Kolm püstolilasku raksatasid Reykjaviki eeslinna Kopavoguri märtsiõhtus pahaendeliselt. Viimase kümne aasta jooksul oli Islandil tulirelvaga tapetud küll vaid kolm inimest, kuid paar kuud varem vapustas saareriiki 20-aastase Birna Brjansdottiri julm mõrv. Midagi sellist ei saanud ju olla ometi jälle juhtunud? Mõlemad Islandi päevalehed saatsid sündmuskohale oma reporterid, kes ootasid tundide kaupa lumesajus laskjat, relva ja võimalikku ohvritki otsinud politseiekipaažide järgi. Tulutult.

Hommikul ilmus Kopavoguri politseijaoskonda möödunud öö inimjahist kuulnud ähmis mees, kelle sõnul oli ta õhtul naasnud relvahooldusest ning teel koju tahtnud lihtsalt teada, kas tema relv ikka töötab. Korrakaitsjad olid enesestmõistetavalt ärritunud, sest lisaks sellele, et Faxa lahe lõunakaldalt oli Kopavogurisse kohale aetud ka Islandi eliitüksus Vikingasveitin, häiris öine paugutamine ja sellele järgnenud trall kohalike elanike rahu. Ja mitte üksnes nende, kes igakuiselt riigikassasse makse maksavad.

Kopavoguri kuulsaim maja ei ole Islandi kõrgeim hoone Smaratorg ega ka mitte ümbruskonnale ilusaid vaateid pakkuv kohalik kirik, mille valged kaared meenutavad tahes-tahtmata elementide tõttu pleekinud McDonaldsi logo. Kopavoguri kuulsaim maja on hoopis Alfholl. Haldjamägi.

1930. aastatel linnakeses alanud ulatuslik teedeehitus tähendas, et haldjamägi tuleb maatasa teha. Projekti hakkasid koheselt segama mitmed probleemid ning see jäi soiku. Sama kordus ka 1940. ja 1950. aastatel, kui masinad kippusid Alfholli juures seletamatult katki minema ning töövahendid ära kaduma. Islandi teedeamet Vegagerdin lõi käega ning viis Alfholsveguri haldjamäest mööda kuni 1980. aastateni, mil projekt uue kuue saanud teedevõrgustiku raames uuesti päevakorda võeti.

Esimene puur, millega Alfholli hävitama hakati, purunes koheselt. Teist tabas sama saatus. Töölised keeldusid edaspidi haldjate kodule lähenemast ning palusid neilt rahu rikkumise eest andestust. Kaherealine tee muutub Alfholli juures kitsaks üherealiseks.

Islandi teedeameti jaoks ei ole see tavatu olukord, sest üle saareriigi on puistatud tuhandeid huldufolki ehk nähtamatu rahva elupaiku. Kui Ida-Islandil hakati ehitama hiiglaslikku Karahnjukastifla tammi, pidas ehitusfirma eelnevalt nõu nägijatega, kes tegid kindlaks, et suurprojekt ei kahjusta ühtegi pühakivi. Kümnekonna aasta eest läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et üle poolte islandlastest on valmis huldufolki olemasolusse uskuma. Kuidas saakski muinasjuttude tõesuses kahelda, kui vaid paarsada meetrit eemal asuv Breidabliki jalgpalliklubi on olnud vundamendiks tõelisele jalgpalliimele?

Alfholl Kopavoguris. Ei avalda muljet? Ma ei ütleks seda seal kõva häälega. Autor: Egil Kristensson

Mitte väga ammu enne seda, kui kommentaator Gudmundur Benediktssoni murduv hääl sotsiaalmeedias laineid lõi, 1:1 viigiga piirduma pidanud Cristiano Ronaldo islandlasi "väikeses mentaliteedis" süüdistas ning jalgpallifännid üle kogu maailma rütmilist viikingite sõjahüüdu kopeerima hakkasid, kõndis Islandi koondisel tõelisel jalgpallikõnnumaal. Breidabliki areng on rahvusmeeskonna tõusu säravalt peegeldanud.

"Veel 1998. aastal treenisime me ratsutamisvõistluste jaoks ehitatud hallis," meenutas Breidabliki teenekas väravavaht Gunnleifur Gunnleifsson ESPN-ile vahetult enne ülemöödunud suve EM-i. "Me mängisime seal korra või paar nädalas, kruusal, millesse olid segatud hobuste väljaheited." Ühel hetkel leidis Islandi jalgpalliliit KSI, et nii pole enamik võimalik jätkata ning sisse on vaja viia kardinaalsed muutused. Seeme pandi vulkaanilisse mulda 1996. aastal.

