Pool sajandit tagasi võistles Aavo Pikkuus Dünamo spordiklubi eest ja armeesportlaste vastu. Eestlasest asendamatu supermees Nõukogude Liidu koondises, kus vennaarmu ei tuntud. 1976. aastal tuli Aavo Pikkus Montrealis maanteerataste meeskonnasõidus olümpiavõitjaks.

Suurtuuridel Tour de France, Giro ja Vuelta nõukogude sportlased ei osalenud. Seetõttu polegi ehk  keeruline mõista, miks 70-ndate teises pooles oli Eesti spordisõbra jaoks oluline selline poolideoloogiline rattavõistlus nagu Rahutuur. Toona oli see sotsmaade mänguamatööride aasta tähtsaim mitmepäevasõit, kus Aavo Pikkus oli reeglina üks peaosalistest. Aasta pärast olümpiakulda ka Rahutuuri võitja.

Kümmekond aastat rattaspordi tipus tähendas armutut võitlust, raskusi ja kukkumisi. Aga Pikkuus kannatas ära, tõusis püsti ja valust hoolimata rühkis alati edasi. Aavo Pikkuus oli jalgratturina erakordselt andekas, erakordselt võimas, erakordselt osav.

Rattakarjääri lõppedes ei kadunud Pikkuusi soov olla teistest kiirem ja temast sai rallisõitja.

Legendiks jääb ta aga rattasadulas – sportlane, kes ei andnud alla.