"Sööstlaskumise ajalugu algab 19. sajandi lõpul, kui Ameerika kullakaevurid lumistel aladel üksteiselt suuskade laskumisel mõõtu võtma hakkasid - kes julgeb kõrgemalt ja suurema hooga alla sõita. Asja arenedes hakkasid toimuma ametlikud võistlused ning saavutati allasõidu kiiruseks 100 km/h, nüüd oleme jõudnud juba lausa kiiruseni 250 km/h," jutustas Aare Tamme "Vikerhommikus" Taavi Libele.

1980. aastatel hakkas Kalevi Häkkinen sööstlaskumist Soomes edukalt propageerima ja nii jõudis see hulljulge ala ka Aare Tammeni, kes oli Eestis võitnud kõikvõimalikud mäesuusavõistlused ja vajas uut väljakutset. Pärast kaht aastat vene sõjaväes võttis Aare Tamme ise Häkkineniga ühendust ning suundus Soome.

Esialgu sinna vaatlejana läinud Aare Tamme leidis end peagi Häkkineniga ühistelt treeningutelt ja kuna tulemused olid sama head, siis tulid juba ka võistlused.
Mõne aja pärast tuli Tamme Eestisse tagasi ning leidis abiliseks Viktor Hendriksoni, kes korraldas aerodünaamilisi uuringuid ning purjejahtide ehitaja Boris Jakovlevi, kelle juhendamisel kiirust juurde saada ja oma tehnilisi külgi lihvida. Koos käidi lausa Leningradis sõjatööstuse tunnelis katseid tegemas.

1992. aasta olümpiamängude stardis tundis Aare Tamme kohe, et nüüd on rekordihetk tulemas. "Kõige raskemad hetked on kiirustel 170-180 km/h, pärast seda saabub petlik rahu, mille õnge on paljud läinud. See adrenaliinilaks on nii nauditav ja hea, et peale võistlust tunned, et kiiret ei ole enam mitte kuhugi."
Aare Tamme ütleb, et iga poiss, kel tervist on, peaks tegelema mingi adrenaliini andva spordialaga, siis oleks meie ühiskond palju rahulikum ja muudaks elukvaliteedi paremaks.