10 nädalat MM-ini: võitlejate kuldse põlvkonna eneseotsingud ({{commentsTotal}})

Tšiili
Tšiili

ERR-i spordiportaal alustab jalgpalli MM-iks valmistumist pikemate lugude seeriaga. Esimesel korral on vaatluse all napilt finaalturniiri ukse taha jäänud Tšiili, kelle kuldse põlvkonna armutu mängustiil võitis südameid üle kogu maailma.

Kolmandal päeval pärast varingut, mis oli nad 700 meetri sügavusele Atacama kõrbe alla vangistanud, õnnestus Mario Sepulvedal teised kaevurid piknikule kutsuda. Nad ootasid peopesale mahtuda võinud lõkke ümber, kuumakraadide tõttu särgitud ja kaetud higiga, aga elus ja terved, kõik 33. Potis kees kaheksa liitrit õlisegust vett ja üks tuunikalakonserv.

Sepulveda oli võtnud nõuks piknik jäädvustada, olgu video leidjaks nende päästjad või... kaevurid olid realistid. Maa oli neid neelates nende pääseteele kukutanud poole miljoni tonni raskuse kivi. Olukorra tõsidus oli meestele kiirelt kohale jõudnud. Claudio Acuna filmis telefoniga ja Sepulveda rääkis, tema hääl ja päeva ainsat toidukorda oodanud kaevurid videos kummituslikud, sest õrnad oranžid leegid ei suutnud pilkast pimedust murda.

"Me näitame seda imemaitsvat suppi süües maailmale, et oleme südames tšiillased," ütles Sepulveda kaaslaste metallkruusidesse leent tõstes. Siis pöördus ta otse oma teismelise poja poole: "Francisco, kui jumal käsib sul olla võitleja, tähendab see võitlejaks saamist."

 * * *

Kolmas koht kodusel 1962. aasta MM-finaalturniiril ei tähendanud Tšiili jalgpallikoondise jaoks hiilgeajastu algust. Järgnenud kümnendid olid nii väljakul kui igapäevaelus täis ebakindlust ja eneseotsinguid, köetuna Augusto Pinocheti sõjaväelisest riigipöördest 1973. aastal. Kuni 1990. aastani pidas Tšiili MM-turniiride välisel ajal Euroopa meeskondadega vaid kümme matši - muust maailmast Andide ja Vaikse ookeaniga eraldatud riik suurendas oma isoleeritust veelgi.

"Meil ei olnud iial oma identiteeti," tõdes Elias Figueroa, üks Tšiili kõigi aegade kuulsamaid mängijaid. "Me üritasime kopeerida seda, mida tegid Brasiilia, Argentina, Hispaania ja Saksamaa, kuid ennast me ei leidnudki." Pinocheti valitsemisaja algusest 2002. aastani vahetus koondise peatreener 20 korral.

"Selline on meie ajalugu - me loome ja seejärel lõhume," sõnas Harold Mayne-Nicholls vahetult pärast Tšiili jalgpalliliidu presidendiks saamist 2007. aastal.

Mauricio Pinilla (paremal) oli 2014. aasta MM-i kaheksandikfinaalis väravast sentimeetri kaugusel Autor: AFP/Scanpix

Endise ajakirjaniku elu ei alanud tähtsas ametis roosiliselt. 4. juulil viigistas Tšiili Copa America alagrupimängus Mehhikoga ning tagas edasipääsu kaheksa parema sekka, peatreener Nelson Acosta lubas oma mängijatele vaba õhtu, teades, et järgmised kolm päeva saab koondis puhata. Tagajärgedest jutustasid ilmekalt järgmise päeva Tšiili ajalehtede esikaaned: purjus mängijad loopisid hotelli restoranis toitu ja klaase, purjus mängijad lõhkusid mööblit, purjus mängijad ahistasid hotelli töötajaid verbaalselt ja füüsiliselt. Acosta oli kindlakäeline, määrates Jorge Valdiviale, Rodrigo Tellole, Pablo Contrerasele, Jorge Vargasele, Reinaldo Naviale ja Alvaro Ormenole 20-mängulise võistluskeelu, aga Tšiili rong oli rööbastelt maha jooksnud. Veerandfinaalis jäädi Brasiiliale alla 1:6.

