5 nädalat MM-ini: jalgpallikõrbes ekselnud vaaraod leidsid taas oaasi ({{commentsTotal}})

Egiptus
Egiptus

Püha kuu Ramadani alguse puhul heidab ERR-i spordiportaali jalgpalli MM-lugude sari pilgu Egiptuse koondist vundamendini raputanud aastatele.

Sel päeval vahetati viisakusi. Naerdi. Saatejuht Mona El Sharkawy ja Lionel Messi vaatasid tahvelarvutist videoid El Clasicole kaasa elanud egiptlastest, videoid Kairo jalgpalliakadeemiast, kus mitmetel kaamerasilma ette jäänud lastel oli seljas Kataloonia klubi sinipunane särk. Oli tavaks, et kuulsusi tutvustava Araabia telesaate "Yes I am famous" külalised jätavad heategevuseks mõne suveniiri. Paar kuud varem oma viienda Ballon d'Ori võitnud argentiinlase jalgpallisaapad pidid minema oksjonile, tulu Egiptuse lastele. El Sharkawy näitas kingitud saapaid kaamerasse ning tegi Messist mõneks ajaks vihatuima sportlase Egiptuses. Vaene Lionel Messi. Isegi head tehes võib kellelegi hambusse jääda.

See oli kivi globaalse tähe elu korraldava personali kapsaaeda - keegi neist oleks ju võinud teada, et Lähis-Ida riikides peetakse pidevalt räpase maapinnaga kokku puutuvaid jalanõusid närusteks, väärtusetuteks. Kellelegi kingatalla näitamine on tabu, kedagi jalatsiga lüüa tähendab ülimat alandamist. Mäletate, kui Iraagi ajakirjanik Muntadhar Al Zaidi pressikonverentsil USA presidendi George W. Bushi suunas oma kingad viskas? Neid, kelle arvates oli Al Zaidile teo eest määratud üheksakuune vanglakaristus auga välja teenitud, polnud araabia maades just vähe.

Egiptuse parlamendiliige Said Hasasin tegi Messi oma jutusaates maatasa. "Meid, egiptlasi, pole seitse tuhat aastat püsinud tsivilisatsiooni jooksul varem niimoodi häbistatud," teatas Hasasin dramaatiliselt, võttis otse-eetris jalast oma kinga ja lubas sellega argentiinlasele vastu pead anda. Seda, et mõni populistlik poliitik intsidendi pealt omakasu üritab lõigata, võis arvata. Aga kui temaga nõustub ka Egiptuse jalgpalliliidu esindaja... "Ma olen segaduses," tõdes Azmy Megahed. "Andku oma saapad oma riigile, Argentinas on palju viletsust. Meie vaesed ei vaja teda. Me ei vaja tema saapaid, me ei vaja tema almust."

"Me ei vaja Lionel Messit" üle Megahedi huulte ei libisenud, kuid see oli selgelt edasi antud ka kõnelemata. Eelmisel kevadel külastas Messi hepatiidivastase võitluse programmi raames taas Kairot, käis püramiide vaatamas ning Egiptuse kuulsaim arheoloog Zahi Hawass nimetas Argentina staari järgmisel päeval "lollakaks". Tema arvates ei tundunud Messi kuulsusrikkast ajaloost eriti huvitatud.
Paarkümmend aastat, ehk veel mõned kevadedki tagasi, oleks asjad laabunud teistmoodi. Siis oleks intsidendid vargsi vaiba alla pühitud, teine parlamendiliige kinnitanud, et tegemist oli ilmselt arusaamatustega. Viisakusi oleks edasigi vahetatud. Naerdud. Nüüd on egiptlased ülejäänud maailmale meele järgi olemisest väsinud. Liiga palju on läbi elatud. Liiga palju ohverdatud. Ja pealegi - neil on nüüd oma Messi. Põrgusse teistega.

