2018 Russia

          Neli nädalat jalgpalli MM-ini: Saksa masina kalkuleeritud võidukäik ({{commentsTotal}})

          Saksamaa
          Saksamaa

          ERR-i spordiportaali jalgpalli MM-lugude sari keskendub sel nädalal tiitlikaitsja Saksamaa koondisele, kelle viimaste aastate edu pandiks on olnud edukad korralduslikud reformid noortetöös ja kohalikus kõrgliigas.

          Kui Saksamaa nelja aasta eest Brasiilias neljandat korda maailmameistriks krooniti, ei tulnud see ilmselt ühelegi inimesele suure üllatusena. Sakslased on juba aastaid suurturniiridel favoriidikoormat kandnud, kuid veel sajandi algul leidis suur jalgpalliriik end kriisist, mille all kannatas nii rahvuskoondis kui kohalik liiga – talendipuudus. Kui kohtunik Dick Jol 2000. aasta Euroopa jalgpalli meistrivõistluste A-grupi viimase mängu Portugali ja Saksamaa vahel lõppenuks vilistas, algas 0:3 kaotanud sakslaste jaoks uus ajastu. Madalmaades peetud finaalturniiril lõpetas Saksamaa Portugali, Rumeenia ja Inglismaa järel alagrupifaasis ühe punktiga viimasel kohal, mis oli kolmekordsele maailma- ja Euroopa meistrile märk sellest, et Saksa jalgpall vajab muutusi.

          2000. aasta EM oli Saksamaa jaoks vaieldamatu madalhetk. Autor: fourfourtwo.com

          Enamik riike ei teeks ilmselt ühest kesisest finaalturniirist suurt numbrit – eriti kui neli aasta varem oldi tuldud Euroopa meistriks, nagu seda oli teinud Saksamaa 1996. aastal, aga Die Mannschafti nõrgenemine oli alguse saanud juba varem. Riik, mis tundis suurt uhkust kolme maailmameistritiitli üle, ei suutnud 1994. ja 1998. aasta MM-idel enamat veerandfinaalist. 1994. aastal, kui maailmameistrivõistlused leidsid aset jalgpallivõõras USA-s, jooksid tiitlikaitsja Saksamaa eest väljakule suures osas samad mehed, kes neli aastat varem olid Itaalias toonasele Lääne-Saksamaale toonud kolmanda tiitli. Veerandfinaalis mängisid valitsevad maailmameistrid turniiri suurüllataja Bulgaariaga, kellelt tuli vastu võtta valus 1:2 kaotus. Kuigi Ühendriikides peetud turniir polnud veel viimaseks piisaks sakslaste karikas, siis küll olid seda 1998. aasta MM ja 2000. aasta EM.

          Saksamaa MM-i lembuseks tuleb hetkeks heita pilk kaugemasse ajalukku – täpsemalt 1954. aastasse, mil sakslastel lubati esmakordselt pärast Teise maailmasõja lõppu suurturniirist osa võtta. Šveitsis peetud MM-ilt pärineb niinimetatud Berni ime, kus Lääne-Saksamaa alistas finaalis kuulsad "maagilised madjarid" – Ungari 1950. aastate meeskond, mis oli enne finaalmängu püsinud eelnevad viis aastat (32 mängu) kaotuseta. Sakslaste vutikoondis oli alagrupifaasis kaotanud ungarlastele koguni 3:8, aga võitluses maailmameistritiitlile alistas Saksamaa Ungari 3:2. Riigile, kel oli pärast maailma ajaloo kõige laastavamat sõda raskusi rahvusvahelise tunnustuse leidmisega ning kus rahvuslik uhkus oli kaotatud konflikti järel endiselt tabuteema, oli kuldse trofee võit kui imerohuks. Saksa ajaloolase Joachim Festi sõnul oli sakslaste triumf sõjajärgse Saksamaa ajaloos lausa pöördepunktiks: "Mõnes mõttes vabastas võit sakslased nende süütundest ja kannatustest, mille oli põhjustanud Teine maailmasõda. Võib öelda, et teatud aspektides pandi Saksa riigile alus 4. juulil 1954." Lisades võrrandisse veel sakslaste kuldsed 1970. aastad, mil tuldi legendaarse Gerd Mülleri abil nii maailma- kui ka Euroopa meistriks, siis pole keeruline mõista, miks on MM-karikas Saksamaa toetajate jaoks niivõrd oluline.

