Võõrustavaid linnu ja staadioneid on seekord 11, kusjuures geograafiliselt on pilt väga kirev. Finaalturniir ei toimu traditsiooniliselt ühes või kahes riigis, vaid üle Euroopa. Sevillast Bakuuni, Peterburist Roomani.

2016. aastal võidetud EM-tiitlit kaitseb Portugal, valitseva maailmameistrina osaleb turniiril aga Prantsusmaa. Rooma olümpiastaadionil peetavas avamängus kohtuvad Itaalia ja Türgi. Finaal leiab aset 11. juulil Londonis Wembleyl.

"Spordipühapäev" palus appi kolm jalgpalliasjatundjat, et 51 mängust koosneva sündmuse eel anda kuulajatele ülevaade, millisest seisust erinevad koondised Euroopa meistrivõistlustele lähevad. Kes on favoriidid, keda ning mida jälgida ja tähele panna?

Järgnevalt saavad sõna JK Tammeka duubelmeeskonna peatreener ja finaalturniiri ajal ERR-is mänge kommenteeriv Marti Pähn, ERR-i sporditoimetuse liige, jalgpallist alati mitmetahuliselt ja sügavuti kirjutav Anders Nõmm ning aastakümnete pikkuse staažiga jalgpallistatistik Mati Kesaväli.

Alati, kui asutakse niiöelda pikale teekonnale ehk hakatakse jälgima jalgpalli suurturniiri, kõlab küsimus, millise koondise võit tundub turniiri eel kõige loogilisem. Ehk keda lugeda soosikute ringi.

Tänavuse EM-i eel paistavad eksperdid nii Eestis kui Euroopas üsna ühehäälselt välja tooma Prantsusmaad ehk meeskonda, mis eelmiste Euroopa meistrivõistluste finaalis Portugalile valusalt kaotas.

Põhjuseid, miks prantslastele panustada, on üksjagu.

"Kui üks favoriit välja tuua, siis ilmselt on see sel aastal valitsev maailmameister Prantsusmaa. Nende mängijad pole mitte ainult Euroopa tippliigadest, vaid nende tippliigade tippvõistkondadest. Koosseisus on 2018. aasta MM-iga võrreldes juures Benzema, kes on vaieldamatult Euroopa tippründaja. Aga minu arvates on kõrge keskmine tase on väga ühtlane," arutleb Marti Pähn.

"Kaheksa-üheksa võistkonda on finaalturniiril sellised, kelle võidud ei tuleks üllatusena. Saksamaast palju ei räägita ning toome välja näiteks Belgia. Mõnes mõttes võiks Belgiat tõsta Hispaaniast ja Itaaliast kõrgemale, sellepärast et nende põlvkond on nüüd kaks-kolm suurturniiri küpsenud. Nad on alati jõudnud alagrupist välja, mänginud hästi ja kindlasti mõni mees mõtleb, et see on nende viimane võimalus."

Praeguse vormi põhjal eeldatakse palju ka Itaalia koondiselt, mille tulemused aga viimastel suurturniiridel kesiseks jäänud.

"Itaalia on minu jaoks kindlasti üks favoriite. Kui vaadata nende viimast hoogu, siis nad on 27 mängu püsinud kaotuseta. Roberto Mancini, Itaalia koondise peatreener, on teinud seal väga võimsat tööd. Nad on viimasest kaheksast mängust võitnud kaheksa väravate vahega 24:0. Selline statistika näitab, et Itaaliaga tuleb arvestada," leiab Anders Nõmm.

"Maailmameister Prantsusmaa on ikkagi favoriit number üks. Prantslaste mängujoonises ja -stiilis on on näha sellist heas mõttes ülbust. Nad mängivad maailmameistritele kohaselt ja nad tunnevad, et nemad on seda tiitlit väärt. Kui palju räägiti turniiri eel sellest, et kas kuus aastat koondisest eemal olnud Karim Benzema tagasitoomine võiks kuidagi nende sisekliimat kahjustada siis, siis ma arvan, et [Prantsusmaa peatreener] Didier Deschamps on teinud väga hea otsuse ja Benzema esitus [kontrollmängus] Walesi vastu oli märk sellest, mida võime EM-il näha."

Euroopa meistrivõistluste ajaloos on varasemalt vähemalt ühe tiitli pälvinud Nõukogude Liit , Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Holland, Taani, Kreeka ja Portugal. Neist Kreeka sel turniiril kaasa ei tee. Kui aga Venemaad arvestada endise NSV Liidu ja Tšehhit kunagise Tšehhoslovakkia jalgpallilise järglasena, siis kõik ülejäänud on kohal.