Egiptuse armastatuimat poega Mohamed Salahit võib erineval kujul näha pea igal Kairo tänavanurgal. Autor: AFP/Scanpix

Enne seda, kui rahvusvaheline meedia ning jalgpallifännid hakkasid tema ja Argentina superstaari vahele võrdusmärke joonistama, teda Liiva-Messiks või Püramiidide Peleks kutsuma; enne seda, kui temast sai ülemaailmne fenomen, oli kuulsaim elav egiptlane kodumaalgi mõnda aega tundmatuks suuruseks. Nüüd võib tema hüüdnimeks ju olla Egiptuse kuningas, kuid Mohamed Salah ei võrsunud suursugusest seltskonnast. Tema ja hilisem koondisekaaslane Mohamed Elneny alustasid karjääri El Mokawloonis, kõrgliiga keskmike sekka kuuluvas Ida-Kairo klubis. Ja kui sa ei mängi Egiptuses Al Ahly ega Zamaleki eest, oled sa kohalike silmis sama hästi kui eikeegi.

Vihane Kairo derbi on Aafrika klubijalgpalli absoluutne tippklass. Al Ahly ja Zamalek on omavahel jaganud 13 Meistrite liiga tiitlit, 1948. aastal hoo sisse saanud Egiptuse kõrgliiga on mõni kolmas klubi suutnud võita vaid seitsmel korral. Tihti kutsutakse seda Lähis-Ida Clasicoks, sest nagu Hispaaniaski, eelistavad emba-kumba võistkonda ka jalgpallikauged inimesed. Ajal, mil kaks Kairo hiidu meelitasid staadionile 60-70 000 inimest, jäid suurema osa teiste klubide vaatajanumbrid neljakohaliseks.

"Egiptuse kaks suurimat parteid on Al Ahly ja Zamalek, aga see on enamat kui poliitika, see on eskapism," sõnas üks Al Ahly ultrarühmituse Ahlawy asutajaid Suurbritannia spordikirjaniku James Montague raamatus "When friday comes". "Keskmine Ahly fänn elab oma naise, ämma ja viie lapsega ühetoalises korteris, teenib miinimumpalka ja elab masendavat elu. Selle teevad elamisväärseks vaid need kaks reedest tundi, mil ta saab staadionile Ahlyd vaatama minna."

Keskmiselt Ahly fännilt on viimaste aastate jooksul needki võetud. Kuus kevadet on Ahly fänn nukralt pidanud oma koduklubi mänge vaatama väikeselt teleriekraanilt köögilaual või nurgapealses tolmuses ahwas, sest Egiptuse staadionite väravad on tabalukkudega kinnitatud. Ahly fänn on selles vähemalt kaudselt ka ise süüdi. Aga kui Ahly fänn tagasi mõtleb, ei teeks ta midagi teisiti.

2011. aasta jaanuaris matsid Zamaleki ja Al Ahly ultrafännid sõjakirve ning tulid ühiselt tänavatele, et nõuda 30 aastat Egiptust raudses haardes hoidnud Hosni Mubaraki tagasiastumist. Tuneesiast alguse saanud revolutsioonilaine oli jõudnud Kairosse. Meeleavalduste epitsentriks saanud Tahriri väljakul leidsid kahe suurklubi ultrad end unikaalsest positsioonist. Autokraadi valitsusajal olid keelatud opositsiooniparteid ja ametiühingud, jalgpallifännid olid aga aastakümneid Kairo rahvusstaadionil valitsust sarjanud ja võimudega vastuollu sattunud. Neil olid kogemused, rahvas vajas liidreid. Al Ahly must kotkas sai üheks revolutsiooni sümboliks, tuhandetest kümned ja seejärel sajad tuhanded. Tahriril ja mujalgi valati verd, hukkuti ja leinati. Aga viimaks oli Mubarak läinud.

