Leegid lõõmasid Campo Grande madalate katuste vahel tavatult kõrgelt. Külalised, kes olid kogunemas Moacir Barbosa aias toimuvale grillipeole, vahetasid ärevaid pilke. Kas midagi oli valesti läinud? Iga uus tulija saabus kiirel sammul, valmis tulekahju kustutamiseks, kuid leidis hoopis eest viimase 13 aasta rahulolevaimas tujus Barbosa. Maracana staadion oli äsja saanud uudsed ümmargused väravapostid ning saatnud vanad, kooruva valge värviga puittalad endisele Brasiilia koondise väravavahile, kelle aukohale tõstetud väliahjus need nüüd hõõgusid.

"See hästi maitsestatud lihatükk sibulatega, mille ma nahka pistsin, sümboliseerib tollele mängule saatusliku hoobi andnud Ghiggia jalga," sõnas Barbosa, kannibalistlik helk silmis.

* * *

Kodune finaalmatš 1950. aastal pidi Brasiilia koondise jaoks olema vaid formaalsus, 90 minutit pingutust, mille järel ootas neid riigi ajaloo esimene MM-tiitel. Mängupäeva hommikul polnud selles erilist põhjust kahelda. Finaalringis olid võõrustajad hävitanud Rootsi tulemusega 7:1, Hispaania pühiti teelt 6:1 võiduga ning Uruguay vastu oleks neile Maracanal piisanud viigist. Aasta varem toimunud Lõuna-Ameerika meistrivõistlustel jäi väike naaberriik brasiillastele alla 1:5. Küsimus ei olnud, et kas, vaid kui mängleva kergusega.

"Teile – mängijatele, keda kaasmaalased tervitavad mõne tunni pärast maailmameistritena, annan au kui võitjatele," levisid Rio de Janeiro linnapea Antonio da Silva valjuhääldisse öeldud sõnad Maracana ümbruses. Ametlike raportite kinnitusel oli finaali kogunenud vaatama 199 854 inimest, maailmarekord, mis jääb tõenäoliselt ületamatuks. Lõpuvilet jäid ootama tuhanded võidukad plakatid, karnevalitantsijad ja juba valmis trükitud ajalehe O Mundo numbrid, mille esikaant ilustas Brasiilia vääramatu triumf. Kui Uruguay koondise kapten Obdulio Varela mängu eel ühte eksemplari nägi, haaras ta kõik saadaval olnud lehed kaasa, laotas need hotellis vannitoa põrandale ning käskis meeskonnakaaslastel neile urineerida.

Alcides Ghiggia madal löök lipsas Barbosa käe alt läbi, viis Uruguay 2:1 ette ning 200 000 inimest seisid ühtäkki täielikus vaikuses.

Tol päeval viibis Maracanal ka hiljuti manalateele läinud Brasiilia kirjanik Carlos Heitor Cony, kes meenutas lõpuvilele järgnenut veel pool sajandit hiljem kestva dramaatilisusega. "Ma istusin liikumatult betoontrepil, vaatasin, kuidas päike väljakut valgustas ning kuulasin rahvahulga vaikust, mida ei suutnud lõhestada ka kollektiivse leina brutaalsed nuuksed," kirjutas Cony. "Sellest julmast pärastlõunast eluga pääsenud [mitmed brasiillased läksid Maracana ülemiselt korruselt vabasurma] uskusid, et nad ei saa enam iial rõõmu tunda. 1950. aasta 16. juuli vajab monumenti, sest tõelise riigi rajavad valudes piinlevad kodanikud."

Hoobi tugevus ­- rahvusele, kelle eneseteadvus, sotsiaalne struktuur ja kultuuripärand on niivõrd tihedalt põimitud jalgpalliga – ei pruugi siinpool Atlandi ookeani ehk päriselt kohale jõudagi. Leidub hulgaliselt ühiskonnateadlasi, kirjanikke, poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi, kelle arvates ei kaotatud sel päeval MM-finaal, vaid Brasiilia identiteet.

