Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo

Siin me nüüd oleme. Eilsest sai tänane sai homne. Üks viimane tants, üks viimane hurraa. Olin Lilleküla staadionil 2005. aasta juunis, kui Luis Figo leidis täpse tsenderdusega äsja teismeeast väljunud Cristiano Ronaldo, kelle pealöök tõi Portugalile MM-valikmängus Eesti üle 1:0 võidu. Olin Spartaki staadionil 2018. aasta juunis, kui Hannes Thor Halldorsson tõrjus karjääri videvikku jõudnud Lionel Messi penalti ja Island näppas MM-finaalturniiril Argentinalt punkti. Isegi praegu tundub privileegina seda sõnadesse panna.

Sinna vahele jäänud 13 aasta jooksul lõpetasid inimesed koole ja alustasid karjääre, vahetasid kodusid, tervitasid uusi ilmakodanikke ja matsid lähedasi, alustasid sõdu ja lõpetasid neid, naersid ja nutsid ja tundsid meeletut valu ja kirjeldamatut õnne; üks põlvkond kasvas üles ja teised kasvasid vanemaks, aga isegi kui maailm ja meie selle sees muutusid moel, mida keegi meist ei osanud ette näha, jäi üks element selles konstantseks: viis, mil need kaks meest kuninglikku mängu, meie mängu domineerisid. Raamatukogus on teosed vahetunud, aga mehed, kes neid riiulitele panevad, mitte.

Ajakirjanikul on Messi ja Ronaldo pärandilukku võimatu midagi lisaks kribada. Kõik on juba erineval moel öeldud, just nagu on nemad jalgpalliväljakutel erineval moel kõike teinud. Väravad said nii loomulikuks, et ühel hetkel meie silm enam ei pilkunud. Väiksemgi vääratus oli märk surelikkusest, adumata, et näeme reaalajas müütide sündi. Vaid see kõige-kõigem on neil veel puudu, kuigi sellelegi on mõlemad lähedal olnud: kui 2006. aastal poleks Nürnbergi lahingus Khalid Boulahrouz Ronaldole sisse sõitnud, kui 2014. aastal oleks finaalis see võimalus Gonzalo Higuaini asemel langenud kellelegi teisele, siis mine sa tea. Mine tea.

Meid on aastate jooksul hämmastanud, kui erinevad need kaks on olnud, erinevused, mis ulatuvad mängustiilidest, füüsilistest omadustest ja iseloomudest kaugemalegi. Kui Ronaldo on Portugalis alati olnud pooljumaluse staatuses, kelle eksisammud pole mitte ainult andeks antud, vaid Ibeeria poolsaarel saanud õigeks marsruudiks, siis Argentinas valitses pikka aega vaid Maradona isikukultus. Messi oli võõras, kes ei vastanud argentiinlaste arusaamale kodusest kangelasest; keegi, kes ei pidanud omade poolehoiu võitmiseks kalendriaasta jooksul lööma 90 väravat, vaid isegi pärast kõige saavutatut oma kaptenipaela õigustama. Eelmisel suvel jõudis Argentina Messi ajastu neljandasse Copa America finaali, pigem kesise oraatorina tuntud kapten pidas mängu eel sütitava kõne ja Brasiiilia alistamisega võitis Messi oma esimese rahvusvahelise trofee, selle, mis Ronaldo tegi ära viis aastat varem. See on olnud keeruline protsess, aga viimaks on ka Messi omadele oma.

Ronaldot ja Portugali ootavad H-grupis Ghana, Uruguay ja Lõuna-Korea, Messit ja Argentinat C-grupis Saudi Araabia, Mehhiko ja Poola. Messi on 35, Ronaldo 37. Alates ülejärgmisest nädalast näeme neid oma elus suurimal areenil mängimas viimast korda. Ärme lase seda endist lihtsalt mööda.

Belgia "kuldne põlvkond"

Kui ühel ilusal päeval istume laua taha, et Belgia jalgpalliajaloo silmapaistvaimast põlvkonnast raamat kirjutada, siis kuidas viimases peatükis nende saavutused kokku võtame? On see lõppude lõpuks edulugu või potentsiaali kasutamata jätmine? On see altminek?

Ühest küljest ongi uskumatu, et 11 miljoni elanikuga riik on suutnud kasvatada sellised mängijad, inimluksusjahid seni pigem silmapaistmatute alustega sadamas. On uskumatu, et 11 miljoni elanikuga riik oli enam kui kolm aastat järjest maailma edetabelijuht, et eelmistelt maailmameistrivõistlustelt naasti pronksmedaliga. Neid saavutusi ei võta Belgialt keegi ära, aga kui see põlvkond ei suuda Kataris seda kõige suuremat sammu astuda, jäävad need küsimused paratamatult koondise kohale rippuma, isegi kui need pole Belgia suhtes ausad.

Belglaste jaoks ei ole see tegelikult nende esimene rodeo. Põlvkond eesotsas mängijatega nagu Jan Ceulemans, Jean-Marie Pfaff ja hiljem Enzo Scifo kaotas 1980. aasta EM-finaalis Lääne-Saksamaale ning jõudis kuus aastat hiljem MM-il nelja parema sekka. Et sellele järgnes terav mõõn 2000. aastate alguses, kui järjest ei suudetud kvalifitseeruda viiele suurturniirile, mõistsid praeguse generatsiooni esile kerkides kõik, et seda võimalust ei tohi käest lasta. Et see võib olla nüüd või mitte kunagi. Ja selles mõttes on ka arusaadav, et kui Marc Wilmotsi asemel nimetati 2016. aasta EM-i järel rahvusmeeskonna peatreeneriks Roberto Martinez - kelle CV-sse kuulus tol hetkel Swansea, Wigani ja Evertoni juhendamine - küsisid paljud, miks just tema? Miks mitte Conted, Rangnickid, van Gaalid; mehed, kellel kaminasimsilt ka midagi käegakatsutavat ette näidata?

Ükskõik, mida Belgiast ja nende tegemistest arvata, Martinezega pandi igatahes täppi. Wilmots ja talle eelnenud treenerid olid just seda - treenerid, Martineze ekspertiis ulatub aga oma kastis mängijate peale karjumisest selgelt kaugemale. 2019. aastal sai temast ka Belgia jalgpalliföderatsiooni tehniline direktor. Tema juhendamisel läbis riigi A- ja noortekoondiste kodubaas Proximus Basecamp põhjaliku uuenduskuuri, hispaanlase käe all on moderniseerunud tiimi skautimisprotsessid ja analüütiline valdkond.

"Roberto Martinez on täielikult muutnud seda, mida tähendab olla Belgia jalgpallikoondise peatreener," rääkis riigi alaliidu president Mehdi Bayat mullu The Athleticule. "Meil on palju mängijaid, kes on oma liigades suured staarid, aga alles tema käe all sai neist tõeline meeskond. Oleme siin loonud struktuuri. Tihti on jalgpallis nii, et inimesed üritavad end teha nii tähtsaks, et kogu struktuur sõltub neist. Siin oleme selle vastased." Et viimastel aastatel on rohkelt laotud tulevikuvundamenti, rääkis Martinez väljaandele ka ise: "minu igapäevane töö on ehitada ja luua midagi ajaks, mil sind ennast enam seal ei ole. Meie töö keskendub juba 2026. aasta MM-ile, oleme loonud arengukava, et teatud mängijad jõuaks sellel turniiril oma parimale võimalikule tasemele," selgitas hispaanlane.

Kevin De Bruyne, Eden Hazard ja Romelu Lukaku, aga koondis, mis on kamba peale võitnud vähem Meistrite liiga tiitleid kui Karim Benzema üksi. Viis väravat Tuneesiale, see tagasitulek Jaapani vastu ja MM-pronks, aga pettumused kahe viimase EM-i veerandfinaalides. "Usun, et ühe rahvuskoondise jaoks on tiitli võitmine väga suureks psühholoogiliseks barjääriks," rääkis Martinez mullu Goal.com-ile. "Oleme näinud meeskondi, kellel on turniiri käigus häid ja halbu hetki, aga kes tunnevad igal hetkel, et neil on õigus trofee võita. Kui sa pole kunagi suurturniiri võitnud, siis sul ei saa sellist psühholoogilist lähenemist olla."

Tundub justkui, et Belgia jaoks ongi võimalikud vaid kaks äärmust: kui Kataris õnnestuks kõik veatult, lisanduks ka ajalooline annus õnne ning koondis tuleks maailmameistriks, oleks see Martineze ja tema mängijate jaoks ehk isegi jalgpalliimena kvalifitseeruv saavutus; kõik muu ning kuldne põlvkond jääbki inimeste jaoks polariseerivaks nähtuseks.