Al Ahly ultrarühmituse Ahlway liikmete jaoks on nüüdseks karjääri lõpetanud Mohamed Aboutrika enamat kui vaid jalgpallur. Taustal on Port Saidi tragöödias hukkunute portreed. Autor: Reuters/Scanpix

Täpselt aasta hiljem, 2012. aasta 1. veebruaril, sõitis Al Ahly külla Põhja-Egiptuse sadamalinna Port Saidi meeskonnale Al Masry. Selle üle, mis juhtus tol õhtul, vaieldakse tänaselgi päeval. Mubarak oli läinud, aga inimesed, kes polnud rahul võimu haaranud militaarvalitsuse tegevusega, ei olnud Tahririlt lahkunud. On mõningaid, kelle arvates toodi Al Masry ohvriks, et Kairos kaost ennetada. Suurem osa Egiptusest on aga kindel, et kukutatud valitsus maksis Ahlawyle revolutsiooni eest kätte.

Al Ahlyle ootamatut kaotust tähendanud lõpuvile järel tormasid sajad inimesed väljakule ning ründasid Ahly pallureid ning poolehoidjaid - rusikate, kurikate ning nugadega. "Nad tulid sprintides," meenutas Ahly paremkaitsja Ahmed Fathi hiljem. "Ma tundsin õhust, et nad vihkavad mind, teisi mängijaid. Kõik mängijad jooksid." Fathil ja teistel Ahly palluritel õnnestus riietusruumi jõuda. Paanikas Ahlawy üritas staadionilt põgeneda, kuid korraldajad olid staadionivalgustuse välja lülitanud, politsei väravad lukustanud ning vaatas kaost pealt. Tol õhtul pussitati ja trambiti surnuks 72 Ahlawy liiget. See ei olnud huligaanitsemine. See oli massimõrv.

Revolutsioon ja Port Saidi intsident jätsid Egiptuse jalgpallile verise pitseri. Päev pärast tragöödiat lõpetasid karjääri mitu mängijat, teiste seas Aafrika armastatumaid jalgpallureid Mohamed Aboutrika, kes oli hiljem nõus ohvrite austamiseks hooaja lõpuni mängima. 2000. aastate teine pool oli Aafrikas möödunud vaaraode taktikepi all - Egiptus võitis Aafrika rahvuste karika nii 2006., 2008. kui 2010. aastal; Zamaleki triumfile Meistrite liigas 2002. aastal järgnesid Al Ahly võidud 2005., 2006. ja 2008. aastal. Araabia kevad tähendas hegemoonia lõppu. Koduliiga hooaeg jäeti pooleli, sponsorid ja välismängijad kadusid päevapealt. Järgmisele kolmele rahvuste karika turniirile Egiptus ei pääsenudki.

Pärast Egiptuse liigahooaja katkestamist korraldas mitmel sealsel noortekoondislasel silma peal hoidnud Šveitsi klubi Basel riigi U-23 meeskonnaga sõprusmängu. Teisel poolajal vahetusest väljakule sekkunud Mohamed Salah lõi kaks väravat. Basel ei oodanud tema allkirja hankimisega kaua.

Egiptus on muutunud. Keskse koha, kus varem seisis filosoofiakraadiga Aboutrika, poliitiliselt aktiivne Egiptuse Socrates, on nüüd üle võtnud tema protežee Salah, kes üritab koduriigi poliitikast võimalikult kaugele jääda. Egiptlasedki on muutunud. Nad on väsinud revolutsiooni järellainetest, pidevatest rahutustest. Viimased seitse aastat on olnud rasked. Nad tahaksid normaalsusesse naasta. Salah on nende päästeingliks.

Mohamed Salahi kaks väravat Kongo vastu viisid Egiptuse kolmandat korda MM-finaalturniirile. Viimati mängiti seal 1990. aastal. Autor: Reuters/Scanpix

"Salah täitis minu unistuse," rääkis Ahmed El Ghoul, staari endine meeskonnakaaslane El Mokawlooni päevilt, Lähis-Ida uudisteagentuurile MEE. "See on esimene kord, kui egiptlasest mängija nii kõrgele tasemele on jõudnud. Lootsin ise kunagi maailmaklassiga jalgpalluriks saada. Olen õnnelik, et tema selle korda saatis." El Ghoulil on kahtlemata meeles, kuidas noor Salah sõitis iga päev kaks tundi bussiga trenni ja kaks tundi koju tagasi, kuidas ta luhtas ühes mängus viis üks-üks olukorda, sest mängis vasakkaitses ning oli vastaste värava alla jõudes surmväsinud, kuidas ta riskis oma tulevikuga, ohverdades jalgpalli nimel hariduse.