Notre Dame'i ülikooli antropoloogiaosakonna emeriitprofessor Roberto DaMatta peab 1950. aasta MM-finaali kaasaegse Brasiilia suurimaks tragöödiaks, kirjutades: "kaotus tähendas brasiillaste kollektiivse teadvuse jaoks ajaloolise võimaluse käestlaskmist. See juhtus ajal, mil Brasiilia hakkas endast mõtlema kui riigist, mida ootab suur tulevik. Tulemus tähendas aga süüdlaste ja vastuste väsimatuid otsinguid."

Inseneri ja tunnustatud spordireporteri Roberto Muylaerti sõnul pidi võit kaasa tooma "auväärse rahva, kes soovis maailmale näidata nn esimese maailma riigi väärilist tugevust ja distsipliini, esilekerkimise". Selle asemel juurutati inimestesse igavene alaväärsustunne, mille riigi kuulsaim näitekirjanik Nelson Rodrigues ristis segavereliste kompleksiks. "Meil on päratu hulk andeid, aga brasiillane asetab ennast – vabatahtlikult – kogu maailma jalge ette. See hoiab meid tagasi ja pärsib meie võimalusi," kirjutas Rodrigues. "Seda juhtub kõigis sektorites, aga kõige enam jalgpallis."

Iga kord, kui Brasiilia väljakule tuleb, võideldakse lisaks vastastele ka 1950. aasta deemonitega, nähtamatute kummitustega enam kui poole sajandi tagusest ajast. See ei olnud vaid üksik, eraldiseisev kaotus. Kodune katastroof muutis riigi jalgpallielu kardinaalselt ning juurutas mõtteviisi, mis on nähtav ka tänapäeval.

Üks kuulsamaid fotosid jalgpalliajaloos. 17-aastane Pele aitas Brasiilia 1958. aastal riigi esimese MM-tiitlini. Autor: CBF.com.br

Lõpuks oli Tite'i mõõt täis saanud. Viis pikka sammu viisid ta Corinthiansi pingi äärest keskjooneni, sinna, kus vaid mõne meetri kaugusel seisis Palmeirase loots Luiz Felipe Scolari. "Fala muito" – palju räägid, purskas maruvihane Tite animeeritult Felipao suunas. "Fala muito, fala muito, fala muito!" Miljonitele otsepilti vahendanud Globo tähtsad ninad hõõrusid juubeldades käsi kokku. See, kui õpilane oma mentori sinnasamusesse saadab, müüb hästi.

1970. aastate lõpus oli Scolari Brasiilia lõunapoolseimas osariigis Rio Grande do Sulis kehalise kasvatuse õpetajaks ning teiste seas kuulas tema näpunäiteid ka Tite. Noore keskväljamehe oskused avaldasid Scolarile muljet ja ta kutsus Tite'i mängima enda klubisse, kus tulevased Brasiilia treenerid leidsid kiirelt ühise keele. Nähes, kui kiiresti nooruk end väljakul kehtestada suutis, jagas Scolari järgmise viie aasta jooksul Tite'ile tarkuseteri nii murul kui selle kõrval seismisest.

Mehed olid rivaalid mängijate ja treeneritena, ometi pidas nende sõprus ja vastastikune austus vastu aastakümneid. Selle aja jooksul võitis Felipao Brasiiliaga MM-tiitli, tema noorem õpilane alustas auhinnakapi täitmist Brasiilia karika ja Copa Sudamericana võitmisega.

2010. aasta detsembris, neli kuud enne Tite'i vihapurset, jäi tema Corinthians Brasiilia kõrgliigahooaja lõpusirgel esikohta hoidnud Fluminensest maha ühe silmaga. Eelviimases voorus alistas Corinthians Vasco, Felipao Palmeiras kaotas liidritele aga väravavahi Deola kahe ränga eksimuse tõttu 1:2 ning Tite'i meeskond lõpetas hooaja sootuks kolmandana.

