käimas.“

Praegu teeb Jõesaar trenni viis-kuus korda nädalas. Vahepeal oli koormus palju tugevam – isegi paar trenni päevas, ent enne olümpiat võeti mahv teadlikult maha.

Praegu oled valmis, vorm on ajastatud, valmis paugutama Rios? „Täpselt.“

Jõesaare sõnul on võib tema eeliseks Rios olla kiirus. „Jaksan kiiremini liigutada ennast, teised on sellised jurakamad.“

"Kui midagi ikka väga tahta, on see hea tööga ja tahtejõuga võimalik," sõnas Niit. "Ta on selles suhtes hea sportlane, et tuleb suhteliselt keerulistest olukordadest võistlustel väga hästi välja. Seda tegelikult väga paljudel sportlastel pole."

Egert Jõesaar astub Rios paraolümpial võistlustulle 16. septembril.