Jalgpalli EM-i lugude sari: skandaalse poja taassünd
Kuuel jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile eelneval nädalal kirjutab ERR-i spordiportaal pikemalt ühest EM-il mängivast persoonist. Kolmandal korral uurime, miks ei mahtunud Karim Benzema ligi kuus aastat Prantsusmaa koondisesse ja mispärast tema seekordne kaasamine valitsevate maailmameistrite maal nii palju poleemikat tekitab.
Kui surnud mees kõndis, jälgisid tema üksildast rännakut miljonid inimesed, välja arvatud see üks, kes ei suutnud tema poole vaadatagi. Ka surnud mees ise ei tõstnud silmi.
Karim Benzema pidi olema surnud, sest vaevalt paar kuud varem kirjutas Marca, kuidas Jose Mourinho prantslase ellu äratas. Aga ilmselgelt ei olnud sellest piisanud. Selles kümne aasta taguses väravateta lõppenud karikamängus Murcia vastu ei veennud Benzema näoga elutu keha kedagi. Mourinho vahetas keha tunni täitudes välja, sundides teda jalutama väljaku ühest äärest teise, hoolikalt tema pilku vältides. Ja järgmisel päeval kirjutaski Marca esikaanel, et Benzema on jälle surnud.
Tema õnneks olid Mourinho oskused siis veel esmaklassilised. Läks mööda vaid neli päeva, kui täies elujõus Benzema jälle väljakul rahmeldas, Cristiano Ronaldole kaks väravasöötu jagas ning Madridi Reali viienda järjestikuse liigavõiduni aitas. "La resurreccion", kirjutas Marca nüüd. Püha Jose järjekordne imetegu. Mis viga niimoodi tiitleid koguda, kui sinu meeste eest hoolitseb "väljavalitu".
Karim Benzema on harjunud, et ülistamisele järgnevad etteheited, mõnikord ühe hingetõmbe sees. Nii on, kui su mängustiil on elegantne, mitte rahmeldav: inimesed peavad sind laisaks. Nii on, kui sa lööd Alicante vastu mõnelt meetrilt mööda, kuigi Reali eest on rohkem liigaväravaid kirjas vaid Ronaldol, Raulil ja Di Stefanol: inimesed peavad sind raiskajaks. Nii on, kui sa lööd ühel hooajal viis väravat, kuigi sinu roll ja ülesanded on teistsugused: inimesed peavad sind kuhtunuks. Ning kui sa lööd ühel hooajal viis ja järgmisel 21 väravat, peetakse sind surnust tärganuks.
Oma ülestõstja-perioodil ütles Mourinho kord, et eelistab Benzemale Gonzalo Higuaini, sest kassiga ei ole mõtet jahile minna. Benzema hakkas väravaid lööma ja tõdes, et kassist on kasvanud lõvi. Eelmisel aastal paluti Benzemal ennast kõrvutada pikalt Prantsusmaa esiründajaks olnud Olivier Giroud'ga. "Vormel-1 masinat ei ole mõtet kardiga võrrelda," vastas ta. Jorge Valdano läks abstraktsemaks, öeldes, et Benzema on justkui tervis: hakkad temast puudust tundma ilmselt alles siis, kui ta on läinud.
Karim Benzema on 33-aastane, aga elanud mitmeid elusid. Ta on olnud ülestõusja, ümbersündija, taasärkaja. Nii polegi imestada, miks Didier Deschamps teisipäeva õhtul jalgpallimaailma üllatas ja Benzema ligi kuus aastat kestnud pausi järel taas koondisesse kutsus. Sest mida on vaja meeskonnal, mis on ideaalne; millel on kõik olemas? Kedagi, kes tegutseb talle seatud raamidest väljaspool.
6. oktoober 2015:
Ma ütlesin talle, et kuula, ei mingit vahendajat, ei mingit advokaati, ei sõpru, ei agenti, ei politseid. Sa ei taha seda. Ütlesin talle, et kui sa tahad, et see video hävitataks, pead Lyonis mu sõbraga kohtuma. Kohtud temaga ise, mitte ei saada kedagi teist.
