Esmaspäevases jalgpallistuudios võetakse ette mitmed näited jalgpalli MM-i ajaloost, kus mingi sündmus on asunud mõjutama inimeste elu. Näiteks ei saanud 1950. aasta MM-il Brasiilia väravasuul seisnud ning otsustavas mängus Uruguay vastu enda selja taha kaks palli lubanud Moacir Barbosa elu lõpuni rasket taaka kaelalt raputatud; 1994. aasta MM-finaalturniiril omavärava löönud Andres Escobar mõrvati pärast kodumaale naasmist.

Jalgpallistuudio on ETV2 eetris kell 20, stuudiot veab Kristjan Kalkun.

*

Katkend ERR-i spordiportaali nelja aasta taguse MM-finaalturniiri lugude sarjast:

Moacir Barbosal ei õnnestunud oma deemoneid puhastustules hävitada.

"Barbosa, kes mängis turniiri jooksul nii hästi, ei suutnud finaalis takistada lööke, mille oleks pareerinud iga teisejärguline väravavaht," kirjutas O Estado de Sao Paulo 1950. aasta finaaliraportis. Mängu järel sulgesid Barbosa ja ta naine end oma koju, kuid pidid sealt põgenema, sest kuulu järgi kavatses vihane rahvajõuk selle maha põletada.

Maracanazo lõi julma hoobiga lauale ka sotsiaalsed pinged – Barbosa oli toona Brasiilia koondise ainuke mustanahaline mängija. "Pärast 1950. aastat kaotasid mustanahalised mängijad enesekindluse," arvas toonast koondist kajastanud reporter Teixeira Heiser Barbosa elulooraamatus. "Nad kartsid, et neid süüdistatakse samuti kõigis koondise kaotustes." Läks pool sajandit, et Selecao väravasuul seisnuks järgmine mustanahaline puurilukk - Dida.

20 aastat pärast finaali osutas üks naine Rios poes sõrmega Barbosale ning ütles oma lapsele: "kas näed? See on mees, kes pani kõik brasiillased nutma." 1993. aastal reisis Barbosa Granja Comarysse, kus Brasiilia koondis valmistus suviseks MM-iks, et mängijaid tervitada ja neile julgustavaid sõnu öelda. Raadiosaatjatega ülemustelt nõu küsinud turvamehed ei lubanud teda väravatest sisse, sest ta võis koondisele halba õnne tuua. Samal aastal keelas Brasiilia alaliidu president Barbosal ühte koondise sõprusmängu kommenteerida. 

Maracanazo väravavaht ei saanud iialgi vabaks meheks.

"Brasiilia seaduste järgi on maksimaalne võimalik karistus 30 aastat. Minule on aga määratud eluaegne," tõdes Barbosa mõned aastad enne surma.