Üle-eelmisel aastal ilmunud Tite'i elulooraamatus vandus treeneri vend Miro, et Felipao käskis oma mängijatel Fluminensele kaotada. Tite ei soostunud venna sõnu ümber lükkama, lisades: "olen Felipaole tänulik karjääri algusaastate, tema nõu ja juhatuse eest. Pärast mängu 2010. aastal muutus meie suhe aga üksnes professionaalseks. Ma ei kaotanud tänulikkust, kuid hakkasin elu nägema teise pilguga."

Veebruari alguses läksid Scolari ja Tite vastamisi Sao Paulo osariigi meistrivõistlustel ning et Tite'i jätkamine Corinthiansi lootsina oli Serie A ning Libertadorese ebaõnnestumiste tõttu küsimärgi all, käis Scolari kolleegi kaitsmiseks välja omanäolise lahenduse. "Kui tema töökoht sõltub meie omavahelise mängu tulemusest, peaksime me kaotama," arvas ta mängueelsel pressikonverentsil. Corinthians võitis 1:0 ja püha viha täis Tite keeldus ajakirjanikega rääkimast. Vähe sellest, et Scolari oli kriipsu peale tõmmanud meeste sõprusele, oli Felipao nüüd Tite'ilt röövinud Brasiilia jalgpalli kõige tähtsama tõe.

Võidust, edust pühamat ei ole sambariigis mitte midagi.

Luiz Felipe Scolari (taga paremal) viis Brasiilia koondise 2002. aastal nende viimase MM-tiitlini. Autor: AP/Scanpix

Brasiillaste eriline mängukultuur – ginga – sarnaneb olemuselt põlise rivaali Argentina pibe-stiilile, kus on kesksel kohal indiviid ja tema oskused; 1994. ja 1998. aasta MM-ide vahel sõlmitud sponsorlepingud Nikega tõid maailmani väljendi Joga Bonito (mängi ilusalt) ja riietusruumis kõksivad Ronaldo, Ronaldinho ja Roberto Carlose. Kui Brasiilia esitused ei ole rahva silmi särama pannud, esitatakse sestap tihti küsimusi stiilis: kuhu on sambapoisid jätnud oma kauni mängu? Joga Bonito ei ole müüt, kuid Rodriguese nimetatud segavereliste kompleks, mille tõttu hakkasid brasiillased paaniliste ümberkorralduste raames ookeani tagant abi otsima, arvates, et eurooplaste käes on võiduka jalgpalli võtmed, on selle tähendust oluliselt lahjendanud.

Enne Tite'i Brasiiliat kahel MM-finaalturniiril juhendanud Scolari ei tahtnud kummagi eel kaunist mängust midagi kuulda. "Me peame võitma," rääkis ta 2001. aastal. "Kui me peame seda tegema jõu ja organiseeritusega, siis unustage futebol-arte. Minu jaoks on see midagi 1950. aastatest, midagi lüürilist, utoopilist. Seda ei eksisteeri enam." Sama kordas Felipao 12 aastat hiljem. "Koledat jalgpalli peab oskama mängida," sõnas ta New York Timesile. "Ilusa jalgpalliga võitmine on suurepärane, aga ilusa jalgpalliga kaotamine on kohutav. Kõik, kes väidavad vastupidist, on idioodid."

Saatusliku 1950. aasta kaotuse järel toodi Brasiiliasse eksperdid Ungarist, kes aitasid jalgpalliliidul rakendada neljamehelist kaitseliini. See tõi edu 1958., 1962. Ja 1970. aasta finaalturniiridel, neist viimase jaoks valmistus koondis tolle aja kohta ennenägematult suure hulga taustajõududega koguni viis kuud. Tänapäeval on pea pool aastat liigajalgpallist eemale jäämine muidugi mõeldamatu. Ka järgnenud MM-idel on Brasiiliat iseloomustanud tugev, isegi brutaalne kaitsemäng – näiteks on Saksamaa MM-finaalturniiridel mänginud 106 kohtumist Brasiilia 104 vastu, aga endale lubanud lüüa 121 väravat Brasiilia 102 vastu. Lisaks brasiillastele on vähemalt neljal finaalturniiril mänginud koondistest keskmiselt vähem kui ühe värava mängu kohta enda võrku lubanud veel vaid Itaalia, Inglismaa ja Holland.