          1954. aasta MM-i triumf mängis olulist rolli sõjajärgse Saksamaa identiteedi ülesehitamisel. Autor: FIFA.com

          Kuid 21. sajandi algul polnud märki taasühendatud Saksamaa esimest MM-tiitlist ega uuest Gerd Müllerist. Saksamaa meeskonna valges särgis jooksid väljakule küll mitmed legendaarsed nimed, kuid üha vanemad ja üha väsinumad ning see peegeldus ka nende esitustes. Suure osa 1990. aastatest Die Mannschafti juhendanud Berti Vogts hoiatas riiki korduvalt, et alaliit ja koondis on jäänud loorberitele puhkama ning et peagi näevad sakslased rahvusvahelisel areenil vaid teiste meeskondade tagatulesid. Prohvetlikud sõnad näisid olevat tõeks saanud 2000. ja 2004. aasta EM-idel, kus väsinud ja kaitsest lähtuv Saksamaa võistkond ei jõudnud kummalgi korral alagrupist edasi. Erandina, mis kinnitab reeglit, jõudis Saksamaa 2002. aasta MM-il finaali, kus jäädi staaridest kubisevale Brasiiliale alla 0:2. MM-hõbe oli aga puhtalt kosmeetika, sest selleks pidid sakslased alistama mitte kõige tugevamad jalgpalliriigid – Paraguay, USA, Lõuna-Korea. Samal ajal kui Saksamaa koondis sai Ida-Aasias kaela hõbemedalid, olid kaugel kodumaal aga käivitunud suuremahulised reformid, mis pidid kolmekordsed maailmameistrid taas kuldmedaliteni viima.

          Et Saksamaa peamiseks probleemiks oli noorte talentide puudumine, tuli Saksamaa jalgpalliliidul alustada uute maailmameistrite kasvatamist rohujuuretasandilt. Ajendatuna Berti Vogtsi sõnadest tegeleda rohkem noortega, võttis liidu toonane president Egidius Braun ühendust Dietrich Weisega, kelle käe alla võitis Lääne-Saksamaa U-18 koondis 1981. aastal enda esimese Euroopa meistritiitli. Weise puhul oli tegemist visionääriga, kes nägi Saksamaa koondist sajandi lõpus kimbutanud probleeme ette juba mitu dekaadi varem – kui noortekoondised ei võidutse, ei saa seda tegema ka esinduskoondis. Saksamaa kõrgliigas teiste seas Frankfurti ja Kaiserslauternit juhendanud Weise tuvastas ühe olulise murekohana puuduliku ülevaate riigi talentidest, mistõttu hakkas endine ründaja väisama sadu noortemeeskondade mänge üle kogu riigi, et leida üles mängijad, kes muidu jäänuks suures riigis avastamata. Kui teiste seas 1990. aasta maailmameistreid Jürgen Klinsmanni ja Lothar Mätthausi treeninud Weise sajandivahetusel Saksamaa jalgpalliliitu naasis, valitses organisatsioonis mõtteviis, et jalgpall on noorte seas alla käinud ning et tegu on sotsioloogilise, mitte organisatoorse probleemiga. Kogenud noortetreener vaidles säärasele mõttelaadile tulihingeliselt vastu, öeldes, et Saksamaal on talenti jalaga segada – liit lihtsalt ei jõua nendeni või need kelleni jõutakse, ei treeni piisavalt enda tehnilisi oskusi.

          Miroslav Klose mängis veel 21-aastaselt Saksamaa viiendas divisjonis. Autor: Reuters/Scanpix

          Weise asus ühes enda abilise Ulf Schottiga külastama Saksamaa liidumaade kohalikke jalgpalliliite, kes pidid esinduskoondisele tagama piisavalt hea järelkasvu. Üheksa kuud väldanud ringreisiga tuvastasid Weise ja Schott, et liitude rahalised vahendid ja üleüldised võimalused noorte treenimiseks olid regiooniti väga erinevad ja tihtipeale puudulikud. Noormängijad, keda ei korjanud üles mõni profiklubi, jäid spordist eemale ning kanti sisuliselt maha. Kuulus näide sellest on Saksamaa jalgpallikoondise läbi aegade parim väravakütt Miroslav Klose, kes veel 21-aastaselt mängis amatöörina viiendas divisjonis. Olukorra parandamiseks pakkus Weise välja laiaulatuslikud reformid, mis nägid ette 115 regionaalsest jalgpallikeskusest (Stützpunkte) koosneva üleriigilise võrgustiku loomist, suure hulga noortetreenerite välja koolitamist, raha eraldamist regioonide alaliitudele ja profiklubide paremat kaasamist. Kui Saksamaa jalgpalliliit esmalt kohkus reformide suure hinnasildi ees (2,5 miljonit marka, u 1,27 miljonit eurot), siis pärast 1998. aasta MM-i, kus juhuslikult võidutses äsja enda noortesüsteemi ümber korraldanud Prantsusmaa, eraldati Weise projektile 3,2 miljonit marka (u 1,63 miljonit eurot). Sellega rahaga seati üles regionaalsed keskused, kus 13–17 aastased noored said kord nädalas kahetunnise treeningsessiooni jooksul alaliidu treenerite käe all enda tehnilisi oskusi lihvida. Weise jätkas lobitööga üle terve riigi, seades uuele noortesüsteemile konkreetse eesmärgi – ükski noor ei tohiks kvaliteetsest jalgpalliharidusest ilma jääda puhtalt seepärast, et ta ei ole pärit suurest jalgpallilinnast.

          Uued tuuled Saksa vutis ei jäänud aga ainult rohujuuretasandile. Et noorte areng täiskasvanuks saamisel pidama ei jääks, vajas reforme ka kohalik kõrgliiga, kus ilma kippusid tegema suure raha eest ostetud võõrmängijad. Saksmaa jalgpalliliit viis seetõttu läbi reeglimuudatuse, mis kohustas Bundesliga klubisid rajama akadeemiad ja kasvatama enda talente. Kuigi klubide seas oli mitmeid kõhklejaid, eesotsas Dortmundi Borussiaga, langesid 2000. aastate algul kokku kaks õnnetut asjaolu, mis pikas perspektiivis aitasid kaasa tänase tugeva kõrgliiga ja koondise sünnile. Teleõiguste müümisest teenitava raha järsk kadu sponsori finantsprobleemide tõttu sundis klubisid pöörama pilgud tagasi Saksamaale ja endi noortele, mis tegi jalgpalliliidu poolt määratud muutuste elluviimise oluliselt lihtsamaks. Teise olulise sündmusena langes mannetult esinenud rahvuskoondis 2000. aasta EM-ilt juba grupifaasis välja ning Saksamaal, kus näiteks erinevalt Inglismaast on jalgpalliliit ja kõrgliiga tihedalt seotud, nähti seda ohumärgina. Leverkuseni Bayeri juhatuse esimees on öelnud: "Me peame rahvuskoondist võtma kui Bundesliga 19. ja parima meeskonnana," peegeldades kõrgliiga klubide pühenduvust Saksamaa jalgpallikoondise edusse.

          Kui veel 15–20 aasta eest leidus Saksmaa jalgpalliliidu võimukoridorides ja kõrgliiga klubides rahakulukate muudatuste vastaseid, siis tänaseks on need hääled ammu vaikinud. Pärast rahvuskoondise viimast fiaskot 2004. aasta EM-il Portugalis pole Saksamaa ei EM-il ega MM-il kordagi esikolmikust välja jäänud. Euroopa meistrivõistlustel on kahel korral tuldud pronksile ja korra hõbedale, maailmameistrivõistlustelt on sakslastel ette näidata kaks pronksmedalit ja üks maailmameistritiitel. 2014. aastal neljandat korda kuldse karika pea kohale tõstnud Saksamaa koondis oli erinevalt 2000. aastate algusest kõike muud kui vana, väsinud ja kaitsest lähtuv. Koondis pakatas noortest ja tehniliselt osavatest talentidest – finaali võiduvärava lõi 22-aastane Dortmundi Borussia akadeemia kasvandik Mario Götze ja keskväljal tõmbas niite 24-aastane Toni Kroos – väikelinnast pärit poolkaitsja, kes ilmselt jäänukski skautide poolt avastamata, kui poleks läbi viidud tänaseni vilja kandvaid uuendusi.

          Laiapõhjaliste uuenduste esimesed viljad: 2014. aasta MM-i võit. Autor: Reuters/Scanpix

          Kui otsida sakslaste edu panti, siis me ei leia üht MM-tiitlini viinud võluvitsa. Saksamaa koondisel pole Lionel Messit ega Cristiano Ronaldot ning neid ei juhenda Hispaania maailmameistriks tüürinud Vicente del Bosque, kel oli treenerina seljataga ka äärmiselt edukas klubikarjäär. Sakslastele omaselt on nende rahvuskoondise edu taga ordnung – korrapära ja seda saatvad järjepidevus ning meeskonnatöö. Pea 20 aastat tagasi alguse saanud projekt saavutas soovitud tulemuse nelja aasta eest Brasiilias – nüüd ei jää muud üle, kui kauaoodatud autasu kaitsta.

          Toimetaja: Kristo Tamm



          ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
          Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

          Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: