Viimaseid MM-e pole ühe erandiga korraldanud suured jalgpallimaad, kui 2010. aastal toimus finaalturniir Lõuna-Aafrika Vabariigis, neli aastat tagasi Venemaal ning nüüd Kataris. "Tollel perioodil valis MM-i korraldaja FIFA täitevkomitee," rääkis Pohlak Vikerraadios reedel. "Kui valib nii-öelda piiratud kogus inimesi ja kui mängus on suur raha või sellised võimalused, siis minu jaoks sellisel puhul kasutatav irooniline sõna on lobitöö. Minu arusaamine maailmast on selline, et mind huvitab tõelisel loogikal põhinev otsuste tegemine. See on minupoolne selgitus ühele tasandile, mida suures meedias võib-olla käsitletakse natuke lihtsamalt ja konkreetsemate sõnadega. Loogika oli kindlasti see, et juba tükk aega taheti ka sellesse kultuuriruumi MM-finaalturniiri tuua."

2018. ja 2022. aasta MM-finaalturniiride korraldajate leidmise protsess algas 2009. aasta alguses, Venemaa ja Katar said korraldusõiguse 2010. aasta detsembris. "See oli periood, millele eelnes araabiamaailma ja ka Vene oligarhide küllaltki jõuline sisenemine jalgpalli eelkõige Inglise klubide ostmise kaudu. Jalgpallipoliitiliselt tundus see toona loogiline või õiglane," sõnas Pohlak.

"Ma saan selgelt öelda, et kahjuks raha roll tänapäeval on tõesti liiga suur. Minu maailmavaade ja -tunnetus on pigem selline, et just nimelt kultuur ja õiglased loogikad peaksid olema üle kõige ja raha tähendused peaksid olema kolmandajärgulised, aga paraku see nii on. Samal ajal ei takista see tegelikult ju peo teket, võib-olla tõmbaks paralleeli korraks ka näiteks olümpiamängudele, nendele on järjest raskem leida korraldajaid, sellepärast et vähesed on valmis investeerima või panustama majanduslikult nii palju kui seda on vaja. Eks see kõik selle nurga alt ju lõpuks ka küllaltki keeruline on igasuguste hinnangute andmisele," tõdes jalgpalliliidu president.

Katari MM-i korraldamine on suure edumaaga kalleim ajaloos. Kui Brasiilias läks finaalturniiri korraldamine maksma ligikaudu 15 miljardit ja Venemaal 11,5 miljardit dollarit, siis Deutsche Welle hinnangul on Kataris korraldusele kulunud juba 220 miljardit.

"Tõepoolest on see turniir erakordselt kallis, ka sinna liikumine ja seal olemine on kallim kui võib-olla turniiride puhul tavapärane," ütles Pohlak. "Prooviksin aga asja vaadata ka kultuurinurga alt; mõned neist asjadest on tegelikult ikkagi seotud nagu kultuuriga, ka neil on mingit pidi õigus liikuda enda arengus nii nagu nad liiguvad ja hoida seda kultuuri, mis on seal aastatuhandetega tekkinud sellisena, nagu ta on. Seda tulebki ikkagi vaadata mingit pidi nagu küllaminekut."

Mullu veebruaris kirjutas Guardian, et Katari rajatiste ehitamisel on hukkunud 6500 võõrtöölist, Amnesty International märkis arvuks lausa 15 000, Katari võimude ametlik number on kolm. Deutsche Welle möönis kolmapäevases artiklis, et täit tõde on keeruline välja tuua, sest näiteks põhineb Amnesty Internationali arv kõigi Kataris vahemikus 2010-2019 surnud võõramaalaste arvul.

"Mis puudutab seda inimõiguste teemat, siis UEFA tegi oma sõltumatu töögrupi, kuhu kaasas Skandinaavia jalgpalliliitudest eksperte ja need raportid on need, mida mina näen. Just nimelt siis selle nurga alt, et kuidas seda valmistumist on läbi viidud inimõiguste nurga alt. Ütleme nii, et need raportid ei kattu sellega, kuidas massimeedias on püütud luua hoiakuid," sõnas Pohlak. "Ma igaks juhuks ütlen, et ma ainult kirjeldan, ma ei võta hoiakuid – ma ju tegelikult ei tea, ma näen ühelt poolt raporteid, teiselt poolt ju loen ajakirjanduses ilmuvat. Et see loomulikult teeb väga keeruliseks selle mõistmise, aga võib-olla siis ka selline paralleel, et igal kultuuril on lõpuks oma plussid ja miinused. Mina püüaks teisi kultuure pigem vaadata sellise nurga alt, et mis on seal pluss."

"Ma pole kunagi araabia maailmas käinud, plaanin sinna minna selle turniiri ajaks, et näha, milline see kultuur on või kuidas see seal kohapeal paistab," jätkas Pohlak. "Oma kultuuri võib-olla proovin siis vaadata sellise kriitilise pilguga, sest see on see ruum, mida ma ise parandada saan. Ma arvan, et kui näiteks vaadata araabia ruumist lääne tsivilisatsiooni, siis näiteks kasvõi see massiline narkomaania torkab pahena väga jõuliselt silma ja tõenäoliselt nemad ei mõista seda või mõistavad hukka samamoodi, nagu meie mõistame hukka mingeid asju nende kultuuriruumis. Aga tööjõu kohta on veel ka see kummaline asi, et jällegi, nii palju kui mina tean, viisid MM-iga seotud staadionite ehitusi läbi lääne suurkontsernid. See paneb kogu selle asja veel sellisesse natuke veidramasse valgusesse. Ilmtingimata ma möönan, et sellele kõigele on hästi keeruline anda hinnangut ja sellepärast ma püüan praegu kirjeldada neid erinevaid aspekte."