Uruguay

Kui Oscar Tabarez mullu novembris Uruguay kehva vormi tõttu koondise peatreeneri ametist 15 aastat kestnud ametiaja järel vallandati, sai otsa üks märkimisväärne ja ajalooline periood. El Maestro juhendas kahekordseid maailmameistreid 228 mängus, 200 matšini pole ühe rahvuskoondise eesotsas küündinud ükski teine treener. Üles on kasvanud terve põlvkond, kes ei mäleta Uruguayd enne Oscar Tabarezt, meest, kes tutvustas kogu maailmale kolmel MM-finaalturniiril garra charruad, Uruguay vastet soomlaste "sisule".

Küll saab legendaarse õpetaja järel rahvusmeeskonna peatreeneriks nimetatud endine Valencia, Madridi Atletico ja Malaga ründaja Diego Alonso ikka veel toetuda viimast kümnendit iseloomustama jäänud meestele. 36-aastane Fernando Muslera on jätkuvalt koondise esikindaks, eakaaslane Diego Godin jätkuvalt koondise kapteniks, aasta nooremad Luis Suarez ja Edinson Cavani jätkuvalt koondise eest väravaid paugutamas. Uruguay lõpetas valiksarja nelja järjestikuse võiduga, kus igihaljas duo Suarez-Cavani lõi kahe peale neli väravat; nüüd Valencias mängiv Cavani lisas suvel nädalase vahega duubli nii võidumängus Mehhiko kui Panama üle.

Katari sõidab Uruguay aga üle pika aja olukorras, kus suuri tegusid ei oodata vaid kogenud kvartetilt. Koondise suurimaks staariks on seekordsel MM-il hoopis 24-aastane Federico Valverde, kes on sel hooajal kerkinud Belgia superstaari Kevin De Bruyne kõrval ehk maailma parimaks keskväljameheks.
Suvel naljatas Madridi Reali juhendaja Carlo Ancelotti, et rebib oma treenerilitsentsi puruks, kui Valverde ei löö hooaja lõpuks vähemalt kümmet väravat - julge avaldus mängija kohta, kes karjääri jooksul tegutsenud nii paremkaitsja kui tagumise poolikuna ning kes oli enne augustit kogu oma profikarjääri jooksul kokku saanud kirja üheksa tabamust.

Tundub, et just sellist motivatsiooni äärmiselt mitmekülgne Valverde vajaski: sel hooajal on tal nii keskväljalt kui paremalt äärelt kõigi sarjade peale 18 mänguga kirjas juba kaheksa väravat. "Ma ei taha olla põhjuseks, miks treener peab karjääri lõpetama," naeris ta oktoobri keskel pärast 3:0 võidumängu Elche üle. Koondisekaaslane Suarez võrdles Valverdet hiljuti Steven Gerrardiga, keskväljapartner Realis Toni Kroos sõnas hiljuti, et Valverde jaoks pole piiriks isegi mitte taevas.

Valverde kõrval dirigeerib keskvälja sel hooajal Tottenhami eest säranud Rodrigo Bentancur; kui tal õnnestub vigastusest paraneda, aitab H-grupis Godini kõrval Portugali, Ghana ja Lõuna-Korea ründajaid ohjata 23-aastane Barcelona põhimees Ronald Araujo, sama vana Darwin Nunez on pärast 75 miljoni euro suurust üleminekut tänavu Liverpooli eest löönud 15 mänguga seitse väravat. "Need on mängijad, kes on absoluutselt maailmatasemel. Nad toovad mängu pöörde nii oma füüsise kui tehnikaga," kiitis Suarez nooremaid koondisekaaslasi Marcale.

Neli aastat tagasi jõudis Uruguay veerandfinaali, Brasiilias piirduti kaheksandikfinaaliga ning Tabareze ajastu suurimaks saavutuseks jäi pääs nelja parema sekka 2010. aasta MM-il. Kui Alonso leiab kogenud tegijate ja noorte tähtede vahel õige balansi, ei ole selle kordamine Kataris üldse mitte võimatu unistus.

