"Aitäh, et tulid; siin on sulle vorm, siin on sulle paar tosse, hotelli ja söögi eest välisreisidel maksma ei pea," iseloomustas ERR-ile TalTech/Tradehouse'i mänedžer Uku Rummi Eesti naisvõrkpallurite tasustamist. "Töö käib selle nimel, et naised tunneksid ennast paremini."

Suuremalt on siiski proovitud, erinevatel aastatel Viimsi, Viljandi ja Kohila. Aga see tähendab üht klubi ja mitte enamat.

"Üks võistkond korraga, ta oli teistest palju tugevam," meenutas võrkpallitreener Peeter Vahtra. "Ainult Eesti meistrivõistlused ja Balti liiga muutusid juba mitteatraktiivseks. Samas osalesime eurosarjades, seal jäi jõudu väheks. Väga meeldivad aastad olid Viljandiga Soome liigas, mis andis mängijatele motivatsiooni ja tugevaid mänge, aga kordan: see oli ikkagi üks võistkond. Tundub, et terve liiga jaoks ei ole see ala veel nii atraktiivne, et seda müüa."

Natukenegi lihtsam on hetkel nendel, kus toetajatele saab lisaks naiste klubile lisa pakkuda.

"Kindlasti meil ja Tartul on finantsilist poolt natuke lihtsam leida, kuna meeskond on kõrval. Saame üht suuremat kompotti müüa," tõdes Rummi.

Seega on Eesti naiste võrkpallis hetkel ainus professionaalina mängimise võimalus väljaspool Eestit.

"Kui sa tahad seda professionaalselt teha, siis meil on kahjuks nii, et peab minema välismaale," sõnas Eesti koondise sidemängija ja kapten Julija Mõnnakmäe. "Ma arvan, et see jääb ikkagi selle taha, et naiste sport ei saa Eestis nii palju sponsoreid ja toetust. Võib-olla on ka pealtvaatajate arv, huvi, natuke väike. Teisest küljest: huvi ei olegi, kui ei ole professionaalset liigat. See on selline kahe otsaga asi."

Eesti spordiklubides ja -koolides mängib võrkpalli 2146 tüdrukut ja 797 naist.