Marti Pähn ütleb, et seni veel tiitlita riikidest omab ainsana tõsiseid šansse Belgia koondis. Selgi korral läbis Belgia valikturniiri täiseduga. Euroopa meistritiitlit pole aga näiteks ka eelmise MM-i finalistil Horvaatial.

Olgu siia juurde toodud teadmine, et poolfinaalid ja finaalkohtumine toimuvad Londonis Wembleyl. See tähendab, et Inglismaa koondise jaoks võiks EM hea soorituse korral eriti muinasjutuliselt kulmineeruda.

Mida arvab niiöelda suurte, kuid EM-tiitlita meeskondade võimalustest Anders Nõmm?

"Kui Belgia peaks tulema Euroopa meistriks, siis ma ei ütleks, et see oleks üllatus. Need nimed, kes neil meeskonnas on, on ikkagi sellised, kes mängivad absoluutsetes tippklubides. Romelu Lukakul on nüüd Milano Interis suurepärane hooaeg selja taga ja samuti on meeskonnas Kevin De Bruyne ja Youri Tielemans, kel oli Leicesteri eest fantastiline hooaeg. Need mängijad, kes Belgial on, nendega nad võiks Prantsusmaaga vabalt finaalis olla. Iseasi on see, et kuidas [peatreener] Roberto Martinez selle meeskonna käima saab. Ka eelmine MM näitas Belgia väga ilusat jalgpalli kuni hetkeni, kus lihtsalt enam ei olnud nii ilus. Kuidagi tundub, et Belgia puhul võibki olla see, et kui neil mingi kaigas kodaratesse lendab, siis see ratas laguneb istumise alt ära," analüüsib Nõmm.

"Eelmisel MM-il finaalis mänginud Horvaatia jaoks on kuldse põlvkonna aeg üsna selgelt läbi. Koosseisu vaadates on seal mehi, kes mängisid MM-finaalis - eelkõige Luka Modric, aga Ivan Rakiticit ega Mario Mandžukicit enam koondises ei ole. Nende viimane minek on olnud üsna kehv, viimasest kümnest mängust on saadud ainult kaks võitu - kaotati näiteks 0:5 Serbiale. Tundub, et Horvaatia kuldne põlvkond võttis kõik, mis võtta sai selle MM-finaalikohaga ja nüüd pigem peab vaatama juba uue põlvkonna poole."

"Inglismaa on alati selline küsimärgi all olev meeskond. 2016. aastal läksid ju lati alt väga selgelt läbi, kui kaotasid Islandile. Eelmine MM-finaalturniir oldi seevastu väga heas hoos, jõuti poolfinaali. Nende kohal on alati selline suur küsimärk, et kuidas see meeskond suudab ennast suurturniiril käima saada ja kuidas mehed omavahel kokku suudavad mängida. Nende jaoks sõltub väga palju sellest, kuidas turniir algab. Kui nad saavad hästi minema, siis sealt võiks eeldada, et nad võiksid jõuda, miks mitte nelja parema hulka ja miks mitte isegi kaugemale. Inglismaa on selles mõttes must hobune, et kuidagi tundub, et nad on alati sellise ühe kehva momendi kaugusel väljalangemisest."

Aga vaatame nüüd jalgpallihiidudest mööda, sest finaalturniiril osaleb kokkuvõttes ikkagi 24 koondist. Seekordsel EM-il on kaks debütanti – Soome ja Põhja-Makedoonia.

Soomlased tagasid ajaloolise koha valikturniiri kaudu, kus oma valikgrupp lõpetati Itaalia järel teisena. Põhja-Makedoonia lunastas pääsme UEFA Rahvuste liiga abil, kusjuures otsustava värava lõi Põhja-Makedoonia jalgpalliajaloo ehk tähtsaimas kohtumises nende nimekaim pallur Goran Pandev.

Jalgpallistatistik Mati Kesaväli debütantidel suuri võimalusi ei näe.

"Vaadates, kus need mehed mängivad, siis on ikka päris lahja. Oleks turniir olnud eelmisel aastal, siis oleks Soome natukene kõvem kui sel aastal. Soomel, Põhja-Makedoonial ja samamoodi Ungaril, on koosseis niisugune viletsavõitu. Ungaril ikka enamus mehi mängib Ungari liigas, mis ei ole eriti tugev. Kolm riiki jäävad silma, mis on kehvemad."

Anders Nõmm on debütantide konkurentsivõime osas siiski lootusrikkam, ehkki Soome hiljutine 0:1 kaotus Eestile on märk keerulisest seisust.