Senegal

20 aastat tagasi pani El Hadji Diouf Frank Leboeufi murule, Papa Bouba Diop sudis palli Fabien Barthezi selja taha ja Senegal tantsis särgi ümber, kogu Aafrika telerite taga neid jäljendamas. See oli erakordne MM-i avamäng, mitte ainult seetõttu, et debütant alistas tiitlikaitsja: Senegal vabanes Prantsusmaa võimu alt alles 1960. aastal ja küllap tundsid paljud siis, et võit on sümboolne, tähistades Aafrika jalgpalli lõplikku iseseisvumist.

Aastal 2022 pole aga ükski Aafrika koondis jätkuvalt suutnud MM-finaalturniiril poolfinaali jõuda. Siiani on parimaks saavutuseks Senegali toonane, neile eelnenud Kameruni ja neile järgnenud Ghana veerandfinaalpääsmed, neli aastat tagasi Venemaal ei saanud alagrupist edasi ükski Aafrika viiest meeskonnast. Kui sammu edasi ei suuda astuda meeskond, kelle ridadesse kuulub Ballon d'Or'i valimisel teise koha saanud mängija, kes siis seda suudaks?

Selles 20 aastat tagasi maailma üllatanud koondises kaptenipaela kandnud Aliou Cisse juhendamisel võitis Senegal veebruaris riigi ajaloo esimese Aafrika rahvuste karika, Sadio Mane realiseeris nii finaalis kui seitse nädalat hiljem toimunud otsustavas valikmängus penaltiseerias viimase 11 meetri karistuslöögi, jättes Liverpooli tiimikaaslase Mohamed Salahi pika ninaga.

Cisse mängib klassikalist 4-3-3 formatsiooni, millest saab rünnakul agressiivne 2-3-5. Võimalikele kontrarünnakutele on Senegalil vastus Chelsea duo Kalidou Koulibaly ja Edouard Mendy näol, neist esimene nimetati 2019. aastal Serie A parimaks kaitsjaks ning teine mullu FIFA poolt maailma parimaks väravavahiks. Nüüd Müncheni Bayernis vabas ründerollis tegutseva Mane kõrval ohustavad kaitsjaid sel hooajal Itaalia kõrgliigas Salernitana eest 11 mänguga viis väravat löönud Boulaye Dia ning Watfordi eest Inglismaa esiliigas heas hoos olev Ismaila Sarr. Standardolukordadele suurt rõhku panevale Cissele pakub võimalusi ka teisel korrusel väga tugev Habib Diallo, kes oli eelmisel hooajal Prantsusmaa kõrgliigaklubi Strasbourg'i parim väravakütt.

Senegali kasuks räägib ka see, et viimase kolme aasta jooksul on erinevate turniiride raames kogemusi korjatud kolmes penaltiseeriast ja veel ühest lisaajale läinud mängust, neist vaid üks ei lõppenud Senegali võiduga. Seekord saab Senegal Euroopa tippkoondisega jõudu katsuda MM-i teisel päeval, kui Dohas on vastaseks Holland. A-grupis peaksid Katar ja Ecuador neile olema enam kui jõukohased vastased ning kui Cissel õnnestuks ka tänavu turniiri vinge tulemusega alustada, oleks Ghana - eeldusel, et Inglismaa võidab B-grupi - 16 parema seas Iraani, USA või Walesi vastu favoriit.

Taani

See mäng Kopenhaageni Parkeni staadionil oleks justkui toimunud unenäos. Teises dimensioonis. Inimene jõudis minutite jooksul surra ja ellu ärgata, terveneda ja karjääri jätkata, meie edasi minna, aga mitte unustada. Et see juhtus sümboolselt sügaval koroonapiirangute ajastul, pani meid tavapärasest ehk enamgi mõtlema elu haprusele, meeskonnavaimu tugevusele, aga nii, nagu on koroona meie teadvusest suures plaanis kadunud, on meil ka Taanist rääkides nüüd päevakorras teised teemad.