2011. aasta detsembris tõdes toona koondist juhendanud Mano Menezes, et Brasiilias pannakse võidule põhirõhk juba kõige nooremates vanuseklassides, mistõttu jääb mängijate pikaaegne areng tagaplaanile. Fluminense noortetreener Marcelo Teixeira lisas, et sellel põhjusel eelistavad pea kõik treenerid tehniliste noorte asemetel mängijaid, kes suudavad noorteklassides vastastest kehaliselt üle olla.

Brasiillaste võit-ükskõik­-mis-hinnaga mentaliteet peegeldub selgelt ka sealse klubijalgpalli külastatavusnumbrites. Kui Atletico Mineiro 2015. aastal mõnevõrra üllatuslikult kõrgliigas teise koha saavutas, käis nende mänge Independencial vaatamas keskeltläbi 24 000 inimest. Aastatel enne ja pärast ilusat hooaega olid numbrid vastavalt 14 000 ja 19 000. Palmeiras lõpetas ülemöödunud aastal 12 hooaega kestnud ootuse ning tõstis liigatiitli pea kohale keskmiselt 32 000 inimest staadionile toonud mängude järel, kaks aastat varem oli nende keskmine külastatavus alla 20 000. Publiku toob Brasiilias mängu vaatama vaid võitmine. Vabandusi ei ole mõtet otsida.

Brasiilia päevalehed ei jätnud pärast kodusel MM-il saadud ajaloolist 1:7 kaotust Saksamaale kivi kivi peale. Autor: SIPA/Scanpix

Põhjuseid, miks Felipao Selecao neli aastat tagasi omaenda katastroofiga maha sai, on mitmeid – alustades Brasiilia jalgpalli üdini halvanud korruptsioonist; Globo ülevõimust, mille tõttu tõstetakse liigamänge ringi vastavalt neile eelnevate seebiooperite reitingule ning Scolari enda ebakompetentsusele – aga kõige tähtsam viib ikka ja jälle tagasi 1950. aastasse. Brasiilia publik, nagu ka mängijad, mäletas veel seljatamata deemoneid, kuid koondisele püstitatud ootuste raskus käis niigi oma piire nihutanud võistkonna jaoks üle jõu. Murdepunktiks oli juba mäng Tšiili vastu, mille Brasiilia penaltiseeria järel võitis.

Scolari tunnistas napi edu järel tuttavatele ajakirjanikele, et pole iial näinud niivõrd närvis meeskonda, paludes meedialt tugevamat toetust ja ka psühholoogide abi. Kui veerandfinaali järel jäädi ilma nii Neymarist kui Thiago Silvast, olid mängijad poolfinaali juba psühholoogiliselt kaotanud. Mineirazo, Brasiilia teine tragöödia, on ehe näide sellest, millist rolli mängib tippjalgpallis vaimne pool.

Tite on koondisega teinud hiilgavat tööd, seda pole võimalik muudmoodi näha. Tema mänguplaan on väga selge – 4-3-3 formatsioon, milles on tipuründajaks Gabriel Jesus, vasakul äärel Neymar ning paremal Willian, kolmest suure töövõimega mehest koosnev poolkaitseliin, kus üks on loovam ehk ritmista (Fernandinho või Coutinho) ning üks valmis tagasi langema (Casemiro), sest äärekaitsjad (Marcelo ja Dani Alves) ei möödu ääreründajatest, vaid liiguvad palliga keskele. "Dani Alves sureks ära, kui ma käseks tal 90 minutit üles-alla joosta," muheles Tite hiljutises intervjuus Globele. Sekka veel üks maailma parimaid väravavahte Alisson, pingil oma võimalust ootav Roberto Firmino ja viimaks algkoosseisus David Luizi koha hõivanud Miranda. Brasiilia 2018. aasta MM-koondis on oluliselt tugevam jõud kui nelja aasta eest.

Kui pärast Corinthiansist lahkumist aasta Euroopa treeneritelt õppinud Tite Selecao ohjad haaras, asus Brasiilia Lõuna-Ameerika valiksarjas kuuendal kohal. Seejärel võeti kaheksa järjestikust võitu väravate vahega 24:2 ning kindlustati esimese koondisena Venemaa järel koht finaalturniiril. Kui tema mentor on nüüd üks vihatumaid mehi Brasiilia jalgpallis - vaatamata võidetud MM-tiitlile - nähakse Tite'is kedagi, kes võib Selecao jaoks taastada ajastu, mil Lõuna-Ameerika hiiule vaatasid alt üles ka kõik Euroopa riigid.

Need kaks meest - Neymar ja Tite - on suvisel MM-il brasiillaste suurimateks lootusteks. Autor: AP/Scanpix

Moacyir Barbosal ei õnnestunud oma deemoneid puhastustules hävitada.

"Barbosa, kes mängis turniiri jooksul nii hästi, ei suutnud finaalis takistada lööke, mille oleks pareerinud iga teisejärguline väravavaht," kirjutas O Estado de Sao Paulo 1950. aasta finaaliraportis. Mängu järel sulgesid Barbosa ja ta naine end oma koju, kuid pidid sealt põgenema, sest kuulduste järgi kavatses vihane rahvajõuk selle maha põletada.

Maracanazo lõi julma hoobiga lauale ka sotsiaalsed pinged – Barbosa oli toona Brasiilia koondise ainuke mustanahaline mängija. "Pärast 1950. aastat kaotasid mustanahalised mängijad enesekindluse," arvas toonast koondist kajastanud reporter Teixeira Heiser Barbosa elulooraamatus. "Nad kartsid, et neid süüdistatakse samuti kõigis koondise kaotustes." Läks pool sajandit, et Selecao väravasuul seisnuks järgmine mustanahaline puurilukk - Dida.

20 aastat pärast finaali osutas üks naine Rios poes sõrmega Barbosale ning ütles oma lapsele: "kas näed? See on mees, kes pani kõik brasiillased nutma." 1993 reisis Barbosa Granja Comarysse, kus Brasiilia koondis valmistus suviseks MM-iks, et mängijaid tervitada ja neile julgustavaid sõnu öelda. Raadiosaatjatega ülemustelt nõu küsinud turvamehed ei lubanud teda väravatest sisse, sest ta võis koondisele halba õnne tuua. Samal aastal keelas Brasiilia alaliidu president Barbosal ühte koondise sõprusmängu kommenteerida. Maracanazo väravavaht ei saanud iialgi vabaks meheks.

"Brasiilia seaduste järgi on maksimaalne võimalik karistus 30 aastat. Minule on aga määratud eluaegne," tõdes Barbosa mõned aastad enne surma.

Tite'i Brasiilia on elektriline, loov, enesekindel. Kaitstakse jõuliselt, aga rünnak on Pele-ajastu arte. Kaunis jalgpall. Nõnda ongi, et Brasiilia kuulub Saksamaa kõrval taas MM-i favoriitide hulka, kõigest neli aastat pärast koondise ajaloo teist suurimat katastroofi. Põhjusega.

1950. aasta kummitused ei jäta brasiillasi aga mitte iialgi ja nüüd on nende õlul lasuvale koormale lisandunud ka nelja aasta tagune. Seda tunnistas Saksamaaga toimunud sõprusmängu eel ka Tite ise. Kuniks kõik on hästi, on kõik suurepärane, Tite kuulub kahtlemata maailma tipptreenerite sekka ning väljakul oleks kõik justkui hiilgav. Kuidagi ei saa aga peast mõtet, et Selecao on järjekordsest kogu riiki halvavast kollapsist ainult minutite kaugusel - olgu selleks ootamatult sisse lastud värav, Neymari vigastus või psühholoogilisse ettevalmistusse jäänud lüngad. See on Brasiilia saatus - mängida katastroofist katastroofini, vahepeal MM-tiitleid korjates.