"Meie jaoks kõige lihtsam on vaadata selle järgi, kuidas Soome mängis Eesti vastu ning see mängupilt ei olnud ilus. Soomlaste puhul tundub, et neil hakkavad kohale jõudma need finaalturniiri närvid. Soome mängib alagrupis [lisaks Belgiale] Venemaaga, kes ei ole hea olnud ning Taaniga, kes on selline üsna kahevahel. Tegelikult oleks soomlastel võimalus sellest alagrupist edasi saada, aga selle Eesti mängu põhjal võiks küll öelda, et võib-olla peavad nad natuke veel tuure koguma."

"Põhja-Makedoonia on selles mõttes hästi huvitav meeskond. Nende mängijad on ilmselt Eesti jalgpallisõbra jaoks kõige tundmatumad, sest et paljud on koduliigast ning paljud meist enam üldse legendaarset Goran Pandevit mäletavad. Ma arvan, et see meeskond on ka võib-olla teiste jaoks selline natukene tundmatu suurus. Nad võitsid küll Kasahstani 4:0 aga see ongi jällegi selline mäng, kust ei saa väga palju midagi välja lugeda. Neil on mängijaid Leeds Unitedist, noored poisid enda koduliigast. Väga põnev on näha, kuidas Põhja-Makedoonia seal grupis [Hollandi, Austria ja Ukrainaga] hakkama saab. Ma võiks vabalt pakkuda, et nad saavad sealt edasi."

Puudujatest ka. Rootsi koondist ei saa Euroopa meistrivõistlustel aidata vigastatud Zlatan Ibrahimovic, kes lõppenud hooajal lõi AC Milani särgis 17 väravat ning olnuks valmis koondisse viie aasta pikkuse pausi järel naasma.

Hispaanlased jätsid valikust välja Sergio Ramose. Talentide austajate jaoks on kindlasti kahjutunnet tekitav, et EM-ile ei pääsenud Norra koos kontinendi ühe perspektiivikama ja põnevama ründaja Erling Braut Haalandiga.

Vahepeal oleme sellega, et finaalturniir 2021. aastasse lükkus, vist vaikimisi ära harjunud. Aga tegelikult tasub küsida, kes Euroopa meistrivõistluste edasilükkumisest võitsid ja kaotasid.

Mati Kesavälja jutust käis juba läbi mõte, et kui finaalturniir toimunuks esialgu planeeritud ajal, siis olnuks soomlastel tema arvates suuremad võimalused. Kesaväli võtab analüüsimisel appi ka maailma edetabeli.

"Ma just vaatasin neid FIFA ranking'uid, mis olid eelmisel aastal enne EM-turniiri ja siit paistab ilusti välja, kuidas on näiteks Taani on päris ilusti tõusnud. Siis on samamoodi Itaalia natukene tõusnud. Horvaatia paistab olevat nagu kehvemaks läinud, aga üldiselt on enam-vähem kõik sama koha peal. Ungari kusjuures samas väga suur muutuja. Ungari on läinud ilusti ülespoole. Kui nad olid Euroopas 22., siis praegu on nad tõusnud 19. Samal ajal FIFA ranking'us on nad tõusnud 52. kohalt 37. Kahju, et nad niisugusesse alagrupi sattusid. Tuleb koduseinte toel keegi ära võtta ja Budapest on ainuke staadion kuhu lastakse sada protsenti pealtvaatajaid peale. See võib olla neile kaheteistkümnes mängija."

Anders Nõmm toob turniiri edasilükkumisega seoses välja veel mitu olulist arengut.

"Kui rääkida sellest, et kelle jaoks oli kasulik, turniir edasi lükkus, siis kõige lihtsam oleks minu jaoks öelda Türgi, sellepärast et türklastel on mitu staari, kes olid vigastatud on nüüd terveks saanud. Türgi on väga huvitav meeskond: neil on nooruslik tuum, aga samas nende tipuründajaks on 35-aastane mees, kes vedas Lille'i Prantsusmaal üle kümne aasta meistriks. See on niisugune väga huvitav kooslus põnevate mängijatega, keda tavaline Eesti jalgpallisõber ei ole igapäevaselt näinud, sest mehed mängivadki sellistes klubides, mis ei ole kõige kõrgema ešeloni klubid. Nende treener Senol Günes oli treeneriks ka 2002. aastal, kui Türgi sai MM-il kolmanda koha. Võib-olla see motiveerib ja kannustab ka kuidagi.

"Kui rääkida meeskondadest, kellele see edasilükkumine halvasti mõjus, siis kindlasti ma tooks välja Hollandi. Kuigi Memphis Depay, nende staarründaja on vigastusest paranenud, siis ometi on nad kaotanud Virgil van Dijki, kaitse tugitala ja meeskonna kapteni. Kui sul selline mängija vigastuse tõttu välja langeb, siis see jätab väga suure jälje meeskonna käekäigule. Enne seda koroonapausi sai Ronald Koeman, kes praegu on Barcelona peatreener, Hollandi väga hästi käima, aga kui ta lahkus Hispaaniasse ja tema asemel tuli Frank de Boer, siis Hollandi mängupilt kardinaalselt muutus. Nad on väljakul sellised ebalevad. De Boer oli esimeseks treeneriks Hollandi koondise ajaloos, kes ei suutnud oma neljast esimesest mängust ühtegi võita. Tundub, et Koemani lahkumine mõjus väga halvasti ja Hollandit ma ei julgeks pakkuda väga kõrgele-kaugele jõudma."

Kuuest alagrupist tõuseb tugevasti esile alagrupp "F", kus koos kolm varasemat meistrit ehk Prantsusmaa, Saksamaa ja Portugal. Lisaks väga tugeva jalgpallilise ajalooga Ungari koondis.

D-alagrupp pakub muuhulgas vaatamiseks klassikalist heitlust Inglismaa ja Šotimaa vahel.

"Eestlaste jaoks on kindlasti huvitav alagrupp grupp B, kus on koos Belgia, Venemaa, Taani ja Soome. Belgia on kindel favoriit, aga riikide tase sel turniiril on üsna ühtlane. Kõik meeskonnad oskavad kaitsta ja mõnest õnnestumisest võib üllatusi tulla. Soome kindlasti oleks üllatus, aga eestlastele on nad kindlasti hea naaberriik, kellele pöialt hoida ja kelle arengut jälgida," arvab Marti Pähn.

"Kindlasti ei saa mööda vaadata grupp F-ist, kus on koos valitsev Euroopa meister Portugal ja Saksamaa ja Prantsusmaa. Mina arvan, et selles alagrupis on Portugalil tegelikult väga raske valitseva meistrina isegi välja tulla. Jah, Portugalil on väga palju talenti: seal on Cristiano Ronaldo, seal on Diogo Jota, seal on palju tippmängijaid, aga nende mehaanilisus ja koostöökogemused suurturniiridel [on puudulikud] - mina küll ei julgeks lubada, et Portugal sealt grupist välja tuleb. Selles mõttes samuti huvitav alagrupp, et teiseks jääv võistkond läheb ilmselt kokku Inglismaaga."

Anders Nõmm nõustub F-alagruppi sattunud meeskondadest kõneledes nende nimekusega, kuid üle ühe finalisti ta sealt pigem ei otsiks.

"Minu jaoks kerkib seal selgelt esile Prantsusmaa. Saksamaa jaoks on võib-olla märgiline turniir, et pikalt peatreeneriks olnud Joachim Löw lahkub ja võib-olla nad tahavad ta ära saata ilusa tulemusega. Mina ei näe, et tiitlikaitsja Portugal oleks peafavoriitide seas kuigi tiimis on väga head mängijad. Bruno Fernandes, Diogo Jota ja muidugi Ronaldo, aga siiski ma arvaksin, et Portugal ja Saksamaa see turniir väga kõrgetele kohtadele ei pretendeeri."

Mida võiks turniir jalgpallis laiemalt muuta? Hiljutistest tiitlivõistlustest rääkides tuuakse ikka välja seda, kuidas Manuel Neuer 2014. aasta MM-il väravavahi rolli oma stiiliga ümber mõtestas.

Tänavuse EM-i puhul ei saa näiteks unustada, et mängude normaalajal on koondistel lubatud teha lausa viis vahetust, millele lisaaja puhul lisandub veel üks.

Anders Nõmm usub siiski, et suurturniiride läbi koondisejalgpallist klubijalgpalli taktikalisi uuendusi pigem ei jõua. Ka igapäevaselt treenerina töötav Marti Pähn on selles osas ettevaatlik.

"Keegi ei saa lubada endale sellist eksperimenteerimist. Mulle tundub, et on mindud natukene tagasi selle vana kindla peale, mis on toiminud. Suurturniir kindlasti ei ole koondiste jaoks see koht, hakata katsetama mingite erinevate asetustega. See valikturniir on läbitud ja seal on oma asjad paika saadud ja ma väga kahtlen, et me midagi väga uut näeme," usub Pähn.

"Küll saab olema huvitav näha, kuidas kasutatakse võimalust vahetusi teha. Tippjalgpallis, kus on tegelikult võistkondade vahel väga-väga marginaalsed, loeb nii-öelda mängijate vaheline kommunikatsioon väga-väga palju. Ma ei usu, et treenerid tahavad seda väga lõhkuda. Viis vahetust mängus- ma kahtlen, et me seda väga nägema hakkame."

Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused algavad 11. juunil. Kõiki finaalturniiri kohtumisi näeb ERR-i kanalites.