Taani alustas F-grupis MM-valiksarja kaheksa võidu ja väravate vahega 27:0, eelviimases mängus lubati Fääri saartel endale 2:0 eduseisus 89. minutil lohutusvärav lüüa ning viimases voorus, kus kõik oli juba ammu selge, jäädi Šotimaale alla 0:2. Mullune EM-poolfinalist lõpetas valikturniiri Euroopa parima koondisena ja alistas tänavu Rahvuste liigas kahel korral valitseva maailmameistri Prantsusmaa. Nii panduna tundub ehk veidergi neist rääkida kui mustast hobusest, aga tahes-tahtmata saavad väiksemate riikide asemel ju ikka ja jälle esikaantele Brasiiliad-Argentinad, Saksamaad-Inglismaad.

Taanil ei ole superstaare ja kuigi numbrid valiksarjas räägivad üht keelt, on nende rünnak paberil MM-i favoriitidega võrreldes siiski üsna kahvatu. Kasper Dolberg pole sel hooajal Sevillas veel väravaid löönud, Martin Braithwaite'i viimane koondisevärav jääb EM-kaheksandikfinaali, kaks kolmandikku MM-ile jõudnud koondistest saadavad vastaste raamide poole Taanist enam pealelööke. Punavalgete trumbiks on kindel kaitsemäng, intelligentsed standardolukorrad ja veel üks salapärane x-faktor, mida raske sõnadesse panna. Kui seda tehakse, kasutatakse tihtipeale ingliskeelset sõna momentum ehk hoog. Taani jalgpallikoondis liugleb praegu oma ühiskonna tiibadel.

"Võistkonnana olime varem suletud positsioonis, istusime alati kaitses. Me ei olnud oma riigis armastatud, me ei suutnud staadione välja müüa. Koondisejalgpall ei tekitanud inimestes erilist huvi," meenutas tiimi 35-aastane esiväravavaht Kasper Schmeichel FIFA kodulehele antud intervjuus. "Meie unistus oli seda muuta, aga seda saime teha ainult meie. Ainult meie pidime peeglisse vaatama. Nüüd müüakse koondisemängud mõne minutiga välja ja kui peame avatud treeningsessioone, on tribüünid rahvast täis. Seda oli neli-viis aastat tagasi võimatu ette kujutada. Meie teekond on olnud põnev ja unikaalne, samuti oleme mängijate, koondise ja riigina kogenud asju, mis on samuti olnud unikaalsed. On olnud kaunis, võimas ja liigutav, lihtsalt fantastiline aeg," sõnas nüüd Nice'is palliv puurivaht.

Tippjalgpall annab ikka ja jälle tunnistust sellest, et supi koostisosadest on tihtipeale palju tähtsam poti all lõõmava leegi suurus. Paberil olevast tuleb osata läbi näha ja mõista, et mõned tiimid suudavad sobivate asjaolude kokkulangemisel kõrge motiveeritusega oma puudujääke kompenseerida. Seda on ju näidanud nii Madridi Atletico, Horvaatia kui ka Taani ise. Christian Eriksen, Pierre-Emile Höjbjerg ja Thomas Delaney moodustavad keskväljal arvestatava trio, aga mulluse edu kordamine on Taani jaoks kinni kõrvade vahel.

"Kui oma karjääri jooksul olen jalgpallist midagi õppinud, siis seda, et heas hoos olemine [momentum] on äärmiselt tähtis. Meie oleme heas hoos. Oleme suutnud riigina, koondisena jõud koondada ja luua midagi, millest oleme pikki aastaid unistanud: rahvusmeeskonna, mille ülle saab kogu riigina uhke olla. On äärmiselt tähtis, et me ei võtaks seda kunagi enesestmõistetavalt, sest tuuled võivad pöörduda," lisas Schmeichel, kes hakkab D-alagrupis tõrjuma Prantsusmaa, Tuneesia ja Austraalia mängijate rünnakuüritusi.

