"Henry on [sportlasena] väga-väga rahulik. Finaal läks ka kuidagi rahulikult, aga kvalifikatsioon, teine laskumine... meil mõlemal oli ikka päris keeruline," kommenteeris Tõnis Sildaru hetki, mis otsustasid lõppvõistlusele pääsemise.

Mida sellises olukorras sportlasele öelda? "Ega seal ei olegi midagi teha. Töö on enne ära tehtud. Lihtsalt head sõnad teele kaasa ja pöidlad peos."

Aga kuidas teha nii, et õigel hetkel tulevad õiged hüpped välja. "Eks tuleb trenni teha. Trenn on kõige aluseks," vastas ta. "Kordused-kordused ja kui trennis tuleb piisavalt hästi välja, siis äkki ka võistlustel."

Kas see motiveeribki? "Ma arvan, et neid nüansse on nii palju. Kindlasti armastus ala vastu. Armastus selle vastu, et saame koos mõnusalt kvaliteetselt aega veeta. Mis veel tahta?"

Nüüd saab ta koos pojaga nautida olümpiamedali tähistamisi. "See, mis siin täna siin toimub - lihtsalt ei ole sõnu," lausus ta vastuvõtul Rotermannis viibides. "Super, et nii palju inimesi on tulnud kaasa elama. Suur aitäh kõigile."

Mida toob tulevik? "Trenni teevad kõik. Konkurendid kindlasti ka ei maga, panevad sisse teise ja kolmanda käigu. Ega lihtne ei saa olema, aga eks me anname ka endast parima. Näis, kuhu välja jõuame."