Ta küsis, et kust see video tuli? Ütlesin: mul ei ole aimugi, kust see video pärit on. Ta oli näost täiesti valge. Ta küsis mult, kus ma seda videot nägin. Kui kaua aega tagasi? Nägin, kuidas ta neelatas, ta tegi seda kaks-kolm korda. Kas oled kunagi näinud, kuidas keegi paanikasse satub?
Ütlesin talle, et tehku mida tahab. Et tulin temaga rääkima, sest nägin seda videot, et ma ei saa temaga riietusruumis koos naerda ja talle sellest mitte rääkida. Ta küsis, et millal nad tahavad seda avalikustada, kas EM-i ajaks? Ütlesin talle, et ilmselt küll. Ütlesin, et kui mul oleks selline video, ei küsiks ma raha: ma avalikustaks selle, müüks selle ajakirjandusele. Vot nii ütlesin talle.
Ta küsis mult, et mida nad tahavad? Ütlesin: ma ei tea. Minu osa lõppeb siin. Nüüd võtab mu sõber üle. Tema tunneb seda inimest, ainsat, kellel see video on. Mina teda ei tea, aga mu sõber teab. Ütlesin, et ta on mu sõber, mu parim sõber, mulle venna eest. Ja kui sa tahad selle asja korda ajada, annan sulle tema numbri. Ta küsis mult, et mida mina oleksin teinud. Ütlesin, et mina ei ole kära peal väljas. Et oleksin lihtsalt oma pere pärast maksnud. Ütlesin: kui sa oled oma pere hoiatanud ja neid ei huvita, siis las nad avaldavad selle video. Nii ma ütlesin.
Piraajad pistavad ta elusalt nahka, vennas.
Nende sõnadega lõppes Karim Benzema koondisekarjäär.
U-18 vanuseklassidele keelatud video sattus Mathieu Valbuena telefonist tõenäoliselt Marseille'i Olympique'i IT-töötaja kätte, kes jagas seda tõenäoliselt Marseille'i kriminaalidega, kes jagasid seda tõenäoliselt oma Lyoni ametivendadega ja nii jõudis see tõenäoliselt Karim Zenatini, narkokaubanduse ja relvastatud röövi tõttu kaheksa aastat vangis istunud Benzema lapsepõlvesõbrani, kellega ründaja tolles pealtkuulatud telefonikõnes rääkis.
Kui oled banlieue kuningas, peegeldab õukond sinu elukäiku. Kroon on raske.
Valbuena võttis Benzemalt Zenati numbri, aga helistas ikkagi politseisse. Lõpplahenduse saab skandaal alles tänavu sügisel, kui Marseille'is algab kohtuprotsess ning süüdimõistev otsus võib ühele Prantsusmaa ajaloo parimale ründajale tähendada kuni viieaastast vangistust.
Igavene dissident - ja Deschamps'i põlgaja - Eric Cantona käis enne 2016. aasta EM-i järjekordselt pilti pääsemiseks välja idee, et Deschamps jättis tiimikaaslase väljapressimises süüdistatava Benzema koondisest välja hoopis tema rahvusliku tausta tõttu. Benzema möönas ajakirjanike pinnimise peale, et treener võis järele anda "Prantsusmaa rassistlike jõudude survele", mille järel sodisid vandaalid Deschamps'i koduseinu graffitiga. Seda ei ole kahekordne maailmameister andestanud.
"See on häbiplekk," sõnas ta veel selle aasta alguses RTL-ile. "Isegi, kui asjad aastate jooksul maha rahunevad, ei saa ma unustada. Minu jaoks on see vastuvõetamatu. Me ei saa unustada, ma ei saa unustada ja ma ei unustagi mitte kunagi."
Olen Prantsusmaa koondise ja mängijate tegemistel silma peal hoidnud nüüd juba 20 aastat ja kui olen midagi selle aja jooksul selgeks saanud, siis selle, et skandaalid ja uudispommid käivad "Marseljeesiga" käsikäes.
