Kaheksal Katari staadionil toimuv 22. jalgpalli MM-finaalturniir on eeldatavasti viimane, kus osaleb 32 riiki. Järgmisele maailmameistrivõistluste finaalturniirile kutsub Rahvusvaheline Jalgpalliliit ehk FIFA juba 48 meeskonda.

Sellega, et MM toimub suvekuude asemel jõulueelsel ajal, oleme nüüdseks harjunud või leppinud. Ei jää märkamatuks, et ilmselt pole ühegi varasema MM-turniiri eel räägitud jalgpalli kõrval nii palju poliitikast või inimõigustest.

Viimase nädala jooksul on olulise märksõnana välja joonistunud veel mängijate tervis. Vigastused. Võis oodata, et klubihooaja keskel toimuv MM tähendab taolisi riske – koondistel pole võimalik oma mängumehi mitu nädalat kestvates treeninglaagrites terveks ravida.

Kõige hiljutisem vigastusi puudutav tähtis uudis tuli laupäeval, kui selgus, et tiitlikaitsja Prantsusmaa ründaja Karim Benzema tegi treeningul liiga oma reielihasele. Tänavune Ballon d'Ori laureaat, maailma parimaks jalgpalluriks valitud Benzema jääb MM-finaalturniirilt eemale.

Prantsusmaast tasub rääkida, sest viimastel MM-finaalturniiridel on tiitlikaitsjatel läbivalt halvasti läinud. Kas prantslaste meeskonnast turniiri eel üle käinud traumade laine kuulutab kurja?

Ragnar Kaasik otsis viimastele vigastusi puudutavatele teadetele põhjust koos jalgpallimänedžeri ja pikka aega agenditööd teinud Tarmo Lehistega.

"Ühtepidi, eks need raskemad vigastused on kogu aeg käinud nende suurturniiridega kaasas ja see on osa sellest. Mingit pidi nendele treeneritele ikkagi raske ülesanne – kellega saab arvestada, kellega ei saa arvestada. Ja võib-olla isegi nende turniiride puhul, mis suvel toimuvad, siis on ju tegelikult enamikes liigades pikk ja raske hooaeg selja taga, võiks tegelikult oodata, et sel juhul neid vigastusi on isegi rohkem ja hooaja lõpus, kui kõik on juba päris palju järjest mänginud ja väsinud, võiks neid rohkem olla kui praegu, kui tegelikult toimub asi suhteliselt hooaja alguses, alles paar kuud on Euroopas jalgpalli mängitud," arutles Lehiste. "Aga noh, vahe on kindlasti selles, et tavalise finaalturniiri puhul see ajavahe meistrivõistluste lõppemise ja finaalturniiri alguse vahel on pikem ja neid selliseid väiksemaid vigastusi… ilmselt õnnestub selle ajaga ikkagi rohkem neid mängijaid üles putitada."

"Nüüd on endal ka natukene imelik tunne, et alles siin oli mingi mängude voor meistrivõistlustel ja juba on MM algamas. Lihtsalt see vahe on nii lühike, et see siis toob kaasa ilmselt ka selle, et nii mõnedki mängijad peavad ka kergemate vigastustega, mis võib-olla suvise MM-finaalturniiri puhul ei oleks neid turniirist kõrvale jätnud, nüüd siis peavad kahjuks kõrvale jääma," jätkas ta. "Eks Prantsusmaa koondisel on eelkõige neid muresid, tundub, kõige rohkem. Neil näiteks ka N'Golo Kante kõrvalejäämine mõjutab seda nende koondise mängu kõige rohkem ja Benzema kindlasti kõige kõlavam nimi. Aga teiste puhul… eks kõigil koondistel on [vigastusi]. Ei saa nüüd kedagi eraldi välja tuua, et nüüd kellelgi on eriti raske seis nende vigastustega, välja arvatud siis Prantsusmaa, millest me praegu rääkisime. Paul Pogba on neil samamoodi väljas, nende probleemid on kindlasti kõige suuremad."

Kas ikkagi selliste nimede eemalejäämine mõjutab ka seda Prantsusmaa sportlikku tulemust? "Kahe otsaga asi jällegi. Võib-olla see siis võimaldab mõningatel teistel mängijatel ennast paremini näidata," mõtiskles Lehiste. "Eks teame, et nii Benzema kui Pogbaga on varem olnud ka koondise juures just probleeme. Et ühtepidi võib-olla treeneril on lihtsam, kui need keerulised isiksused eemal on, aga teistpidi kindlasti, mida eelmine hooaeg näitas, et Benzema on ikkagi see mees, kes võib asju otsustada ja just selliste võrdsete mängude puhul on sellised kogenud ja heade närvidega mehed väga olulised ja Benzema eelmine klubihooaeg Madridi Realis tõestas seda väga hästi."

Soosikutele mõeldes võib nii Eesti kui välismaist jalgpalliajakirjandust lugedes üldistavalt öelda, et palju asetatakse lootusi Lõuna-Ameerika kahele suurele – Brasiiliale ja Argentinale. See, kumba eelistada, taandub isiklikule tunnetusele. Kusjuures brasiillaste puhul tundub survet ja psühholoogilist painet olevat meeskonnas rohkem kui argentiinlastel.

Samas antakse tõenäosusteooriale tuginedes aru: Euroopa koondise viiendaks järjestikkuseks MM-tiitliks on suurem võimalus kui selleks, et Lõuna-Ameerika koondis 20 aastat kestnud pausi järel taas turniiri võidab.

Lõuna-ameeriklastel on loota brasiillastele ja argentiinlastele, aga Euroopas leidub kümmekond konkurentsivõimelist koondist. Traditsiooniliste valikute nagu Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa, Inglismaa või Hollandi kõrval räägitakse valikturniiri lõppfaasis väga muljetavaldavalt esinenud Serbiastki.

"Kuigi siin viimastel maailmameistrivõistlustel on domineerinud just Euroopa meeskonnad, siis praegu Euroopas sellist kindlat liidrit või favoriiti isegi ei ole või ei julgeks nimetada. Kõik on mänginud niimoodi kõikuvalt," nentis Lehiste. "Kui mõni siin valikturniiri läbis väga hästi, siis jälle Rahvuste liigas olid probleemid. Võib-olla on viimasel ajal Euroopa koondistest üldse kõige paremini mänginud hoopis väike Taani, mitte need suured Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa. Ja Itaaliast ei tasu üldse rääkida."

"Võib-olla praegu pigem mina näeks, et Brasiilia ja Argentina võiksid olla need, kes oma mitmete uute tõusvate tähtedega võiks olla pigem rohkem favoriidiseisuses kui need suured Euroopa koondised," jätkas ta. "Ja Euroopast miks mitte just sellised võib-olla natukene väiksemad? Seesama Taani võiks täiesti kaugele jõuda, kes EM-il väga head mängu näitas. Ja tundub, et ka Hollandil on nüüd see mingi põlvkondadevahetus lõplikult ära toimunud ja nendest võiks ka päris palju oodata, neil on praegu selline hea segu natukene kogenumatest mängijatest, aga ka väga palju noori näljaseid mängijaid on peale tulnud."

Delfi ja Eesti Päevalehe sporditoimetuse liige Eigo Kaljurand on pikka aega teraselt jälginud Itaalia jalgpalli. Alanud maailmameistrivõistlustele valitsev Euroopa meister Itaalia ei pääsenudki. Ka see fakt võib ilmestada mõningast segadust, mis Euroopa jalgpallis valitseb.

Ja tõttöelda on ju segadust muude teemade ja küsimuste kaudu päris palju kogu MM-finaalturniiri ümber. Eigo Kaljurannaga vestles Ragnar Kaasik.

"Tõttöelda sportlikult mul ei ole siiamaani veel sellist MM-i vaibi või tunnet peal. Raske öelda, miks. Võib-olla mul on jalgpalli vaatamine koondiste tipptasemel hästi seotud Itaaliaga. Ja kuna Itaaliat ei ole, siis kuidagi need meeskonnad, kellele ma sel aastal pöialt hoian, eks need alles hakkavad MM-i ajal selguma. Eeldan ja loodan, et see vaib ja selline tunne tuleb siin järgmistel päevadel peale. Küll ta tuleb, pole kunagi tulemata jäänud," sõnas Kaljurand.

"Lubab päris huvitavat MM-i. Tegelikult, minu jaoks ei ole ühte kindlat soosingut. Kui võtame kihlveokontorite soosikud, seal vist eesotsas ongi Brasiilia, Prantsusmaa ja Argentina. Kõigil on neil ikkagi suured augud. Argentinal ja Brasiilial eelkõige kaitses, Argentinal poolkaitses, Prantsusmaal on mehi puudu," loetles Kaljurand. "Kui võtad need tippmeeskonnad ette, siis tegelikult on kõigil mingid kohad sellised, et vaatad, et see ei ole ju selline MM-kulla vääriline meeskond. Usun, et sel aastal võivad küll väga-väga paljud meeskonnad tegelikult MM-i ära võita. Võrreldes mõne varasema aastaga, kus sa tõesti vaatasid, et Hispaania on ju üle või et Prantsusmaa oli eelmine kord tegelikult tugev igas liinis, siis ma julgeks öelda, et praegu küll ühte sellist suurt-suurt-suurt kindlat soosikut ei ole. Mis tegelikult peaks selle MM-i tegema põnevaks ja võib-olla on ka põhjus, miks seda MM-i tasub juba alagrupist hästi tihkelt jälgida – mis nägu need just tippmeeskonnad on, kes näeb välja hea."

"Ma usun, et võidabki lõpuks see, kes suudab oma nõrgad küljed kuidagi ära peita, suudab kaitse lukku panna, kuigi seal ei ole n-ö tipptasemel mehi. Aga kui ma ise raha peaks panema ja kui koefitsiendid väga head ei ole, väga palju raha tagasi ei saa, siis Brasiilia näeb selles mõttes küll kõige parem välja," tõdes ta. "Seal kaitseliinis on need kogenud mehed olemas. Rünnakul on väga palju valitud keskväli, näeb selline üsna okei välja, väravas Alisson on ka hea… nendel võib olla on väravast kuni ründeliini kõige stabiilsem see asi, ei ole ühte sellist karjuvat auku. Aga noh, ausalt öeldes ei üllatuks, kui võidaks Belgia või keegi selline. Seis on segane."

Lõuna-Ameerikasse pole muidugi MM-i võit 20 aastat läinud, kas sel aastal on kuidagi natukene sellist hõngu rohkem, et see võiks just sinna Lõuna Ameerikasse minna? "Kõige põnevam on ju tegelikult see, et me ei tea, kuidas ja mis oludes need meeskonnad mängima reaalselt hakkavad. Üks asi, et seal need konditsioneerid, võib-olla on tõesti seal staadionil selline korralik Eesti suveilm. Aga kui süsteemid nii hästi ei toimi, seal on palav, siis see võikski anda väikese eelise tõesti nendele riikidele, kes on harjunud kuskil 35-kraadises ilmas palli taga ajama lapsest peale," arutles Kaljurand. "Mõnes mõttes, võib-olla on tõesti aeg käes, et võiks see võit väljaspoole Euroopat minna. Aga eks näis. Sisetunne ütleb, et võiks olla küll seekord, et läheb see Lõuna-Ameerikasse, mingi selline aimdus justkui on, aga ei imestaks, kui on jälle esinelik ainult Euroopa siseasi. Võib minna ikka igas suunas."

Kas mingisugune selline must hobusega on ka kuskil, keda ei eeldata, aga kuidagi võiks? "Pigem mina ütleks, et ei ole. Eks see oleneb jälle, kuhu sa tõmbad selle musta hobuse joone, et kust maalt see läheb. Pigem ikkagi usun, et päris seda me ei näe, et mingi Aafrika riik võidab või midagi sellist hullumeelset, et USA võidab. Päris sellist hullumeelset asja ei näe," arvas Kaljurand. "Horvaatia-sugune meeskond võib kuhugi kaugele purjetada. Oleme ajaloos näinud neid Türgisid ja igasuguseid satse nelja seas, selliseid asju võib kindlasti juhtuda. See on täpselt see, et natukene veab võib-olla vastastega kuskil kaheksandikfinaalides, suudad neid suuri vältida paar korda ja oledki kaugel. Aga seda, et nüüd juhtuks selline "Kreeka võidab EM-i" laadne asi… MM-il on neid natuke rohkem, pead natuke rohkem neid suuri võitma, pigem see tõenäosus tänu sellele on väiksem ja ma päris sellist suurt pauku seekord ei eelda."

"Eks jalgpalli MM selles plaanis on ikkagi ajaloolised näidanud, et tavaliselt ikkagi suured võtavad oma," lõpetas ta. "Kuigi jalgpall on ümmargune ja kõik muud klišeed, siis enamasti on ikkagi ju see, et me näeme, ma arvan, kahe suure finaali. Ja tegelikult pole mitte midagi ka selle vastu, kui Argentina ja Brasiilia oleks finaalis. Ma arvan, et kõik oleks selle poolt."

Võib eeldada, et kuus Aasiat, viis Aafrikat ning neli Põhja- ja Kesk-Ameerikat esindavat koondist täidavad Kataris pigem kõrvalosa. Viimati pääses mõni nende piirkondade esindaja maailmameistrivõistlustel poolfinaali aastal 2002, kui seda suutis Lõuna-Korea.

Aafriklased polegi MM-il kunagi poolfinaali jõudnud. Koondisi, mille mäng maailma võlub, tõuseb Mustalt Mandrilt aeg-ajalt ikka esile. Tähtsates kohtumistes jääb aga midagi ikka puudu.

Aafrika koondiste võimalik käekäik pakub turniiri hakul alati jutuainet. Meeskondadega käib kaasas omaette aura ja fännikultuur. Kataris esindavad Aafrikat Maroko, Tuneesia, Kamerun, Ghana ja Senegal.

Eesti üks kirglikumaid ja asjatundlikumaid Aafrika jalgpalli jälgijaid on Õhtulehe sporditoimetuse ajakirjanik Kaspar Koort. Mõeldes järgmise kuu aja peale, tõi Koort välja, et vahest kõige uhkema mängijate nimekirjaga Aafrika koondis ehk Nigeeria sel korral MM-ile ei pääsenudki. Kohal pole näiteks ka Elevandiluurannikut, Egiptust ega 2010. aasta finaalturniiri korraldajat Lõuna-Aafrika Vabariiki.

"Nende klubide poolest ja kus mehed mängivad Nigeeria koondisel, absoluutselt kindlasti oleks nimede poolest isegi praeguse hetke Aafrika tugevaim koondis. Elevandiluurannik samamoodi, on ka väga palju selliseid tugevates Euroopa klubides mängivaid pallureid seal. Selles mõttes on kahju ka, et neid ei ole kohal. Teiselt poolt, aga kelle sa sealt ära jätaks, kes seal kohal on? Ütleme ausalt, mina isiklikult Tuneesia koha pealt olen kõige skeptilisem alati olnud," tunnistas Koort. "Isegi pole vaja loosi, minu jaoks on selge, et Tuneesia kindlasti MM-il alagrupist edasi ei pääse. Minu jaoks n-ö null meeskond. Nende asemel oleks võinud Nigeeria olla küll, aga lõpuks läks nii, et kuna Tuneesial oli Mali koondis vastas otsustavas play-off'is, Tuneesia võitis ja jällegi, siin pole midagi tagantjärele targutada. MM-pileti nad said ja seal nad on."

Aafrika suurim lootus on ekspertide küllaltki üksmeelsel hinnangul kontinendi valitsev meister Senegali koondis. Seda isegi olukorras, kus nende parima mehe ehk Sadio Mane turniirilt kõrvalejäämine sai vigastuse tõttu lõplikult selgeks.

"Neli aastat tagasi MM-il ei jõudnud ükski koondis Aafrika koondis alagrupist edasi. Sellel aastal võiks siis arvata niimoodi, et juba edu oleks see, kui vähemalt üks meeskond pääseks alagrupist edasi. Kui kaks pääseks, see oleks juba eriti super ja kui keegi saaks veerandfinaali, oleks see juba tõeline gigantlik edu," ütles Koort. "Aga Senegali puhul on muidugi see, et nad said tegelikult nendest Aafrika koondistest kahtlemata kõige parema loosi iseenesest. Esimeses mängus on Holland vastaseks ja ma arvan, et ka koos Sadio Manega oleks olnud tolle alistamine päris keeruline. Teine voor on Katar ja siis kolmas voor on Ecuador – tegelikult sellised meeskonnad, keda Senegal peaks põhimõtteliselt võitma küll ja pääsema sealt alagrupist edasi."

"Aga nüüd teine küsimus on siis selles, et Senegali koondise peatreeneril nüüd on olnud aega juba arvestada selle võimalusega, et Mane ei mängi. Et kuidas siis nüüd oma mänguplaan ümber teha ja kuidas nüüd reageerida? Fakt on see, et tegelikult see saab olema väga raske," lisas ta. "Sellepärast, et just sellel aastal on Mane just Senegali koondises avanenud. Varasematel aastatel on olnud ikka see, et oled suur superstaar ja siis seal Senegalis on teda kritiseeritud, et võib-olla ta ei ole olnud koondise eest sama hea nagu klubimängudes. Aga sellel aastal tõesti ta on olnud väga võimas, vedas meeskonna Aafrika meistriks, põhimõtteliselt vaat et ainuisikuliselt. Tema otsustav penalti viis ka Senegali MM-ile. Mane on just seda tüüpi mängija, et Senegali mäng tegelikult sõltus tegelikult väga palju just tema sellisest individuaalsest võimekusest. Ta on just selline mees, kes täiesti ka mingisugusest nullolukorrast võib välja võluda mida iganes, otsustada selle mängu ära, teha selle mängu muutus. Kogu see muu meeskond võib mängida suhteliselt hallilt ja n-ö sombuselt ja siis ühel hetkel tuleb Mane ja tassib meeskonna edasi."

Koorti hinnangul mängib Aafrika jalgpallureid Euroopa tippliigades väga palju. Suurem osa neist on aga tublid rollimängijad, mitte oma meeskondade liidrid. Ainsad superstaari mõõdu välja kandvad pallurid ehk Mane ja Egiptuse koondislane Mo Salah vaatavad mõlemad, küll erinevatel põhjustel, MM-i kõrvalt.

Üks aafriklaste trumpe võiks olla kokkumäng. Selle kontinendi suurturniir ehk Aafrika meistrivõistlused peeti alles käesoleva aasta alguses.

"Ma isegi tegelikult tooksin välja võib-olla selle asjaolu, mida ma panin tähele neljapäeval, kui Ghana koondis Šveitsi koondis mängisid Araabia Ühendemiraatides sõprusmängu ja kus Ghana võitis 2:0, aga oleks võinud võitu tunduvalt suuremalt. Seal oli siis see probleem kuumus Šveitsi mängijate jaoks, põhimõtteliselt nad ei suutnud kogu mängu mitte midagi tekitada, nad olid omadega läbi nagu Läti raha," vahendas ta nähtut. "Ehk tegelikul see, mis Aafrika meeskondadele veel võib kasuks või kaasa mängida, on just nimelt see Katari kuumus. Räägitakse, et seal staadionid on jahutusseadmetega, aga kui palju nad just nendes päevastes mängudes tegelikult seda jahutust kinni hoiavad, on iseküsimus. Ja siin ongi see, et Aafrika koondistele on olemas mitte lihtsalt kokkumängu kogemus, aga ka Aafrika meistrivõistlustest kogemus sellistes ekstreemsetes tingimustes mängimiseks."

"Kamerunis oli aasta alguses Aafrika meistrivõistluste finaalturniir ja seal olid ka väga rasked tingimused, seal oli kuum, seal oli ka väga niiske. Eks Euroopa mängijad ju võib-olla siin-seal on ka saanud selliseid üksikuid mänge kõvas kuumuses. Aga teine asi on see, et kui sa pead ikkagi enam-vähem pea kuu aega või niimoodi olema ühe pundiga koos selles kuumuses ja veel mängima turniirisituatsioonis," jätkas Koort. "See võib olla ka üks asi, mis võib tegelikult natukene Aafrika meeskondadele kaasa tuua. See kokkumäng, see on nii ja naa. Kui võtta kas või see sama Senegal, siis võrreldes Aafrika meistrivõistlustega on neil koosseisus päris mitmeid uusi tulijaid ka. Ghanal ja Kameronil samamoodi, Marokol ka ja isegi vist Tuneesia. See kokkumäng kindlasti võib olla väike eelis, aga ma arvan, et see kuumafaktor võib isegi veel natukene rohkem aafriklaste kasuks mängida. Iseküsimus, kuidas nad nüüd selle suudavad ära kasutada. Võib ju kuum olla, aga kui sa oled puujalg, ega siis sellest midagi abi ei ole, ega sa ikka kuskile kaugele ei jõua, aga no vaatame."

Jalgpalli MM on tõeliselt globaalne sündmus. Seega otsustasime ühendust võtta ka Rumeeniaga, et uurida, mida arvatakse finaalturniirist vägeva jalgpalliajalooga riigis, mille koondis seekord ise MM-ile ei pääsenud.

Rumeenlasest spordiajaloolane ja jalgpallikommentaator Pompiliu Nicolae Constantin tõdes, et jalgpalli MM-i ümbritsevad sotsiaalpoliitilised teemad pole Rumeenia meedias ehk nii palju tähelepanu pälvinud kui Lääne-Euroopa riikides.

Mõned Rumeenia ajakirjanikud sõitsid Katarisse ka kohale. Rumeenlastest jalgpallifänne on aga Constantini hinnangul maailmameistrivõistlustel tavapärasest vähem.

"Mõistagi on huvi MM-i vastu madalam kui neil puhkudel, kui Rumeenia koondis ise finaalturniirile jõudis. Aga ootus on olemas. Arutletakse favoriitide üle, valitakse oma lemmikud," rääkis Constantin. "Huvi toidab ka Rumeenia meedia. Spordimeedia on Rumeenias kogu meediaruumist väga suur osa – meil on üle 20 spordikanali. Meediapoolne huvi on üsna kõrge."

"Ehkki Katar, Dubai ja Bahrein on viimasel neljal-viiel aastal olnud Rumeenia inimeste jaoks ühed populaarsemad reisipaigad, siis ma ei näinud MM-i puhul organiseeritud reise," jätkas ta. "Tavaliselt on MM- või EM-finaalturniiride puhul tänaval näha olnud turismifirmade kuulutusi, millega meelitatakse inimesi sinna kohale minema. Külastada Poolat, Ukrainat, Belgiat, Šveitsi või Ameerika Ühendriike. Kui 1994. aastal toimus MM USA-s, siis oli Rumeenia inimestel väga suur huvi sinna kohale minna. Aga praegu sellist tegevust turismifirmade poolt ei toimunud. Ma ei teagi, miks. Sest, nagu ütlesin, Katar ja Dubai on saanud küllaltki populaarseteks sihtkohtadeks."

Kes on rumeenlaste jaoks turniiri eeldatavad soosikud? Siinkohal lähevad jalgpallifännide ja jalgpalliajakirjanike vaated lahku.

"Nägin internetis ja televisioonis mõningaid küsitlusi. Rumeenia jalgpallifännid toetavad kaugelt kõige rohkem Argentinat ja Lionel Messit. Mõistagi on kõik huvitatud Inglismaa koondise nägemisest, kuna Inglismaa kõrgliiga on Rumeenias väga populaarne," selgitas Constantin. "Ja loomulikult Saksamaa ja Hispaania. Seega, kui peaksin tegema Rumeenia fännide eelistuste edetabeli, siis seal tipus asetseksid Argentina, Inglismaa, Hispaania ja Saksamaa. Brasiilia miskipärast nii populaarne pole. Prantsusmaad mainitakse küll ka."

"Ekspertide arvamus on komplekssem. Argentinat või Inglismaad eriti tihti ei mainitagi. Ajakirjanike hulgas soositakse rohkem Prantsusmaad ja Belgiat. Fännid aga Belgiasse sisuliselt üldse ei usu," lisas ta. "Igatahes on fännide ja ajakirjanike arvamuste vahel märgata selget erinevust."

Oma soosikuks nimetas Constantin Belgiat. Suure huviga jälgib ta ka Senegali koondise käekäiku. Üllatus võib tema hinnangul sündida H-alagrupis.

"Muidugi huvitavad mind ka Kanada ja näiteks Mehhiko, mis on väga huvitav koondis. Ja paeluv on H-alagrupp. Sealt võib tulla üllatus. Olen seda oma kolleegidega arutanud ja pean tõenäoliseks, et Portugal alagrupist edasi ei pääse," arutles ta. "Sest tegemist on väga raske alagrupiga, kuhu kuuluvad Ghana, Uruguay ja Lõuna-Korea. Ma ei näe, et Portugal suudaks nende kolme koondisega võideldes alagrupist edasi pääseda."

Jalgpalli maailmameister saab selgeks 18. detsembril. Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel saab kõiki kohtumisi otsepildis jälgida.