Katariga vastamisi minev Hollandi koondis on MM-i võõrustava riigiga kohtunud varem kolm korda. Viimati 2014. aasta pronksimängus, kus Brasiiliast 3:0 jagu saadi. Eelmised kaks korraldajamaa vastu peetud kohtumised juhtusid mõlemad 1970. aastatel ja olid mõlemad finaalmängud.

1974. aasta MM-il vaimustas Hollandi meeskond maailma Totaalse Jalgpalliga. Kammitsevad raamid purustati, mängijad vahetasid kohti ja pall liikus kiiresti. Mänguilu oli tore, aga tähtis oli ka võita. Sellega sai Holland hakkama. Finaalile eelnenud kuuest mängust oli neil kirjas viis võitu ja üks viik, väravate vahe 14:1.

Finaal Müncheni olümpiastaadionil MM-i võõrustanud Lääne-Saksamaa vastu algas täpselt samas võtmes. Saksamaa polnud veel kordagi palli puutunud, kui Uli Hoeness kukutas 52. sekundil karistusalasse murdnud Johan Cruyffi.

Inglasest kohtunik Jack Taylor määras penalti ja Johan Neeskens realiseeris selle kindlalt. Saksamaa esimene pallipuude mängus leidis seega aset pärast seda, kui nad olid juba kaotusseisu jäänud. See kõik, tuletame meelde, juhtus kodupubliku ees mängitud MM-finaalis.

Holland tunnetas üleolekut, aga muutus selle käigus lohakaks. 25. minutil tehti karistusalas sakslastele viga ja Paul Breitner lõi penaltist 1:1. Muuseas, mitte üheski varasemas MM-finaalis polnud määratud ainsatki penaltit. Nüüd aga kaks tükki samas mängus.

43. minutil viis Gerd Müller sakslased 2:1 juhtima ning hollandlased olid rööpast väljas. Nende liider Cruyff sai riietusruumidesse siirdudes kohtunikuga vaidlemise eest kollase kaardi. 53. minutil klaaris Breitner palli väravajoonelt ja 73. minutil tegi Sepp Maier suurepärase tõrje, kui pareeris Neeskensi jõulise lähilöögi. Saksamaa kaitse pidas vastu ja nad tulid teist korda maailmameistriks.

Holland pidi aga oma esimeses MM-finaalis kaotust tunnistama. Olgu öeldud, et täpselt sama saatus tabas neid ka oma teises MM-finaalis. Ja kolmandas samuti. Maailmameistriks Holland tulnud ei olegi.