Louis van Gaal

Kõige otsekohesem mees jalgpallis. Kõige ülbem mees jalgpallis? Kõige ausam? "Õnnitlused maailma parima treeneri palkamise puhul," soovis Louis van Gaal Ajaxile Amsterdami hiiu juhendajaks saades 1991. aastal. Seal ei ole kunagi mingit filtrit olnud. See on ka üheks põhjuseks, miks van Gaal ja Johan Cruyff Ajaxi sametrevolutsiooni ajal ja juba enne sedagi läbivalt sõjajalal olid: kaks nii põikpäist, ainult enda tões kindlat inimest ei mahu lihtsalt ühte maailma ära.

Mullu suvel, pärast seda, kui Hollandi meeste koondis oli EM-i kaheksandikfinaalis kaotanud Tšehhile, käis van Gaal ergutuskõnega võistkondliku ühtsuse vajalikkust meenutamas Tokyo olümpiamängudele sõitvale Hollandi naiste koondisele: "vaadake EM-i, te näete, et ülistatud kamp staarikesi ei saa millegagi hakkama."

Meistritiitlid Ajaxi, AZ, Barcelona ja Bayerniga, Meistrite liiga võit ja kaks finaali, Inglismaa, Saksamaa, Hispaania ja Hollandi karikad, MM-pronks. Mõned asjad ongi sellise resümeega tavapärasest rohkem lubatud. Paljudest teistest kangetest juurikatest eristab teda aga avatus uuendustele. Van Gaal oli üks esimesi tipptreenereid, kes nõudis juba enam kui kümne aasta eest väravajoonetehnoloogiat ning VAR-kohtunikke, 2014. aastal treenisid Hollandi mängijad MM-i eel Oculus Rifti virtuaalreaalsuskomplektiga.

Kui sa usud, et tead teistest rohkem, siis sa ei eksperimenteeri - sa teed lihtsalt seda, mida on vaja. Meie ajastu nimekamaid jalgpalliajakirjanikke Jonathan Wilson meenutas aasta eest Guardianis, kuidas van Gaal küsis ühe pika jutuajamise järel temalt intervjuu transkriptsiooni ning Wilson, kartes, et Hollandi legend teeb seal omavolilisi muudatusi, sai hoopis tagasi faili, kus van Gaal oli oma mõtteid lahti kirjutanud, oma filosoofiat täpsustanud, et lugejal ei jääks hetkekski mõtet, nagu Louis van Gaal ei teaks, mida ta räägib.

Van Gaali vääramatu enesekindlus kandub üle ka tema mängijatele. Kui paljud ennustasid noorele Ajaxile 1995. aastal triumfi Meistrite liigas? Kahe põlvkonna vahel Hollandile pääsu poolfinaali? Mida ennustatakse praegusele koondisele? Clarence Seedorfist, Edgar Davidsist ja Patrick Kluivertist said Memphis Depay, Stefan de Vrij ja Daley Blind, on saanud Cody Gakpo, Jurrien Timber, Xavi Simons. Kuulsad nimed on pingil istunud. "Ma ei vaja ühtteistkümmet parimat, ma vajan parimat ühtteistkümmet," on üks van Gaali kuulsatest tsitaatidest.

Raudtulp lõpetas oma treenerikarjääri juba kuus aastat tagasi pärast vastuolulist perioodi Manchester Unitedis, kuid on nüüd, 71-aastasena, andmas oma pärandile viimast lihvi. Kaheksa aastat tagasi tegi ta midagi ootamatut ja kuigi me ei räägi Hollandist ülistavates toonides ka nüüd, on selge, et Katari sõidab van Gaali armee ainult ühe eesmärgiga.

Hollandi meedia küsimusele, mida arvata neile MM-il loositud alagrupist, vastas Louis van Gaal täpselt nii nagu Louis van Gaalilt eeldakski. "Ma ei tea, kas see on hea loos, ma ei tea nendest riikidest palju. Olin kaks aastat tagasi Senegalis puhkusel, aga pole kunagi Ecuadoris käinud ega Katari mängimas näinud."

Üks viimane etendus.