Mayne-Nichollsi esimeseks suureks ülesandeks sai Acostale asendaja leidmine. Vaja oli kedagi, kes oleks võimeline ehitatu ka püsti jätma. Lahendus saabus Andide tagant ning taaskäivitas Tšiili jalgpalli päevapealt.

Vaevalt oli Marcelo Bielsa jõudnud lepingule alla kirjutada, kui endine Argentina koondise juhendaja nõudis alaliidult rahvusmeeskonna treeningkeskuse Juan Pinto Durani kaasajastamist. Vaja oli uusi massaažilaudu ja külmakambrit, aga ka mitmete teleritega varustatud videotuba, kus Bielsa saaks ööpäevaringselt koondise kandidaatidel silma peal hoida. Raha aitas argentiinlane koguda üle kogu riigi kõnesid pidades ning inimestele oma visiooni tutvustades.

Kiirelt said kohalikud ajakirjanikud teada ka sellest, et Bielsa ei anna intervjuusid ning vastab küsimustele vaid pressikonverentsidel. Kõigile küsimustele. "Iga meediaväljaanne - suurimast telejaamast kõige väiksema ajaleheni - peaks minult saama samasugust tähelepanu," sõnas ta peatselt pärast Tšiili juhendajaks saamist. Nii mõnelgi korral venisid pressikonverentsid neljatunnisteks.

"El Loco" pühendumus jalgpallile on paralleelitu. Argentinas räägitakse senini lugusid, kuidas Bielsa ilmus Velez Sarsfieldi tööintervjuule kahe VHS-kassetitäie informatsiooniga, mis polnud saadaval klubi endagi jaoks; kuidas koondise lootsiks saanud Bielsa käskis sõpradel oma telefonidest tema number kustutada, et mees saaks täielikult tööle keskenduda; kuidas Argentina juhendamine võttis talt nii palju energiat, et "El Loco" pidi enne Andide ületamist võtma kolmeaastase puhkuse.

Aastaid lati alt läbi jookmisega harjunud Tšiili üldsuse jaoks oli see ärevusttekitavalt põnevaks muutuseks. Alanud oli revolutsioon ja kui keegi arvas, et veretu, polnud ta ilmselt näinud, mida Bielsa mängijad pärast treeninguid välja köhisid.

"El Loco" on oma jalgpallifilosoofiat iseloomustanud sõnaga protagonismo - julgus haarata mängul, vastasel, nendestsamustest ja mitte lahti lasta, vaid pitsitada, pitsitada, pitsitada, kuniks kogu õhk on kopsust kadunud ja seejärel veel gaasi juurde vajutada. Kõrge, kogu mängu jooksul tehtav individuaalne pressing nõuab meeletut töövõimet, mistõttu jättis Bielsa paljude vanade kaardiväelastega ilma suurema tseremooniata hüvasti ning tõi meeskonda mitmed äsja toimunud U-20 MM-il kolmanda koha saavutanud mängijad. Teiste seas usaldas Bielsa A-koondisesse 18-aastased Alexis Sancheze ja Mauricio Isla, 19-aastase Gary Medeli ning 20-aastased Arturo Vidali, Mathias Vidangossy ning Carlos Carmona.

Noorenenud koondisel võttis tšiillaste jaoks uudse 3-3-1-3 taktika ning lämmatava stiiliga harjumine küll veidi aega, aga seekord oldi oma valikus kindlad ja Bielsa ei petnud lootusi. 2010. aasta MM-valiktsükli hiilgavat teist poolt jäi troonima 1:0 võit Argentina üle, esimene, mille Tšiili sai kuulsusrikaste naabrite üle pärast 98 aastat kestnud pikka ootust.

"El Loco" käe all oli identiteeditust Tšiilist ühtäkki saanud üks silmapaistvaima stiiliga võistkondi kogu maailmas. Varem kaitsest lähtunud ja vastaste tempo järgi mänginud koondis mõjus nüüd verejanuliste lõukoerte karjana. Sest kui jumal käsib olla võitleja, tuleb saada võitlejaks.

Marcelo "El Loco" Bielsa sai Tšiili koondise juhendajaks 2007. aastal ning muutis riigi jalgpallielu päevapealt Autor: Reuters/Scanpix

Kuigi hiljem prooviti Jorge Galleguillost veenda, et tõenäoliselt nägi mees 5. augusti hommikul San Jose kaevanduses helkimas tükki valget kvartsi, ei võtnud ta kedagi kuulda. Galleguillos uskus. Valge liblikas, nagu teisedki valged elusolendid, tähendab Tšiilis jumala kohalolekut.

Kaevandusse minnes lõid töölised sissepääsu valvanud Neitsi Maarja ikooni ees alati risti ette, ka need, kes end eriliselt usklikuks ei pidanud. Atacama alla laskudes jäeti end kõrgemate jõudude hoolde.

Pärast saatuslikku varingut kogunesid mehed keskmise kahetoalise korteri suurusesse varjendisse ning taipasid endid üle lugedes, et neid oli 33 - püha number, sest sama vanalt oli Jeesus Kristus Jeruusalemmas risti löödud. "See peab midagi tähendama," ütles Sepulveda teistele. "Meid ootab väljaspool midagi suuremat."

Päevade möödudes leidsid kaevurid lohutust religioonist ja rahvapärimustest. Nad pajatasid lugusid Jeesusest ja tema jüngritest, nad mõtisklesid hauataguse elu üle, nad rääkisid edasi müüte, mida olid väikeste poistena kuulnud oma vanaemadelt ja vanaisadelt. Nad rääkisid ja kuulasid, naersid ja nutsid. Nad ootasid, 17 pikka päeva, kuni viimaks saavutati päästjatega esimene kontakt ning 52 veelgi pikemat päeva, kuni trossi otsas kõlkuv kapsel, mis neid ükshaaval maapinnale tõstma hakkas, viimaks nendeni jõudis.

Copiapo 33 pääses 2010. aasta 13. oktoobril ning naasis sündmuspaika kolm ja pool aastat hiljem.

Nad seisid kohas, kus oli asunud Campamento Esperanza - lootuse laager, kus olid telkinud sajad nende kojutulekut oodanud inimesed. Kõrvuti ja käed üksteise õlgadel kuulasid nad Sepulvedat, kes rääkis taaskord kaamerasse. Seekord 700 meetrit kõrgemal, mõnevõrra paremates valgusoludes.

"Seesama pinnas on meie läbielatu tunnistajaks," ütles peoga kõrbeliiva haaranud Sepulveda üle kogu maailma levinud reklaamis. "Sellel põhjusel võtame seda Brasiiliasse kaasa, et anda meie koondisele lootust ja julgust ning näidata, et tšiillase jaoks ei ole midagi võimatut. Hispaania on keeruline vastane? Holland on keeruline vastane? Me ei karda "surmagruppi", me ei karda surma, sest me oleme surma juba alistanud."

 

Vaatamata sellele, et Tšiili oli Marcelo Bielsa käe all saanud 2010. aasta MM-finaalturniiril esimese võidu pärast 1962. aastat, oli ta juba pool aastat hiljem läinud. Harold Mayne-Nicholls kaotas alaliidu presidendivalimistel ja vaid koos temaga jätkata lubanud Bielsa pidas oma sõna. Brasiiliasse viis La Roja "El Loco" õpilane Jorge Sampaoli.

Mitmete kriitikute poolt üheks võimalikuks suurüllatajaks tituleeritud Tšiili võttis alagrupis koondise ajaloo ühe kaalukaima võidu, olles 2:0 üle valitsevast maailmameistrist Hispaaniast. Kaheksandikfinaalis võõrustajate vastu tabas Mauricio Pinilla löök lisaaja viimasel minutil latti. Tšiillasi jäi triumfist lahutama üks sentimeeter, moment, mille Pinilla turniiri järel tätoveeringuga igaveseks oma kehale jäädvustas. Teises ringis langeti Brasiilia käe läbi aga kolmandat korda järjest. "El Loco" oli koondisesse süstinud eneseusu ja kartmatuse, aga tšiillaste alaväärsuskompleks ja üldiselt levinud mõtteviis, et Tšiili kaotab Lõuna-Ameerika suurtele jalgpalliriikidele alati, murti alles 2015. aastal Santiagos.