Et Salah ei mänginud kunagi Al Ahly ega Zamaleki eest, on El Ghouli arvates teda egiptlastele lähemale toonud. "Ta kuulub kogu Egiptusele," sõnas El Ghoul. "Salah kannatas nii nagu meiegi," lisas MEE-le Kairo apteeker Ahmed Mostafa. "Tema teel seisid samad raskused, samad barjäärid, aga ta oli endas kindel ja tuli kõigega toime. Ta on üks meist."

Sarnaselt Salahile oli teistelgi noortel Egiptuse palluritel ühtäkki vaja otsustada, kas jätkata karjääri välismaal või sellele sisuliselt joon alla tõmmata. 2010. aastal rahvuste karika võitnud koondisesse kuulus vaid neli väljaspool Egiptust mängivat pallurit. 2018. aasta MM-koondises on neid tõenäoliselt üle 15. See on uudne olukord. Suur osa mängijaid - eesotsas ikooniliste Aboutrika, Essam El-Hadary ja Wael Gomaaga - ei soovinud kunagi riigist lahkuda. Miks mängida Euroopas, kui klubijalgpalli tähtsaim mäng leiab aset Kairos? Ka intsident Lionel Messiga annab tunnistust egiptlaste trotsist - meie liigat võivad segada pausid, rahapuudus ja tühjad tribüünid, aga see on ikkagi maailma parim. Teised meid ei huvita.

"Me ei ela kaasa Liverpoolile, me elame kaasa Salahile," naeris Mostafa. "Kui treener vahetab ta matši jooksul välja, vahetame meie kanalit. Mäng on siis meie jaoks lõppenud." Inglismaa kõrgliiga parimaks mängijaks nimetatud Mohamed Salah lõi käesoleval hooajal Liverpooli eest 44 väravat, egiptlaste jaoks on muidugi sootuks tähtsamad need viis, millega kostitas ründaja koondise vastaseid MM-valikturniiril. Just Salahi kaks tabamust Kongo võrku olid need, mis viisid riigi kolmandat korda ajaloos finaalturniirile.

Arvestades eelmisel kümnendil Mustal Mandril saavutatud ülekaalu, tundub lausa uskumatu, et Egiptus mängis MM-il viimati 1990. aastal. Venemaale lendava koondise algsesse nimekirja kuulub 16 mängijat, kes polnud siis veel sündinudki. Essam El Hadary oli siis 17 ning valmistus oma suureks läbilöögiks. Nüüd on El Hadary 45-aastane, valmis saama vanimaks mängijaks MM-finaalturniiri ajaloos. 28 aasta jooksul on El Hadary saanud osa Egiptuse koondise tõusust, langusest ja uuest tõusust, elanud üle revolutsioonid, katkestatud hooajad ning üheksa rahvusmeeskonna lootsi. El Hadary oli see, kes tõrjus möödunud jaanuaris penalti, mis viis Egiptuse seitse aastat kestnud ootuse järel taas Aafrika rahvuste karika finaali. El Hadary on koondise viimane ühenduslüli vana ja uue Egiptuse vahel.

Suvisel finaalturniiril võrreldakse Mohamed Salahit tahes-tahtmata Lionel Messiga. Nad on tehnilised ja hiilgava väravavaistuga, häirimatud oma vertikaalsest puudujäägist. Egiptuse argentiinlasest peatreeneri Hector Cuperi filosoofiagi näib olevat kodumaa koondiselt üle võetud - pall tuleb vastaste poolel kiirelt oma tähtmängija kätte toimetada ja siis taevaste jõudude poole palvetada. Üks asi räägib aga selgelt Salahi kasuks, sest vähesed ootavad, et mees naaseks Venemaalt, kuldne karikas peos. Egiptus on oma suurima eesmärgi juba täitnud. Vaaraod on seitse aastat uitanud jalgpallikõrbes. Nüüd on oaas käega katsutavas läheduses.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: