Natuke vähem kui kuu aja pärast möödub 22 aastat Inglismaa populaarseima jalgpallilaulu esmasest väljalaskest. 20. mail 1996. aastal välja antud Liverpooli alternatiivroki ansambli The Lightning Seedsi pala "Three Lions" avaldati enne samal suvel Inglismaal toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi, saades toona riigi mitteametlikuks hümniks. Möödunud oli 30 aastat inglaste viimasest tiitlivõidust, kui koondise kapten Bobby Moore 1966. aastal MM-karika Londonis asuval Wembley staadionil võidukalt enda pea kohale tõstis. "30 aastat kannatusi ei takista mind unistamast," kõlasid tribüünidel hitiks saanud laulu sõnad, "jalgpall tuleb tagasi koju."

1980. aastad Suurbritannias – Margaret Thatcher, Falklandi sõda, arvukad majanduslikud reformid, töötus ja Iiri Vabariikliku Armee (IRA) terrorirünnakud. Raudse leedi võimuletulekul 1979. aastal viis Suurbritannia esimene naispeaminister läbi hulgaliselt uuendusi, turgutamaks riigi majandust. Kuigi Thatcheri reformid tõid endaga kaasa 1987. aastal haripunkti saavutanud suure majanduskasvu, siis paljude väiksema sissetulekuga ja vähekindlustatud inimeste jaoks tähendasid konservatiivse rahanduspoliitikaga Thatcheri uuendused senisest kordades raskemat elu. Enim mõjutasid need uuendused Inglismaa tööstuspiirkondasid, mis asuvad peaasjalikult põhjas. Paljud tööstusettevõtted erastati või sulgeti sootuks, kasvatades töötute inimeste osakaalu Suurbritannia rahvastikus Teise maailmasõja järgse kõrgemaile tasemele – 13%. Tõsi, see protsent hakkas peagi hoogsalt vähenema, kuid jäädav kahju Briti ühiskonnale oli tehtud. Põhjas vähenes töötus visalt ja Thatcheri poliitika oli jätnud paljud senisest veelgi vaesemaks ja nüüd ka ilma tööta. Tekkinud Inglismaa põhja-lõuna lõhe on tuntav tänaseni, seda sissetulekute, töötuse, sotsiaalsete ja poliitiliste hoiakute näol. Ja nõnda on ka jalgpallis, kus näiteks paljud Thatcheri reformidest tugevalt mõjutatud olnud Liverpooli elanikud ei hoia pöialt Inglismaa rahvuskoondisele ega pea suurt lugu Suurbritannia lipust. Ollakse scouser'id (Liverpooli elanik), mitte inglased.

1990. aastad tõid aga nii poliitikas kui ka jalgpallis uued tuuled. Külm sõda lõppes, Thatcher taandus, kohalikus vutis kerkis esile toona võrdlemisi vähetuntud Alex Fergusoni juhendatav Manchester United ja ühes kõrgliiga kiire arenguga ka hulgaliselt uusi andekaid mängijaid. 1980. aastad olid Inglismaa jalgpallikoondisele olnud kõike muud kui edukad – riik, mille klubid olid Euroopa karikas (toonane Meistrite liiga) võidutsenud 1977. aastast kuni 1984. aastani koguni seitsmel korral kaheksast, ei suutnud maailmaareenil enamat veerandfinaalist 1986. aasta MM-il Mehhikos. Toona, neli aastat pärast Suurbritannia ja Argentina vahelist Falklandi sõda, jäi jalgpalli sünnimaa 1:2 alla just Argentinale, eesotsas hiilgava Diego Maradonaga. Samas kui küsida ükskõik milliselt inglaselt, siis ilmselt ütleksid nad sulle, et ilma Maradona kurikuulsa "jumala käeta" oleks Inglismaa argentiinlased alistanud ja ehk ka kogu turniiri võitnud. Tõsiasi on aga see, et niivõrd kaugele jõudsid inglased suurturniiril alles dekaad hiljem – kodusel EM-il.

Diego Maradona "jumala käsi". Autor: AP/Scanpix

Põhja-lõuna lõhe näis tolleks turniiriks olevat kadunud, sest eelnevalt veerandfinaalmängule Hispaaniaga kaikus Wembley'l lisaks "Three Lions"'ile ka kuulus Liverpooli hümn "You'll Never Walk Alone", mille sõnu biitlite kodulinna klubi rivaalide suust naljalt ei kuule. Rahvusstaadioni tribüünidel nähtav ühtsus ja koondisele suunatud toetus töötas terve turniiri vältel ideaalselt, kui Inglismaa alistas esmalt grupifaasis teiste seas kerge vaevaga Hollandi, millele järgnevalt oldi veerandfinaalis penaltiseeria järel paremad Hispaaniast. Tõeliselt andeka koosseisuga Inglismaa – kuhu kuulusid teiste seas Alan Shearer, Paul Gascoigne, Gareth Southgate; vanameistrid Stuart Pearce ja Teddy Sheringham ning noored talendid nagu Gary Neville, Jamie Redknapp ja Steve McManaman – näis tõepoolest olevat 30-aastase kannatuse lõpetamise lävel. Poolfinaalis tugeva Saksamaaga vastamisi läinud Inglismaal oli suurepärane võimalus tagada esmakordselt pärast 1966. aasta maailmameistrivõistlusi koht suurturniiri finaalis, kui külalistega mängiti kui võrdne võrdsega. Lisaajale läinud kohtumises olid inglased edasipääsust vaid mõne sentimeetri kaugusel, kui Paul Gascoigne ei suutnud tühja värava ees pallini ulatuda – kuldne värav kindlustanuks Inglismaale võidu. Lisaajale järgnenud penaltiseerias, kus võidutses Saksamaa, eksis vaid üks mees – inglaste tänane peatreener Gareth Southgate.

Järgnenud 20 aastat ei toonud inglastele edu vaid veelgi enam südamevalu. Ülimenukas "Three Lions" anti uues kuues välja ka 1998. aastal Prantsusmaal toimunud MM-i tarbeks, kuid inglaste seiklus lõunanaabrite juures jäi veelgi lühemaks, kui kahe aasta tagusel kodusel turniiril. Inglismaa koondise keskseks figuuriks kerkis järsku noor David Beckham, kes teenis kaheksandikfinaalis Argentina vastu punase kaardi. Jätku sai inglaste kehv läbisaamine penaltitega, sest sarnaselt EM-ile pudeneti Argentina vastu konkurentsist just penaltiseerias. Neli aastat hiljem tuli inglastel Lõuna-Koreas veerandfinaalis tunnistada legendaarse Brasiilia meeskonna paremust ning nõndanimetatud kuldne põlvkond ei saavutanud suurt edu ka 2006. aastal Saksamaal, kus sarnaselt Prantsusmaa MM-ile said otsustavaks ühe noore tähe punane kaart ja penaltid. Kannatused said jätku neli aastat hiljem LAV-is, kus vaevu grupifaasist edasi jõudnud inglastel jäeti kaheksandikfinaalis Saksamaa vastu lugemata igati määrustepärane värav. On raske öelda, kas Inglismaa koondise madalseis kulmineerus 2014. aasta MM-i või kaks aastat hiljem toimunud EM-iga: esimeses jäid inglased enda alagrupis ühe punktiga viimaseks ning teises kaotati kaheksandikfinaalis Islandile. Jõudnud tänapäeva, on Southgate'il ja tema hoolealustel mõnes mõttes võimalus korrata 1996. aastal nähtut, kui mõõna lõpetanud vutikoondis aitas vähemalt korrakski kokku tuua lõhestunud riigi. 22 aastat hiljem on Suurbritannia seda ehk veelgi enam, sest kahe aasta tagune Brexiti hääletus lõi ühiskonda tänaseni püsiva kiilu.

Gareth Southgate'i, sarnaselt kõikidele tema eelkäijatele, ootab ees suur väljakutse. Autor: Reuters/Scanpix

2016. aastal Inglismaa jalgpallikoondise peatreeneriks saanud Gareth Southgate'il pole treenerina küll meeletu kogemustepagasiga nagu eelkäijad Sam Allardyce ja Roy Hodgson, ning mees pole palju võitnud, nagu Fabio Capello, kuid 47-aastane endine Aston Villa poolkaitsja mõjub värskendavana. Eelnevalt inglaste U-21 koondist edukalt juhendanud Southgate'ile pole Inglismaa jalgpalliliidu poolt pandud üleliia suuri ootusi ning 1996. aasta antikangelane näib rolliga hästi hakkama saavat. Mitte, et Inglismaa koondis oleks järsku võitmatu – Southgate'i juhendamisel on võidetud pooled peetud mängudest, kuuel korral on viigistatud ja kahel korral kaotatud. Inglase võlu peitub kahes aspektis: ta on suuteline meediaga edukalt hakkama saama ja ta on taktikaliselt paindlik. Näib, et rahvuskoondise viimase poole sajandi kõige olulisemal löögil eksimine valmistas mehe hästi ette tulemaks toime meediapoolse survega, sest ausa ja otsekohese kõnemaneeriga Southgate ei keeruta ning ei püüa pressile meelepärane olla. Riigis, kus igale valiktsüklile järgnev kiidulaul kujutleb inglasi järjekordselt potentsiaalsete maailma-/Euroopa meistritena on oluline meeskonna edu tagamisel esmalt vähendada asjatult suuri pingeid. Selle saavutades oleks Inglismaa meeskonnal juba pool võitu käes ning kes muu oleks parem seda aitama saavutada kui Gareth Southgate.

Southgate teab, et tema meeskond pole isegi mitte Euroopa parim, rääkimata maailma parimast. Tema käsutuses pole 1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel pronksi teeninud kaliibriga mängijad ega 2000. aastate kuldne generatsioon eesotsas Oweni, Beckhami, Rooney, Gerrardi ja Ferdinandiga. See aga ei tähenda, et tänases Inglismaa koondises poleks talenti. Valiktsükli kaheksa võidu ja kahe kaotusega läbinud Inglismaa koosseisu kuuluvad Inglise kõrgliiga viimase kahe hooaja parim väravakütt Harry Kane, tänavu enda klubide eest poolkaitses hiilanud Raheem Sterling, Jesse Lingard, Dele Alli ja Alex Oxlade-Chamberlain ning Manchester City kaitseliinis head hooajad teinud John Stones ja Kyle Walker. Tegu on võrdlemisi noore koosseisuga, millega on Southgate'il kergem eksperimenteerida ja uusi lahendusi leida. Näiteks kasutas kaitseliinis piiratud võimalustega inglane sõpruskohtumises Hollandi vastu äärekaitsjat Kyle Walkerit küllaltki edukalt keskkaitses. Samuti pole endine noortekoondise peatreener peljanud meeskonnast välja jätta tuntud mängijaid, kes on varasemalt kippunud mängima puhtalt koduklubi suure nime või kunagiste kangelastegude tõttu – olgu selleks Jack Wilshere, Theo Walcott või isegi pikaaegne koondise kapten ja talisman Wayne Rooney.

Harry Kane. Autor: AFP/Scanpix

Inglasi ootab Venemaal ees alagrupp, kuhu kuuluvad veel Belgia, Panama ja Tuneesia. Võidud viimase kahe vastu on kohustuslikud, kuid tõelise ettekujutuse Southgate'i juhendamisel saavutatud progressist saame viimases kohtumises staaridest kubiseva Belgia koondisega, kel on endalgi nii mõndagi tõestada. On selge, et Inglismaa pole suvise MM-i favoriit ning juba veerandfinaali jõudmine oleks suur saavutus – viimati suudeti seda 2006. aastal Saksamaal. Tegelik test seisneb selles, kas Inglismaa suudab mängida ühtse meeskonnata, pidamata muret tundma meediapoolse surve pärast. Brittide isamaaliline laul "Rule Britannia" kõneleb Briti Impeeriumi hiilgusest, tundes uhkust selle üle, kuidas britid valitsevad maailmamerd. Nõnda nagu paljudel brittidel on olnud probleeme Suurbritannia geopoliitilise olulisuse vähenemise tajumisega, on inglastel olnud probleeme mõistmisega, et Inglismaa jalgpallikoondis pole enam ammu tippude tipp. Aga ta võib seda olla, sest potentsiaali on. Olgu selleks maailmapoliitika või jalgpall, inglastel tuleb kohaneda uue reaalsusega ja tunnistada hetkeseisu, milles Inglismaa pole enam maailma naba. Vaid nõnda tehes on võimalik alustada uuesti ja lõpetada 52 aastat väldanud kannatamine.