Serbia

Serbia on vähemalt paberil üks koondistest, kes peaks Kataris suutma palju kära tekitada. Suur osa esindusmeeskonnast mängib Itaalia kõrgliigas, teiste seas Lazio abikapten Sergej Milinkovic-Savic, Juventuse duo Dušan Vlahovic ja Filip Kostic ning viimasel aastal end esiväravavahiks mänginud Torino puurilukk Vanja Milinkovic-Savic. Vast kõige rohkem pakub jalgpallifännidele aga huvi, kuidas möödub tõelise mägede poja Aleksandar Mitrovici turniir.

Viimastel aastatel on jõulise ründaja klubikarjäär möödunud Fulhami logoga vagunis Ameerika mägedel üles-alla kihutades. Hooajal 2017/18 lõi Mitrovic esiliigas 17 mänguga 12 väravat ja aitas Fulhami marjamaale, kus jäi saldoks 37 mängu, 11 väravat ja väljalangemine. 2019/20 sai Mitrovic esiliigas kirja 26 tabamust, Fulham pääses jälle kõrgliigasse, seal sahistas Mitro võrku vaid kolmel korral ja Fulham langes taas. 2021. aasta suvel saabus aga pööre. Eelmisel hooajal lõi Mitrovic esiliigas 44 mänguga rekordilised 43 (!) väravat ning on lõpuks ometi suurepärases vormis jätkanud ka Premier League'is, kus tema arvel on praegu 12 matšiga üheksa tabamust. Alates 2018. aasta suvest on Mitrovic Serbia koondise eest löönud koguni 37 väravat, millega on rahvusvahelisel areenil selle perioodi jooksul kõige säravamaks tegijaks.

Just väravate löömisest ongi Serbia viimastel turniiridel puudust tundnud. Nii 2006.(toona Serbia ja Montenegro nime all), 2010. ja 2018. aasta MM-idel saatsid serblased vastaste võrku kaks puuri ja grupist edasi ei pääsenudki, Euroopa meistrivõistlustel mängiti viimati üldse aastal 2000. Seekord ei tohiks vähemalt selles valdkonnas liiga palju probleeme tekkida.

"Paljud meie mängijad on koos üles kasvanud. Tunneme üksteist väga hästi," rääkis Mitrovic eelmisel nädalal FIFA kodulehele. "Meie parim on alles ees, sest koondis on praegu parimas eas. Kahtlemata oleme võimelised silmapaistvateks tulemusteks. Eelmisel MM-il ei jooksnud mõned asjad lihtsalt piisavalt hästi kokku ja põhjuseks võisid olla vähesed kogemused. Seekord oleme valmis: nii mängijad, taustajõud kui kogu riik. Olen alates eelmisest MM-ist täiskasvanumaks saanud, olen rahulikum ja mängin nüüd rohkem oma pead kasutades. Olen äärmiselt enesekindel," lisas Serbia ründaja.

Nii Mitrovic kui Serbia üldiselt peavadki tõestama, et nelja aasta jooksul on taevatähed end õigesse järjekorda seadnud: nii nagu Venemaal, loositi Serbia ka nüüd ühte alagruppi Brasiilia ja Šveitsiga, kellele jäädi toona alla vastavalt 0:2 ja 1:2. "Meil on keeruline grupp tugevate meeskondadega, aga seepärast jalgpalli mängimegi: tahame sinna kuuluda, mängida parimate vastu. Me ei jõua turniiri ära oodata. Usun, et kogu koondis ja kogu riik jagavad minu enesekindlust," lisas Mitrovic.