Toona külastas Islandi jalgpalliliidu KSI delegatsioon Põhja-Norras asuvat Bodö jalgpallihalli Nordlandshallenit ning ammutas sealt inspiratsiooni. Esimene täismõõtmetes sisehall ehk knattspyrnuhus, otsetõlkes jalgpallimaja, rajati Keflaviki 2000. aastal. Breidabliki väravavahtide suureks rõõmuks said kaks aastat hiljem nemadki oma halli, Fifani. Viimase 20 aasta jooksul on Islandil rajatud 23 kunstmuruväljakut, kümme täismõõtmetes ja kuus poole väiksemat sisehalli ning üle 150 väiksemates mõõtmetes kunstmuruplatsi, infrastruktuur on kerkinud sellise mühinaga, et iga 125 registreeritud jalgpalluri kohta on Islandil üks täissuuruses jalgpalliväljak.

Kuigi Islandil ringi reisides jäävad jalgpallihallid selgelt silma, on kõige olulisem muutus toimunud knattspyrnuhuside uste taga. KSI reformide algusaegadel töötas Breidablikis üks paberitega treener ja käputäis vanemaid, kes jagasid oma võsukestele õpetussõnu enda äranägemise järgi, nüüd on klubis 16 UEFA A- ning 13 UEFA B litsentsi omavat treenerit, kes juhendavad enam kui 1500 mängijat.

"Et olla treeneriks vanematele kui kümneaastastele, peab Islandil olema vähemalt UEFA B litsents," rääkis KSI treenerite koolitusprogrammi koordinaator Dagur Sveinn Dagbjartsson Guardianile. Tegelikkuses töötab nii mõneski Islandi klubis juba kõige väiksemate huviliste gruppidega mõni UEFA A litsentsiga treener, sest kolme kõrgeimat UEFA paberit omab Islandil pea 800 inimest. "See tähendab, et juba nelja-aastaselt saab laps trenni minnes kvaliteetse jalgpallihariduse. Kõik Islandi treenerid on palgalised, keegi ei tööta amatöörina," lisas Dagur.

Viimase kümne aasta jooksul on Breidablikist sirgunud 15 protsenti kõigist Islandi noortekoondislastest. Isegi finantskriisist oskas Kopavoguri klubi omamoodi kasu lõigata - välismängijate lahkumise tõttu pidid meistriliiga meeskonnad mängitama oma kasvandikke ja Breidablik tuli tänu tugevale noortetööle 2010. aastal esmakordselt riigi meistriks. Viis aastat hiljem triumfeeriti kõigis poiste vanuseklassides peale U-14, naised võitsid siis meistritiitli ning on kahel järgmisel aastal saavutanud teise koha.

Islandi jalgpalliliiga, kus veel 13 aastat tagasi võideti tiitel kruusaväljakul mängides, tase pole kõrgelennuliselt kasvanud. UEFA paigutab kohaliku liiga oma tabelis 35. kohale, keskmine pealtvaatajate arv (835) on lähemal Fääri saartele kui näiteks Soomele. Urvalsdeildi paanilise arendamise asemel on klubid aga olukorraga leppinud ning jõudu kasutanud mängijate arendamiseks. Viimase 13 aasta jooksul on Breidablik välisliigadesse saatnud 32 jalgpallurit. See on jalgpallitehas voolava laava, kõrvetavate geisrite ja aeglaselt sõudvate jäämägede vahel.

Islandi jalgpallilegend Eidur Gudjohnsen reisib samuti Venemaale kaasa, kuigi väljakul teda enam ei näe. Autor: Reuters/Scanpix

Kui rootslane Lars Lagerbäck 2011. aasta oktoobris Islandi koondise ohjad haaras, nentis ta alaliidule, et rahvusmeeskond on teistest riikidest valgusaastate kaugusel. Seejärel teatas ta, et tema eesmärgiks on kvalifitseeruda järgmisele MM-ile. "Ma arvasin, et ta on hulluks läinud," tõdes hiljem Lagerbäcki kaaspeatreeneriks saanud Heimir Hallgrimsson. Island alustas 2014. aasta MM-valikturniiri maailma edetabeli 130. riigina, kogenud Lagerbäck sai aga noppida riigi jalgpallisüsteemis toimunud muutuste vilju ning oli noore koondise potentsiaalis veendunud.

Lisaks Breidablikis sirgunud Gylfi Sigurdssonile, Alfred Finnbogasonile ja Johann Gudmundssonile kerkisid kiirelt põhimeesteks Kolbeinn Sigthorsson, Birkir Bjarnason ja Aron Gunnarsson. Noortel meestel aitasid kohaneda oma karjääri videvikku jõudnud Islandi jalgpallilegendid Hermann Hreidarsson ja Eidur Gudjohnsen.