Jean-Marie Le Peni see-ei-näe-välja-nagu-minu-Prantsusmaa kommentaar enne 1998. aasta MM-i. Lilian Thuram kaitsmas Pariisi märatsejaid. Raymond Domenechi sodiaagimärkide põhjal moodustatud koondise nimekiri. Abieluettepanek pärast katastroofilist EM-i. See Zidane'i pealöök. See Thierry Henry käega mäng. Franck Ribery koondiseaknas Yoann Gourcouffi kiusamas. Ribery, Benzema ja alaealine lõbutüdruk. Laurent Blanc ja kvoodid Aafrika taustaga mängijatele. Kurikuulus Nicolas Anelka streik keset MM-finaalturniiri, mis oli Prantsusmaa üldsuse jaoks suuresti viimaseks piisaks karikas.
Mõned rohkem, mõned vähem ülepaisutatud, mõned süüdistustest vabastatud, kuid ikkagi plekilised.
Kui Deschamps 2012. aasta EM-i järel peatreeneriks sai, saabus viimaks rahu. Mitte koheselt ja elegantselt liugleva sulena, nagu "Forrest Gumpis", aga siiski, sest Deschamps ei ole oui monsieur, kes talitaks egode - nii käsuliinis ülal kui all olevate - paukumise järgi. Deschamps on ajanud oma asja, enda moodi. Ta on Clairefontaine'i lõpuks toonud harmoonia. Tema, ja ehk ainult tema, käe all on Paul Pogba olnud maailma parimaid keskväljamehi. Tema käe all mängis tavapäraselt tagumise poolkaitsja rolli täitnud Blaise Matuidi MM-il vasakut äärt ja tegi seda hiilgavalt, lubades Kylian Mbappel paremal pool särada.
Kui Prantsusmaa Venemaalt kuldse karikaga naasis ja Stade de France'il Vegedreami "Ramenez la coupe a la maisoni" saatel triumfi tähistas, jälle selle vanu haavu põetava Marianne'i näole naeratust tuues, ei küsinud keegi, kus on Karim Benzema.
Ma olen seda videot vaadanud sada korda, aga ka 101. kord toob ikka külmavärinad.
Kolm aastat tagasi MM-finaalis mänginud algkoosseisust ei mahtunud tänavu EM-koondisesse vaid ookeani taha kolinud Matuidi ja pidevalt vigastustega kimpus olev Samuel Umtiti. Taas on valitute sekka osutunud Deschamps'i lemmiklaps Moussa Sissoko, mis näitab, et meeskondlik harmoonia on tema prioriteetide loetelus jätkuvalt kõrgel kohal.
Miks siis riskida Benzemaga, mehega, kes lävib süüdimõistetud kurjategijatega, kes on pidevalt seotud erinevate skandaalidega ja praegugi kohtu all, kes on sind läbi lillede rassistiks nimetanud? Kes, vaadates kõiki lauale visatud fakte, peaks olema sinu meeskondliku harmoonia ohustaja number üks?
Sest ainus asi, mis on Deschamps'i prioriteetide loetelus sellestsamusest meeskondlikust harmooniast kõrgemal, on võitmine.
Et putain, Benzema on võitja.
Kui rääkida jalgpalli politiseeritusest, on Prantsusmaaga ehk võrreldav vaid Argentina. Jalgpall on poliitikutele kärbsepaberiks, ühiskonna populaarseima sidujana lihtsaks võimaluseks end reklaamida ja tihti teha seda teemat vähegi valdamata.
Vaevalt oli Deschamps teisipäeval jõudnud koondise nimekirja kinnitada, kui kärbsed hakkasid tiirlema. Le Penide paremäärmusliku partei senaator Stephane Ravier kirjutas Twitteris: "Karim Benzema on prantslane, aga ütleb samas ise, et tunneb end südames alžeerlasena. Ta peaks mängima Alžeeria koondise eest, aga palgad on seal palju madalamad. Paberil on ta ju prantslane. Prantsusmaa tuli temata maailmameistriks ja saaksime ilma temata väga hästi hakkama."
"Härra Ravier on endale lubanud õiguslikke Prantsusmaa kodanikke põlastusväärsete terminitega sildistada. Ta kasutas väljendit "paberil prantslane", mis on vastik ja seda tarvitavad tavaliselt kõige äärmuslikumad inimesed," vastas Roheliste Sandra Regol. "Neil harvadel kordadel, mil Stephane Ravier pallile pihta saab, lööb ta selle siis oma - Prantsusmaa - väravasse," lisas tsentristliku LREM-i Christophe Castaner.