Maailmas on vähe staadione, mis kannaks endaga kaasas rohkem emotsionaalset pagasit kui Tšiili Estadio Nacional. Pinocheti valitsusaja alguses täitis see hiiglasliku vangla kohuseid ning seal hoiti ja piinati tuhandeid Tšiili vasakpoolseid; kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Ka nemad olid maa all lõksus, kuid erinevalt Copiapo 33-st lahutas neid päevavalgusest vaid mõni meeter ning hiiglasliku kivi asemel takistasid nende väljapääsu relvastatud sõdurid.

Kui Alexis Sancheze otsustav penalti Argentina puurivahi Sergio Romero selja taga maandus, tähendas see enamat kui koondise ajaloo esimest Copa America triumfi. Režiimi ajal hukkunuid mälestatakse Estadio Nacionalil väravataguste tühjade pingiridadega, mängijad astuvad murule uksest, mille kohale on kirjutatud: "rahvas ilma mälestusteta on rahvas ilma tulevikuta". Pikalt oma identiteeti - nii väljakul kui sealt väljaspool - otsinud Tšiili vaatas peeglisse ja vastu vaatas võitleja.

Kapsel, millega Copiapo 33 Atacama kõrbe alt päästeti Autor: AFP/Scanpix

Sampaoli järel koondise ohjad haaranud Juan Antonio Pizzi suutis eelkäijate töö realiseerida veel ka aasta hiljem USA-s, kui Argentina seljatati järjekordse penaltiseeria järel ning pea kohale tõsteti Copa America Centenario trofee. Bielsa põlvkond võis end täieõiguslikult kuldseks kuulutada.

Karm reaalsus saabus möödunud aastal aga kiirelt, kui maailmajagude karikaturniiri järel kaotati viimasest neljast MM-valikmängust kolm ning jäädi Venemaale viivast lennukist ootamatult maha. Saatuse irooniana oleks Tšiili pääsenud Peruu asemel play-off'i, kui mõlemad meeskonnad poleks keelatud mängijat kasutanud Boliivialt loobumiskaotust saanud.

"Viis aastat ilma suvepuhkusteta ning kõrge intensiivsusega jalgpalli nõudis viimaks oma," sõnas Tšiili jalgpalliajakirjanik Matias Gres novembris. "Maailmajagude karikaturniir on ideaalseks näiteks. Finaalis Saksamaa vastu olid mängijad rampväsinud."

Pärast kõigi poolt austatud Bielsa lahkumist hakkasid Tšiilis levima jutud, et vanad deemonid on koondist taas kimbutama hakanud. 2011. aastal said Valdivia, Vidal, Jean Beausejour, Carmona ja Gonzalo Jara alaliidult mängukeelu, sest hilinesid Valdivia tütre ristimispeo järel koondise kogunemisele pea terve päeva. Aastaid alkoholiprobleemide küüsis vaevelnud Vidali - enne kodust Copa Americat tegi keskväljamootor purjus peaga avarii - peeti peasüüdlaseks ka siis, kui Claudio Bravo abikaasa süüdistas MM-ilt eemale jäämise järel mitmeid koondislasi pidutsemises ning treeningutelt puudumises.

Kõige selgema murekoha tõi möödunud aastal välja Tšiili kroonijuveel Alexis Sanchez: "Me oleme loonud võitva keskkonna ja peame seda jätkama. Ma ei tea, kas järgmine põlvkond on sama hea kui meie, aga ma kardan, et läheb pikki aastaid, enne kui Tšiili saab loota sama heale mängijate grupile."

"El Loco" marukoerad võitsid oma võitluslikkuse, julguse ja pöörase mängutempoga maailma südamed ning muutsid identiteeditu Tšiili erakordselt meeldejäävaks koondiseks. 2018. aasta MM-valikturniir tähendas laiema avalikkuse jaoks Tšiili kuldse põlvkonna luigelaulu. Vähemalt üks mees sellega nõus ei ole. "Ma olen kindel, et suudame koos tugevamana tagasi tulla," kinnitas Arturo Vidal. "Me ei saa iialgi surra, sest me oleme Tšiili sõdalased."

Toimetaja: Anders Nõmm



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: