Ühe korra suutsid nad looduse alistada. Edaspidiseks enam jaksu ei jätkunud.

30 000 kilomeetri pikkune Panameerika maantee võiks seikleja järjepanu viia Prudhoe Bay'st Põhja-Alaskal Ushuaiasse Lõuna-Argentinas, kui poleks Darieni lünka, Panama ja Colombia piirialadel laiuvat 100-kilomeetrist lappi metsikut soomaad, mida pole valitsuste, indiaanihõimude ning emakese looduse vastuseisu tõttu taltsutada õnnestunud. Et koos teega lõppeb Yavizas ka tsivilisatsioon, on omamoodi irooniline. Vaid paari tunni kaugusel asub keerulise lüüside ja tehisjärvede süsteemiga Vaikse ning Atlandi ookeani ühendav kaasaegse maailma imekspandavamaid rajatisi.

Ookeaniväravas seismine on tulus töö. Suuremad viieteistkümnest tuhandest aasta jooksul Panama kanalit läbivast alusest jätavad korraga tolli üle 300 000 USA dollari, iga-aastaselt kukub riigikukrusse veidi üle miljardi dollari. Rahvusvaheline kaubandus toimub ka Darieni lüngas. Seal makstavad summad on oluliselt väiksemad, kuigi kaalul on inimelud.

Tuhanded migrandid Bangladeshist, Nepaalist, Eritreast, Somaaliast, Kuubalt ja teistest sarnase saatusega riikidest reisivad oma nappide säästude eest Brasiiliasse või Ecuadori ning sealt edasi Darieni, mille läbimisel ollaks sammu võrra lähemal unistuste maale, Ameerika Ühendriikidele. Reeglina ei ole põgenikud Darieni lünka saabudes teadlikud, kui raske teekond neid ees ootab. Vihmamets on halastamatu. Vesine pinnas, kehvad jalanõud ja kõrvetav päike pole teadupärast parim kombinatsioon, roheluses pesitsevad maod ja moskiitod on kõigest veidi vähem ohutumad, kui piirkonnas patrullinud ning seal narkootikume vedanud Colombia geriljarühmitus FARC.

Panama piirivalvur ja rahvusvahelise narkoterrorismiga võitleva rühmituse IANC liige Cecilia Chavez patrullis Darieni lüngas koos 56 kaaslasega. Pärast FARC-i laialisaatmist kahanes IANC-i Darieni grupp kümneliikmeliseks. Autor: Reuters/Scanpix

Kui 2013. aastal kadus Darieni lüngas jäljetult rändaja Jan Philip Braunisch, tunnistas FARC, et kihutas rootslasele kuuli pähe ning jättis ta metsa alla, sest pidas Braunischit konkureeriva rühmituse narkomuulaks. Migrandid leiavad Darienis tihti inimjäänuseid.

Laias laastus on Panama Kesk-Ameerika ohutuim riik - 100 000 elaniku kohta mõrvati seal 2015. aastal 11 inimest, kümme korda vähem, kui gängivägivalla epitsentris El Salvadoris. Kui FARC ja Colombia valitsus kirjutasid möödunud aasta alguses alla rahulepingule ja viimased geriljad andsid oma relvad ÜRO-le üle, tulid paljud panamalased tänavatele rõõmustama - viimaks pidi ülejäänud maailmgi nägema, et Panama on pärl, mis pannakse tihti ebaõiglaselt regiooni pahalastega ühte patta. Seetõttu mõjutas Amilcar Hernandeze tapmine panamalasi eriliselt sügavalt.

Eelmise aasta aprillis olid Santa Fe ja Bucaramanga jõudnud teist poolaega mängida napilt minuti, kui Panama koondise teenekaima mehe Gabriel Gomezega tuli rääkima Santa Fe ründaja Omar Perez.

"Kas teadsid, et nad tapsid Amilcari?"

Gomez ei pööranud Perezele erilist tähelepanu. Nad olid vanad rivaalid, võõramaalased Colombia kõrgliigas, omavahel aastaid sarvi ristanud. Gomez ja Amilcar Henriquez, samuti Colombias mängiv Panama koondise poolkaitsja, olid head sõbrad ning Perez teadis seda. See ei olnud enamat, kui katse Gomeze pähe tungida ja ta rivist välja viia. Järgmise mänguseisaku ajal pani Perez käe panamalase õlale.

"Ma räägin tõsiselt. Amilcar on surnud."

Kümme minutit hiljem vahetati Gomez välja. Telefonikõne abikaasale kinnitas Pereze sõnu. Amilcar Hernandez lasti maha oma koduukse ees, rünnakus, mille käigus haavati veel kahte teist meest, vaid hetked pärast koondislase poja majast lahkumist. Politseijõud võtsid järgmisel nädalal vahi alla kuus meest, kuid süüdistusi pole kellelegi esitatud. Hernandeze perekond ei tea tänase päevani, miks mees tapeti.

Paar nädalat enne surma kiitis Hernandez FIFA-le antud intervjuus Panama treenerite suurepärast tööd ning julges vargsi mõelda eelseisvast suvest. "See on meie viimane võimalus ühiselt midagi suurt korda saata," tõdes 33-aastane Henriquez koondise vananeva tuumiku kohta. "Me võitleme selle nimel - MM on meie ühine unistus."

Amilcar Hernandez oli enne oma surma 2017. aasta aprillis üks Panama koondise võtmemängijaid. Autor: Reuters/Scanpix

Erinevalt suurest vennast Colombiast ei ole Panama traditsiooniliselt olnud jalgpallihull maa. Rahvusspordi pesapalli kõrval on au sees poks ("kivikätega" Roberto Duran nokauteeris karjääri jooksul 70 vastast) ja võrkpall, 2008. aastal sai kaugushüppajast Irving Saladinost Panama esimene olümpiavõitja. Kodune jalgpalliliiga on poolprofessionaalne ja publikunumbrid jäävad tihtipeale paarisaja ringi.

Kui Inglismaal panamalasest isale sündinud Gary Stempel 1990. aastate lõpul Kesk-Ameerikasse kolis, ei leidnud ta eest midagi rõõmustavat. "Paljudel mängijatel polnud jalgpallisaapaidki ja nad pidid treeningutele jõudmiseks tegema suuri ohverdusi, sest keegi ei maksnud nende transpordikulusid kinni," meenutas noortekoondiste tööd koordineerima hakanud Stempel hiljutises intervjuus mondofutbolile.

Toona ostis Stempel ajalehti neid tänavanurgal müünud 16-aastaselt Luis Henriquezelt, kes küsis inglaselt, kas temagi võiks end tema treeningutel proovile panna. Stempel oli nõus, aga Henriquez ei ilmunud kohale. Järgmisel korral ajalehe järgi minnes sai mees teada, et noorel kaitsjal ei jätkunud lihtsalt bussisõiduks raha. Stempel andis talle kümme dollarit, Henriquez rabas esimeses trennis kõiki, jõudis kiirelt Panama A-koondisesse ning mängis hiljem kaheksa aastat Poznani Lechis. Selliseid edulugusid võiks Kesk-Ameerikas olla kordades rohkem, aga ressursside puudus lõpetab talendikate noormängijate karjääri juba eos.

Panama jalgpallimaastikul kiirelt omaks võetud Stempel pani aluse Proyecto 2000-le, mis pakkus noortele jalgpallistipendiume ja vormis kaasaegsete treeningmeetodite toel nii mõnegi praeguse Panama koondislase. Euroopaliku lähenemise tõid Atlandi tagant kaasa ka uue aastatuhande alguses koondist juhendanud rumeenlane Mihai Stoichita ja inglane Billy Stenning. Esimeseks suureks edulooks sai Panama jõudmine 2005. aasta Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi piirkonna meistrivõistluste ehk Gold Cup'i finaali, kus jäädi napilt penaltiseeria järel alla USA-le.

2013. aastal sai USA Panama jaoks saatuslikuks kahel korral. Juulis oli USA taas võidukas Gold Cup'i finaalis, oktoobris alustas Panama koondiste omavahelist MM-valikmängu teadmisega, et võit viiks nad play-off'i Okeaania valiksarja võitja vastu. Gabriel Torrese ja Luis Tejada väravad andsidki Panamale mängu lõpuminutitel eduseisu, enne kui USA 90+2. ja 90+5. minuti tabamustega panamalaste lootused kustutasid. Neli aastat hiljem võeti revanš, ootamatu ja magus.

Kui Amilcar Hernandez mõrvati, asus ühe võidu, neli viiki ja ühe kaotuse kogunud Panama CONCACAF-i valiksarjas neljandal kohal. "Me vajame teda," rääkis FIFA-le Panama vasakkaitsja Eric Davis. "Me peame seda tema jaoks tegema, sest teame, kui väga ta tahtis MM-ile pääseda. Kui ta oleks siin, annaks ta igas järgnevas mängus endast sada protsenti."

"Me kõik armastasime teda, sest ta oli tagasihoidlik ning naeratas alati. Väljakul oli ta meie juht - ta ei lõpetanud iialgi võitlemist," lisas koondise noor ründaja Abdiel Arroyo.

Otsustavas mängus Costa Rica vastu tiksus aeg lõpuvile poole sama armutult kui neli aastat tagasi. Ülimalt vastuolulise värava löönud Panama oli Costa Rica vastu viigistamas, aga USA häbistav allajäämine Trinidadile ja Tobagole tähendas, et võiduvärava korral oleks Los Canaleros ameeriklaste ees MM-ile pääsenud. Panama jalgpalliajaloo tähtsaim hetk sündis 88. minutil, kui kapten Torrese jõudemonstratsioon Costa Rica puurivahi oma kohale naelutas.

Sel ööl unustas Panama, et jalgpall pole kunagi nende ala olnud. Pealinna tänavad täitusid kümnete tuhandete inimestega ning president Juan Carlos Valera nimetas järgmise päeva rahvuspühaks.

Esmakordselt MM-ile jõudnud Panama mängib finaalturniiril ühes alagrupis Inglismaa, Tuneesia ja Belgiaga. "Me teame, et Inglismaa ega ülejäänud Euroopa ei tea Panamast suurt midagi," sõnas koondise peatreener Hernan Dario Gomez märtsis Suurbritannia meediale. "Ma usun, et meid nähakse lihtsate vastastena, aga võin kinnitada, et oleme taktikaliselt arenenud, kiired ja tugevad. Ma tahan, et näitaksime Venemaal meie identiteeti."

Panama on võitluslik meeskond, mis mängib kapten Roman Torrese dirigeerimisel kaitses agressiivselt ning loodab teisel pool väljakut oma 37-aastasele talismanile Blas Perezele. Märtsis jäi Panama 0:6 alla Šveitsile, teisel poolajal väljakul viibinud meeskonna keskmine vanus oli valel pool 30, neist neli meest vanemad kui 33. Viimasest tõkkest ei aidanud Panamad valiksarjas üle mitte Kesk-Ameerika hiidude Mehhiko ja Costa Rica tehnilisus, vaid vaimne tugevus.

Ja ehk mitte ainult. "Me oleme väga pühendunud," kinnitas Abdiel Arroyo. "Me ju teame, et ta jälgib meid ülevalt."