Ja nii edasi ja nii edasi. Minutitega. Lumepall hakkab veerema ja seda ei peata teel mäetipust alla miski. Nii matab järjekordne laviin kõik jälle enda alla. Kui Prantsusmaa koondislaste elu mingis aspektis mitte kadestada, siis selles, kui tugev sotsiaalne ja poliitiline surve nende õlgadele asetatakse. Iga vale - vahet pole, kelle meelest - keelekasutus võtab tuule alla ja kasvab sloganiks, mille pealt ülikonnad ennast inimestele pähe määrivad. Ämbreid on kolistanud kõik: Platinist, Zidane'ist, Thuramist ja Petit'st Griezmanni, Reveillere'i ja Pogbani, rääkimata Cantonast ja Benzemast.
Tookord, kui Benzema põhjendas koondisemängudel hümni mittelaulmist sellega, et talle ei meeldi "Marseljeesis" kesksel kohal olev sõjakutsungi, lahingusse keelitava refrääni laetus, läks põrgu lahti. Toonane president Francois Hollande kirjutas oma raamatus, et Prantsusmaa jalgpallurid on "halvasti kasvatatud lapsed, kes peaksid keha asemel ka aju treenima", lisades, et Benzema ei ole heaks moraalsuse eeskujuks.
Ja kui L'Equipe vahetult pärast - sest miks mitte - Valbuena väljapressimisskandaali ilmsikstulekut inimestelt küsis, kas Benzema peaks veel kunagi Prantsusmaa koondist esindama, vajutas "ei" 82 protsenti vastanutest. Veel päev enne Le Parisieni pommuudist, et Deschamps on Benzemaga kokku saanud ja talle kutse esitanud, tundus mõte Benzema naasmisest sürreaalsena. See ei tundunud võimalikuna.
Madridis palavalt armastatud klubi legend, kodumaal paljude jaoks ei enamat kui jõmpsikas, kes pole sinise särgi vääriline.
Selline on džungel, millest Didier Deschamps ja Karim Benzema peavad end läbi raiuma.
"Me kohtusime, me rääkisime pikalt. Mõtlesin väga kaua ja jõudsin lõpuks selle otsuseni," kommenteeris Deschamps Benzema kaasamist. "Ma vajasin seda jutuajamist, tema vajas seda jutuajamist. Koondise peatreenerina olen alati enda horisondist kaugemale vaadanud. Minu kohustused on suuremad kui mina ise."
Deschamps vaatas enda horisondist kaugemale ja nägi meest, kes on 33 eluaasta ja kaela kohal rippuva kohtupäeva kiuste selja taha jätnud elu parima hooaja. Ta nägi ründajat, kelle arvel on 359 tabamust ja kellest on Meistrite liiga ajaloos rohkem väravaid löönud vaid Lionel Messi, Cristiano Ronaldo ja Robert Lewandowski, neist viimasega suur võitlus kolmandale kohale veel pooleli. Ta nägi kedagi, kes on väljaspool väljakut käitunud vääritult, murul musketärina.
Karim Benzema jääb alati vastuoluliseks tegelaseks, aga kui see koondis suudab tema toel 1998. ja 2000. aasta tiimi saavutust korrata... La victoire avant tout, mes amies.
Kassipojast lõviks. Kardist vormeliks. Surnust elavaks. See võib olla Karim Benzema turniir.
EM-finaalturniiril kohtub Prantsusmaa 15. juunil Münchenis Saksamaaga, 19. juunil Budapestis Ungariga ning 23. juunil samuti Budapestis Portugaliga.
Didier Deschamps'i käsutuses on EM-finaalturniiride ajaloo ehk võimsaim ründeliin, kui Benzema kõrval võtavad koha sisse Kylian Mbappe ja Antoine Griezmann. Keskvälja hoiab kontrolli all N'Golo Kante ja taga juhatab vägesid sarivõitja Raphael Varane. Kõik märgid näitavad, et see on Prantsusmaa turniir kaotada.