Valikturniiri teises mängus jäi Island alla Küprosele, kuid alistas seejärel võõrsil Albaania ja Sloveenia. Mõlemas mängus lõi võiduvärava meeskonna uus staar Gylfi. Tõeliseks läbimurdemänguks sai aga Bernis toimunud kohtumine E-grupi hilisema võitja Šveitsi vastu. Kiire avavärava löönud Island jäi 54. minutiks juba 1:4 kaotusseisu, aga Lagerbäck ei lubanud meestel püssi põõsasse visata ning tõi väljakule ründejõudu juurde. Kolbeinn lõi kiirelt ühe tagasi, Johann vähendas 68. minutil kaotusseisu minimaalseks ning tema tabamus mängu esimesel üleminutil tõi Islandile üliväärtusliku viigipunkti.

"Vahet pole, kelle vastu võisime mängida või mis võis seis poolajaks olla, pärast seda mängu oli lihtne öelda: 'mäletage Šveitsi'," meenutas Heimir. "Usk, mille pärast seda kohtumist leidsime, oli hiilgav."

Esimest korda koondise ajaloos suurturniiri lävele jõudnud Island jäi play-off'is küll alla Horvaatiale, ent parandas vea kaks aastat hiljem. Nii kodus kui võõrsil võetud võidud Hollandi üle ja Türgi, Tšehhi ning Läti alistamine viis Islandi - nüüd juba Lagerbäcki ja Heimiri tandemi toel - EM-finaalturniirile, mille kaheksandikfinaalis võeti Inglismaa alistamisega koondise kõigi aegade rasvaseim skalp.

"See on suurim võit Islandi ajaloos, kui ehk välja arvata tursasõjad," arvas kuu hiljem Islandi presidendiks saanud Gudni Johannesson. Kääbusriikidega ühte patta panemise aeg oli Islandi jaoks lõppenud.

Gylfi Sigurdsson Islandi jalgpallifännidega Autor: Reuters/Scanpix

Kui otse küsida, ei taha tavaline islandlane tunnistada, et ta haldjaid usub. See oleks tänapäeva maailmas jabur. Tavaline islandlane ei taha ka tunnistada, et ta nende olemasolu välistab. See oleks tänapäeva maailmas veel jaburam. Keegi ei mäletagi täpselt, kuidas legendid mägedes ja kivides elavast huldufolkist levima hakkasid. Mõnede arvates mõtlesid esimesed Islandile sisserännanud haldjad välja, et end mitte nii üksi tunda. Teised toovad välja, et needsamad uustulnukad hävitasid kunagi 25 protsendi ulatuses paksude metsadega kaetud Islandi puud kiirelt ning huldufolk on jäänuk ajast, mil organiseeritud keskkonnakaitse veel lapsekingades astuma hakkas.

Küll on aga kõik ühel meelel, et huldufolk - haldjad ja Islandi folkloor, müüdid ja legendid on midagi sellist, mida kaitsta. Ei ole tähtis, kas iidsetel lugudel on mingi tõepõhi all või mitte, küll aga see, et neid hoitakse ka aastasadu hiljem ühiselt au sees. Kogukonna olulist rolli Islandi ühiskonnas on raske üle tähtsustada, juba seetõttu, et see rahvas on nii väike. Jah, kümme protsenti islandlastest käis Prantsusmaal oma koondisele kaasa elamas. Kümme protsenti islandlastest käis ka Reykjavikis toimunud Justin Bieberi kontserdil.

Isoleeritud ühiskonnas elamine võib mõjuda klaustrofoobselt, aga ühtlasi tuua välja selle parimad küljed. Birna Brjansdottiri kadumise järgsel õhtul jättis riigitelevisioon RUV austusest neiu perekonna vastu näitamata kavas olnud episoodi sarnase teemakäsitlusega BBC sarjast The Missing. Selgelt on islandlaste ühtehoidmist tähtsustanud ka riigi jalgpallikoondise MM-ile - nüüd juba üksi - viinud peatreener Heimir Hallgrimsson.

Heimir oli see, kes taaskäivitas Reykjaviki pubis Olver koondise fännigrupi Tolfan - Kaksteist. Paar tundi enne Islandi kodumänge astub Heimir Olverist läbi, arutab poolehoidjatega taktikat, küsib nende käest arvamust ning näitab mõnikord pubi suurelt ekraanilt videoid, millega veidi hiljem mängijaidki motiveerib.

"See saaks juhtuda ainult Islandil, sest me tunneme üksteist," sõnas Heimir eelmisel aastal. "See on enamike välismaalaste jaoks veider ja ma saan ka aru miks, aga see traditsioon teeb meid eriliseks."