2014. aasta finaalturniir, maailmameister Saksamaa

2014. aastal krooniti maailmameistriks 24-aastase vaheaja järel Saksamaa, kes näitas terve turniiri vältel ilusat ja efektiivset jalgpalli – seitsme mänguga lubati endale lüüa neli väravat, samas kui ise oldi täpsed koguni 18 korral. Teist korda Brasiilias peetud MM-finaalturniiril kasutati esmakordselt väravajoone tehnoloogiat.

Turniirist jäi ehk enim meelde kodumurul mänginud brasiillaste totaalne häving poolfinaalis, kus Saksamaa purustas Brasiilia 7:1. MM-ile suurfavoriidina vastu läinud Brasiilia jäi kuulsas mängus juba esimese pooltunniga sakslaste vastu 0:5 kaotusseisu ning samas kohtumises sai enda turniiri teise värava löönud Miroslav Klosest 15 väravaga MM-ajaloo edukaim väravakütt.

B-grupi avaring tõi tõelise üllatustulemuse, kui valitsev maailmameister Hispaania hävis Hollandile koguni 1:5. Hispaanlaste jaoks võttis olukord katastroofilise pöörde alagrupi teises mängus, sest 0:2 kaotusega Tšiilile minetati edasipääsulootused. 16 parema sekka jõudsid nõnda Holland ja Tšiili, koju pidid sõitma tiitlikaitsja Hispaania ning Austraalia.

Hulgaliselt põnevust pakkus D-grupp, kuhu kuulusid neljakordne maailmameister Itaalia, kahel korral MM-tiitli võitnud Uruguay, 1966. aasta tiitlivõitja Inglismaa ning autsaider Costa Rica. Tõelise üllatusena tuli grupis esimeseks aga Costa Rica, kes alistas Uruguay ja Itaalia ning viigistas Inglismaaga. Viimased kaks jäid järgmisest ringist sootuks välja, saades alagrupis Uruguay järel vastavalt kolmanda ja neljanda koha.

G-grupist pääses lisaks Saksamaale mõneti üllatuslikult kaheksandikfinaali ka Ameerika Ühendriikide koondis, saates sellega koju alagrupis kolmandal kohal lõpetanud Portugali meeskonna.

Kaheksandikfinaalides sai jätku Costa Rica muljetavaldav teekond, kui penaltiseerias alistati 2004. aasta Euroopa meister Kreeka. Välja langes teiste seas USA koondis, kes pidi lisaajal tunnistama Belgia paremust.

Veerandfinaalid suuri üllatusi ei pakkunud – Brasiilia alistas Colombia, Saksamaa Prantsusmaa, Argentina Belgia ning Holland penaltiseeria järel suurüllataja Costa Rica. Meeldejääva momendina vahetas Hollandi peatreener Louis van Gaal vahetult enne penaltiseeriat sisse varuväravavaht Tim Kruli, kes tõrjus kaks penaltit.

Kui MM-i esimene poolfinaal tõi Brasiilia totaalse hävingu, siis teine poolfinaal Argentina ja Hollandi vahel oli oluliselt kinnisem. 0:0 lõppenud kohtumise võitja otsustati penaltiseeriaga, kus numbritega 4:2 osutus paremaks Argentina.

Finaalis alistati Saksamaa lisaajal Argentina 1:0. Sakslaste võiduvärava lõi 113. minutil Mario Götze, kellest sai esimene MM-võiduvärava löönud vahetusmängija. Neljanda MM-tiitli võitnud sakslaste jaoks oli tegemist riigi esimesega ühendatud Saksamaana.

Pronksikohtumises sai jätku võõrustajamaa häbi, kui Brasiilia kaotas Hollandile 0:3.

Turniiri parimaks väravalööjaks osutus kuus tabamust kirja saanud Colombia ründav poolkaitsja James Rodriguez. Parima mängija tiitliga pärjati Argentina ründelegendi Lionel Messit ning parimaks noormängijaks nimetati Prantsusmaa poolkaitsja Paul Pogba.

Autor: Kristo Tamm

2010. aastal tuli maailmameistriks Hispaania. Autor: AFP/Scanpix

2010. aasta finaalturniir, maailmameister Hispaania

2010. aasta maailmameistrivõistluste eel peeti üheks suursoosikuks kaks aastat varem Euroopa meistriks kroonitud Hispaaniat, kes ei petnud oma pöidlahoidjate lootusi. Finaalis alistati lisaajal 1:0 Holland ja võideti oma esimene MM-tiitel. Turniir toimus esmakordselt Aafrikas, Lõuna-Aafrika Vabariigi pinnal.

A-alagrupis võis pidada üllatuseks 2006. aasta MM-i finalisti Prantsusmaa viimast kohta, kes suutis näpistada vaid punkti hilisemalt neljanda koha meeskonnalt Uruguaylt. B-alagrupist jõudsid 16 parema hulka Argentina ja Lõuna-Korea.

Tihe võitlus toimus C-alagrupis, kus edasipääsejad selgusid viimases voorus. USA läks edasi tänu võidule Alžeeria üle ning Inglismaa lülitas 1:0 võiduga konkurentsist Sloveenia, kes juhtis otsustavate mängude eel turniiritabelit. D-alagrupis säilis pinge samuti viimase vooruni, kust lõpuks tõmbasid pikema kõrre Saksamaa ja Ghana, kes olid otsustavas mängus omavahel ka vastamisi.

E-alagrupis kulges kõik Hollandi ja Jaapani taktikepi järgi, aga üllatuse serveeris F-alagrupp, kus neljakordne maailmameister Itaalia jäeti viimaseks. Koha 16 hulgas tagasid Paraguay ning Slovakkia.

G-alagrupis võtsid oma Brasiilia ja Portugal ning H-alagrupis Hispaania ja Tšiili. Siiski elasid hispaanlased üle ka äreva hetke, sest avavoorus kaotasid nad 0:1 Šveitsile.

Kaheksandikfinaalides erilisi üllatusi ei nähtud. Muljetandva etenduse pakkus siiski Saksamaa, kes alistas Inglismaa 4:1.

Veerandfinaalis näitas taas kõva mängu Saksamaa, kes purustas Diego Maradona juhitava Argentina 4:0. Dramaatiliseks kujunes aga Uruguay ja Ghana lahing, kus lõuna-ameeriklaste ründetuus Luis Suarez võttis lisaaja viimastel sekunditel oma väravajoonelt käega ära punase kaardi vääriliselt vastaste pealelöögi. Aafriklased 11-meetri karistuslööki ei suutnud realiseerida ja matš läks penaltiteni, millest väljus võitjana Uruguay. Lisaks neile kahele pääsesid nelja parema hulka ka Holland ja Hispaania.

Hispaania ja Saksamaa vahelises poolfinaalis sai otsustavaks Carles Puyoli värav 73. minutil. Kolmandat korda jõudis finaali Holland, kes alistas Uruguay 3:2.

Pronksikohtumises oli Saksamaa 3:2 üle Uruguayst ning Hispaania alistas finaalis tänu Andres Iniesta 116. minuti väravale lisaajal 1:0 Hollandi.

MM-i suurima väravaküti tiitel läks viie tabamusega jagamisele sakslase Thomas Mülleri, hispaanlase David Villa, uruguailase Diego Forlani ja hollandlase Wesley Sneijderi vahel.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2014. aastal

2006. aastal finaali enim kõneainet pakkunud hetk Autor: AFP/Scanpix

2006. aasta finaalturniir, maailmameister Itaalia

2006. aastal tuli neljandat korda maailmameistriks Itaalia koondis, näidates turniiri jooksul suurepärast meeskonnamängu. Finaali kuulsaimas episoodis lõi Zinedine Zidane peaga Itaalia kaitsjat Marco Materazzit rindu ja teenis selle eest punase kaardi.

Siiski väärib enam tähelepanu itaallaste mäng. Nad tulid MM-ile raskes seisus, sest kodune jalgpallielu oli räsitud kokkuleppemängude skandaalist, kuid Marcello Lippi juhitud saapamaa tiim suutis end tippturniiriks igati kokku võtta.

Meeskonna kaitse oli ehitatud ümber väravavaht Gianluigi Buffoni ja kaptenist kaitsja Fabio Cananvaro. Nad näitasid suurepärast taset, sest terve turniiri jooksul löödi Itaaliale vaid kaks väravat – üks oli omavärav ja teine penaltist. Keskväljal hoidsid korda Andrea Pirlo ja Gennaro Gattuso ning äärtel toimetasid Gianluca Zambrotta ja Fabio Grosso.

Oma neljandal MM-valikturniiril pärast taasiseseisvumist osales ka Eesti jalgpallikoondis. Kolmandas valikgrupis tehti läbi aegade edukaim sooritus, kui 12-st mängust koguti 17 punkti ning saavutati Portugali, Slovakkia ja Venemaa järel ning Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees neljas koht.

Kahel korral alistati kääbusriigid Liechtenstein ja Luksemburg ja positiivsesse bilanssi jõuti ka Lätiga – võõrsilt naasti 2:2 viigiga ja kodus saadi esmakordselt pärast 1940. aastat lõunanaabritest 2:1 jagu. Väärtuslik saavutus oli ka kodus tehtud 1:1 viik Venemaaga.

Finaalturniir peeti Saksamaal ning kodumeeskond sai traditsiooniliselt asetuse A-alagruppi, kust mindi suhteliselt lihtsalt kolme võiduga kaheksandikfinaali. Duellis teisele kohale sai otsustavaks avavoor, kui Ecuador võitis 2:0 Poola. Alagrupi viimaseks jäi kolm mängu kaotanud Costa Rica.

B-grupis oli sakslaste vana vaenlane Inglismaa üle nii Paraguayst kui Trinidad ja Tobagost ning grupi esikohaks piisas viimases voorus viigist Rootsiga. Just rootslased saidki teisena edasi tänu 1:0 võidule Paraguay üle.

Neli aastat varem ebaõnnestunud ja alagruppi pidama jäänud Argentina oli Saksamaal heas hoos. Kõigepealt võideti 2:1 Elevandiluurannik ja seejärel purustati 6:0 Serbia ja Montenegro. Viimases voorus tehti 0:0 Hollandiga, kes samuti oli kaks esimest mängu võitnud, kuid tänu paremale väravate vahele läks esimesena edasi Lõuna-Ameerika meeskond.

D-grupis õigustas favoriidistaatust Portugal, kes alustas küll võrdlemisi tagasihoidliku 1:0 võiduga Angola üle, kuid alistas siis Iraani 2:0 ja Mehhiko 2:1. Teisena jõudis kaheksandikfinaali Mehhiko.

Hilisem maailmameister Itaalia võitis E-alagrupi, olles parem Ghanast ja Tšehhist ning tehes 1:1 viigi USA-ga. Teisena läks 16 hulka ainsa Aafrika meeskonnana Ghana, kes alistas Tšehhi 2:0 ja USA 2:1.

Tiitlikaitsja Brasiilia valitses F-alagruppi. Avamängus võideti 1:0 Horvaatia, siis 2:0 Austraalia ja lõpuks 4:1 Jaapan. Austraaliale piisas teiseks kohaks viimase vooru 2:2 viigist Horvaatiaga.

G-alagrupis suutis Šveits mängida avamängu 0:0 viiki Prantsusmaaga ning seejärel võideti 2:0 Togo ja sama tulemusega ka Lõuna-Korea. Prantslased ei saanud kolme punkti ka teises mängus, kui Lõuna-Koreaga tehti 1:1, kuid edasipääsu tagasid hilisemad finalistid viimase vooru 2:0 võiduga Togo üle.

H-alagrupis näitas võimu Hispaania, olles 4:0 parem Ukrainast, 3:1 Tuneesiast ja lõpus juba edasipääsu kindlustatuna 1:0 Saudi Araabiast. Ukrainlased suutsid avamängu suurest kaotusest toibuda ja 4:0 võit Saudi Araabia ning 1:0 võit Tuneesia üle viisid Ida-Euroopa meeskonna 16 sekka.

Kaheksandikfinaalides eriti midagi üllatavat ei juhtunud ja alagrupi võitjatest pääsesid edasi kõik peale Hispaania ja Šveitsi. Hispaanlased jäid 1:3 alla Prantsusmaale ja Šveits 0:0 lõppenud kohtumise järel penaltitega Ukrainale. Seejuures ei tabanud Kesk-Eurooplaste kolmest lööjast ükski. Tuline heitlus oli ka Portugali 1:0 võidumängus Hollandi üle, kus kohtunik Valentin Ivanov näitas kokku nelja punast ja hulganisti kollaseid kaarte.

Veerandfinaalidest olid kõige pingelisemad Saksamaa – Argentina ja Inglismaa – Portugali kohtumine, kus paremus selgitati alles penaltiseerias. Nelja sekka jõudsid Saksamaa ja Portugal. Prantsusmaa lükkas 1:0 võiduga konkurentsist tiitlikaitsja Brasiilia ja Itaalial ei olnud probleeme Ukraina võitmisega 3:0.

Poolfinaalis lõppes kodumeeskonna Saksamaa teekond, kui lisaaja lõpus lasti Itaalial lüüa endale kaks väravat ja 0:2 see mäng ka kaotati. Prantsusmaa viis Portugali vastu finaali Zinedine Zidane'i 33. minuti värav penaltipunktilt.

Finaalis läks Prantsusmaa taas Zidane'i penaltiga seitsmendal minutil ette, aga Materazzi viigistas nurgalöögist tosin minutit hiljem. Rohkem väravaid ei löödud ja penaltiseerias ei eksinud ükski itaallane, kuid prantslastele sai saatuslikuks David Trezeguet' eksimus.

Autor: Siim Boikov

Esimest korda avaldatud 2010. aastal.

2002. aastal tuli maailmameistriks Brasiilia. Autor: AP/Scanpix

2002. aasta finaalturniir, maailmameister Brasiilia

Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud 2002. aasta jalgpalli MM-finaalturniir toimus esmakordselt väljaspool Euroopat või Ameerikat, samuti polnud varem võistlus aset leidnud kahes riigis korraga. Turniir oli väga üllatusterohke, kuid maailmameistriks krooniti lõpuks ikkagi Brasiilia.

Valikmängude kaudu üritasid finaalturniirile jõuda 195 riigi koondised, otse lunastasid pääsme Aasiasse valitsev maailmameister Prantsusmaa ning korraldajad Jaapan ja Lõuna-Korea.

Euroopa 2. valikgrupis mängis ka Eesti koondis, kes platseerus kahe võidu, kahe viigi ja kuue kaotusega kuue meeskonna seas neljandale kohale. Seejuures alistati kahel korral Andorra ning viigistati mõlemal korral Küprosega. Eesti grupist said aga edasi Portugal ning Iirimaa.

Euroopa valiktsooni suurimateks üllatusteks oli vast Hollandi, Norra ja Tšehhi eemale jäämine finaalturniirist, Lõuna-Ameerikast ei pääsenud valitute sekka Kolumbia. Aafrikas olid aga oma endise hiilguse minetanud Ghana, Maroko, Egiptus ning Alžeeria. MM-finaalturniirile jõudnud meeskondade hulgas oli ka neli debütanti – Sloveenia, Hiina, Ecuador ja Senegal.

Juba mais alanud MM-finaalturniir 32 meeskonna vahel kujunes üllatusterohkeks, kuna paljud tippmängijad ei taastunud aasta suursündmuseks tihedast liigahooajast.

Esimene sensatsioonpomm õhiti juba avamängus, kus tiitlikaitsja Prantsusmaa alistus A-alagrupis 0:1 Senegalile. Kokkuvõttes kujunes turniir prantslastele õudusunenäoks, sest ühe punktiga jäädi alagrupis viimaseks. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et vigastustega oli hädas Zinedine Zidane ning meeskond ei löönud ühtegi väravat. Lisaks Prantsusmaale pakkisid kohvrid uruguailased, edasi pääsesid Taani ja Senegal.

B-alagrupis võitis kõik vastased Hispaania. Play-offi pääses ka Paraguay, koju sõitsid Lõuna-Aafrika Vabariik ning Sloveenia.

C-alagrupis marssis võidult-võidule Brasiilia, kaheksandikfinaali jõudis Costa Rica ees võrreldes tänu paremale väravate vahele ka Türgi. Lisaks ameeriklastele oli turniir läbi Hiinale.

D-alagrupis oli iseenda hale vari Portugal. Võit viimaseks jäänud Poola üle oli neile lahjaks lohutuseks, edasi said aga Lõuna-Korea ning USA.

E-alagrupist murdsid tee järgmisse ringi Saksamaa ja Iirimaa, Kamerunil ning Saudi Araabial paremate sekka asja polnud.

F-alagrupis oli üllatuseks neli punkti kogunud argentiinlaste eemale jäämine medalimängudelt. Grupi võitis Rootsi Inglismaa ees, viimaseks jäi Nigeeria.

G-alagrupist jõudsid edasi Mehhiko ja Itaalia. Seejuures tehti viimases voorus omavahelises kohtumises ülimalt ilmetu 1:1 viik, mis rahuldas mõlemaid. Kohvrid aga pakkisid Itaaliat võitnud Horvaatia ning omakorda Horvaatia alistanud Ecuador.

H-alagrupis näitas unelmatemängu Jaapan, edasi pääses ka Belgia. Taas kord polnud järgmisse ringi asja venelastel ja Tuneesial.

Kaheksandikfinaalides sündis kaks üllatust. Kõigepealt sai Senegal lisaajal 2:1 jagu Rootsist, kaks päeva hiljem Lõuna-Korea sama tulemusega ning samuti lisaajal Itaaliast. Teistes mängudes oli Saksamaa 1:0 üle Paraguayst, Inglismaa 3:0 Taanist, Hispaania pärast 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltitega 3:2 Iirimaast, USA 2:0 Mehhikost, Brasiilia samuti 2:0 Belgiast ning Türgi 1:0 Jaapanist.

Veerandfinaalide suurimas vastasseisus kohtusid Brasiilia ja Inglismaa. Avapoolaja keskel viis Michael Owen Inglismaa 1:0 juhtima, kuid viiv enne vaheaega Rivaldo viigistas. Teise poolaja alguses lõi aga hiljem punase kaardi teeninud Ronaldinho karistuslöögist Brasiilia võiduvärava. Teistes mängudes oli Saksamaa 1:0 üle USA-st, Lõuna-Korea pärast väravateta lõppenud mängu penaltitega 5:3 Hispaaniast ning Türgi lisaajal 1:0 Senegalist.

Poolfinaalid lõppesid mõlemad 1:0. Saksamaa sai selle tulemusega jagu Lõuna-Koreast ja Brasiilia Türgist. Pronksmedalid teenisid lõpuks türklased, olles kolmanda koha mängus 3:2 üle Lõuna-Koreast.

Finaalis peeti soosikuks Brasiiliat, kes ei petnud ka poolehoidjate lootusi. Lõuna-ameeriklased võitsid tulemusega 2:0 oma viienda maailmameistritiitli, mõlemad väravad kanti teisel poolajal Ronaldo arvele.

Turniiri resultatiivseimaks mängijaks osutuski lõpuks kaheksa tabamusega Ronaldo. Kui enamus staare vaevles MM-i ajal vigastuste või alavormi küüsis, siis Ronaldol oli rohkem õnne. Nimelt pidi mees trauma tõttu pool hooaega oma koduklubis Milano Interi vahele jätma ja nii suutis ta tippvormi kruvida just jalgpallimaailma tippsündmuseks.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1998. aastal tuli maailmameistriks Prantsusmaa. Autor: AFP/Scanpix

1998. aasta finaalturniir, maailmameister Prantsusmaa

1998. aasta jalgpalli MM-finaalturniir toimus Prantsusmaal. Esmakordselt lubati võistlusele 32 meeskonda ja maailmameistriks krooniti lõpuks korraldajamaa koondis, kes finaalis purustas Zinedine Zidane eestvedamisel Brasiilia 3:0.

MM-valikturniiriks andis end üles 174 meeskonda, kellest 170 ka lõpuks pallimurule jooksid. Tähelepanuväärne oli ka asjaolu, et debütante oli koguni 32. Otse pääsesid finaalturniirile tiitlikaitsja Brasiilia ning korraldaja Prantsusmaa.

Pärast II Maailmasõda osales teist korda MM-il ka Eesti koondis. Kui neli aastat tagasi saadi kaotuste kõrvale vaid üks viik, siis seekord teeniti Euroopa 4. grupis võit, viik ja kaheksa kaotust ning saadi Valgevene ees viies koht. Seejuures alistati 1:0 Valgevene ja tehti Kadrioru staadioni kehva valgustuse tõttu Monacosse üle viidud kohtumises väravateta viik Šotimaaga. Grupist pääses lõpuks võitjana Prantsusmaale Austria, Šotimaa sai finaalturniirile kui parim teise koha meeskond.

Seekordsed valikmängud suuri üllatusi ei pakkunud, 32 väljavalitu hulka jõudsid enamalt jaolt need, kes pididki.

Finaalturniiri A-alagrupist pääses võitjana edasi Brasiilia. Kaheksandikfinaali pääses ka Norra, kes sai viimases voorus lõuna-ameeriklaste jaoks tähtsusetus mängus 2:1 jagu Brasiiliast. Koju sõitsid Maroko ja Šotimaa.

Viigilembeses B-alagrupis suutis kaks vastast alistada vaid Itaalia. Ainult viikidega jõudis play-offi ka Tšiili. Turniir oli lõppenud Austriale ning Kamerunile.

C-alagrupis marssis võidult võidule Prantsusmaa, edasi sai ka Taani. Lõuna-Aafrika Vabariigil ja Saudi Araabial 16 hulka asja polnud.

D-alagrupis jätkas oma ebaõnnestunud esinemisi MM-finaalturniiridel Hispaania. Kuigi viimases voorus purustati 6:1 Bulgaaria, sõitsid mõlemad Euroopa riigid üksmeelselt koju. Medalitele võisid veel loota Nigeeria ning Paraguay.

Palju tehti viike ka E-alagrupis, kus play-offi pääsesid Holland ja Mehhiko. Turniiri võisid enda jaoks lõppenuks lugeda aga kõikidega punktid poolitanud Belgia ning Lõuna-Korea.

F-alagrupist hõivasid kaheksandikfinaali kohad seitse silma kogunud Saksamaa ja Jugoslaavia. Kuigi Iraan ning USA edasi ei saanud, võisid rahuliku südamega koju sõita iraanlased, sest oma poliitiline vihavaenlane USA alistati 2:1.

Intriigi polnud aga G-alagrupis, kus kindlalt said järgmisse ringi Rumeenia ja Inglismaa. Kohvrid pakkisid siin Kolumbia ning Tuneesia.

Veel selgem oli seis H-alagrupis, kus kõik vastased seljatas Argentina. Kahe võiduga pääses edasi Horvaatia. Jamaica ja Jaapan piirdusid alagrupimängudega.

Kaheksandikfinaalidest pakkus enim kõneainet Argentina ning Inglismaa vastasseis. Brittide antikangelaseks kerkis David Beckham. Nimelt otsustas maas lebanud inglane lüüa argentiinlast Diego Simeonet ja punane kaart oligi tõsiasi. Kohtumise enda normaal- ning lisaaeg lõppes tulemusega 2:2, penaltitega pääses 4:3 edasi Argentina.

Teistes kaheksandikfinaalides alistas Itaalia 1:0 Norra, Brasiilia 4:1 Tšiili, Prantsusmaa lisaajal 1:0 Paraguay, Taani üllatavalt kindlalt 4:1 Nigeeria, Saksamaa 2:1 Mehhiko, Holland sama tulemusega Jugoslaavia ja Horvaatia 1:0 Rumeenia.

Veerandfinaalides olid jällegi raskustes prantslased, sest 120 minutiga ei suudetud Itaalia puurivahti üle mängida. Parim võimalus oli lisaajal hoopiski saapamaa staaril Roberto Baggiol, kelle löök siiski napilt väravast mööda läks. Penaltiseerias olid aga kodupubliku rõõmuks 4:3 paremad prantslased.

Brasiilia sai 3:2 jagu Taanist, Horvaatia purustas üllatavalt kindlalt 3:0 vananeva Saksamaa koondise, hollandlased murdsid tänu Dennis Bergkampi iluväravale lõpu eel 2:1 Argentina.

Esimeses poolfinaalis oli tiitlikaitsja Brasiilia pärast 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltitega 4:2 üle Hollandist ning Prantsusmaa rutiinselt 2:1 Horvaatiast. Pronksikohtumises Hollandi vastu oli rohkem tahtmist horvaatidel, kes võtsidki läbi aegade esimese medali jalgpalli MM-turniirilt.

Finaal Prantsusmaa ning Brasiilia vahel kulges ühepoolselt. Zidane'i kaks väravat avapoolajal ning Emmanuel Petit' tabamus kohtumise viimasel minutil tõi prantslastele esimese maailmameistritiitli. Turniiri resultatiivseimaks mängijaks kerkis aga kuue tabamusega Horvaatia ründaja Davor Šuker.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1994. aastal tuli maailmameistriks Brasiilia. Autor: Reuters/Scanpix

1994. aasta finaalturniir, maailmameister Brasiilia

Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA usaldas 1994. aasta MM-finaalturniiri korraldamise USA-le. Kuigi jänkid jalgpalli justkui ei armasta, kujunes võistlus läbiviijatele ülimalt edukaks. Esmakordselt selgus maailmameister aga penaltitega, kus Brasiilia oli parem Itaaliast.

Kokku käis mänge vaatamas 3,6 miljonit inimest ehk umbes 69 000 kohtumise kohta. Sellega löödi 1950. aasta MM-ilt pärit publikurekord.

Valikmängude kaudu üritas suure lombi taha pääseda 145 koondist, lisaks pääses otse korraldajamaa kõrval finaalturniirile ka tiitlikaitsja Saksamaa. 1994. aasta MM oli oluline ka siinsele spordihuvilisele, sest esmakordselt II Maailmasõja järgselt sai rahvusvahelisel suurturniiril tuleristsed ka Eesti.

Eesti kuulus Euroopa 1. valikgruppi, kus saadi kümnest mängust kaotuste kõrvale võõrsil viik Maltaga. Avamäng oli meie koondisele aga kui õudusunenägu, sest 1992. aasta 16. augustil kapituleeruti Tallinnas Kadrioru staadionil 0:6 lõpuks end finaalturniirile murdnud Šveitsi ees. Grupist pääses võitjana edasi Itaalia, viimaseks jäänud Eesti kõrval ei teeninud USA piletit ka Portugal, Šotimaa ja Malta.

2. valikgrupis võis kergeks üllatuseks lugeda Inglismaa edutu esinemise. Norra ning Hollandi järel rahulduti kolmanda kohaga, mis tähendas uduse Albioni palluritele turniiri lõppu.

Eesti kõrval astusid valikmängude karussellile ka lätlased ja leedulased, kes sattusid 3. valikgruppi. Leedu võitis oma põhjanaabreid ning Albaaniast ja tegi väravateta viigi Taaniga. Läti aga üllatas sama tulemusega Hispaaniat. Leedu jäi lõpuks seitsme punktiga alagrupis viiendaks ning Läti viie silmaga eelviimaseks kuuendaks.

1994. aasta MM-i valikturniir jääb kindlasti igaveseks meelde prantslastele, kes oskasid oma kindlana tundunud esikoha maha mängida kahe viimase kohtumise kaotusega Pariisis Iisraelile ja Bulgaariale. Nii saidki grupist hoopiski edasi Rootsi ning Bulgaaria.

Lõuna-Ameerikas oli raskustes Argentina, kes omas valikgrupis jäi Kolumbia järel teiseks. USA-sse pääseti aga tänu sellele, et lisamatšides alistati Okeaania parim Austraalia.

Finaalturniiril oli 24 meeskonda jagatud kuute alagruppi, millest kaks esimest pääsesid otse edasi, lisaks neli paremat kolmanda koha saanud riiki. Esmakordselt anti finaalturniiril võidu eest kolm punkti.

Sündmusterohkeks kujunes A-alagrupp. Avamängus Šveitsiga viigistanud USA alistas seejärel 2:1 Kolumbia. Jänkide esimene tabamus osutus Andres Escobari omaväravaks, kes seetõttu paar nädalat hiljem kodumaal kurjategijate kuulide läbi elu kaotas. Kuuldavasti oli põhjuseks kohalike kaotused kihlveobörsil, kes ennustasid omade võitu. Grupist said lõpuks edasi Rumeenia, Šveits ja USA, lõuna-ameeriklased pakkisid kohvrid.

B-alagrupist kvalifitseerusid play-off'i Brasiilia ning Rootsi, rannale jäid Venemaa ja Kamerun. Siiski tehti jalgpalliajalugu just Venemaa ning Kameruni vahelises kohtumises. Tulemusega 6:1 lõppenud mängus lõi Oleg Salenko viis väravat, mis on finaalturniiride rekord. 42-aastasest Kameruni tähest Roger Millast sai aga vanim, kes MM-võistlustel võrku sahistanud.

C-alagrupist pääses ilmetu mänguga edasi Saksamaa ja Hispaania. Võistlus oli läbi Lõuna-Koreale ning Boliiviale.

D-alagrupis kogusid kaks võitu ja ühe kaotuse Nigeeria, Bulgaaria ning Argentina. Nemad said ka kaheksandikfinaali. Kõik mängud kaotanud Kreeka jaoks oli turniir lõppenud.

Intrigeerivaks kujunes E-alagrupp, kus neli punkti teenisid kõik meeskonnad. Kuna võrdseks osutusid ka väravate vahed, siis said otsustavaks löödud väravad, mis andsid meeskondadele järjestuse Mehhiko, Iirimaa, Itaalia, Norra. Kolm paremat jätkasid mänge play-offis, viikingite sõjaretk uude maailma oli aga alagrupimängudega läbi.

F-alagrupist marssisid kuue punktiga edasi Holland, Saudi Araabia ja Belgia. Kodumaa tee võisid jalge alla võtta vaid kaotusi tunnistanud marokolased.

Kaheksandikfinaalide suurimaks sensatsiooniks oli vast Rumeenia 3:2 võit Argentina üle. Taas oli raskustes Itaalia, kes sai tänu Roberto Baggio väravatele siiski lisaajal 2:1 jagu Nigeeriast. Teistes mängudes alistas Saksamaa 3:2 Belgia, Hispaania 3:0 Šveitsi, Rootsi 3:1 Saudi Araabia, Holland 2:0 Iirimaa, Brasiilia 1:0 USA ning Bulgaaria pärast 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltitega 3:1 Mehhiko.

Veerandfinaalis lõppes aga tiitlikaitsja Saksamaa edutee, kes kaotas 1:2 Bulgaariale. Itaalia oli 2:1 üle Hispaaniast, Brasiilia 3:2 Hollandist ning Rootsi 2:2 lõppenud kohtumise järel penaltitega 5:4 Rumeeniast.

Poolfinaalis säras taas Roberto Baggio, tänu kelle väravatele saapamaa jalgpallitähed lõid 2:1 turniiri üllatajat Bulgaariat. Finaali jõudsid ka Rootsi üle 1:0 töövõidu saanud brasiillased.

Pronksimatšis tegi Rootsi juba avapoolajal vahekorra selgeks Bulgaariaga, juhtides 4:0. Selle tulemusega mäng ka lõppes.

Finaal kolmekordsete maailmameistrite Brasiilia ning Itaalia vahel normaal- ja lisaajal väravaid ei toonud. Seega selgitati esmakordselt MM-turniiride ajaloos maailmameister penaltiseeria abil. Kohe põrutas palli üle lati itaallaste raudvara Franco Baresi, kuid Gianluca Pagliucal õnnestus seejärel peatada Marcio Santose pealelöök. Hiljem suutis aga Taffarel tõrjuda Daniele Massaro penalti ning kuna Roberto Baggio lõi Baresi kombel palli üle värava, kroonitigi tulemusega 3:2 võitjaks Brasiilia. Sambapoisid pidid oma võitu ootama 24 aastat, sest 1970. aastal Mehhikos alistati MM-i finaalis samuti Itaalia 4:1.

Turniiri suurimateks väravaküttideks osutusid kuue tabamusega Salenko ja bulgaarlane Hristo Stoitchkov.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1990. aastal tuli maailmameistriks Saksamaa. Autor: arhiiv

1990. aasta finaalturniir, maailmameister Saksamaa

1990. aasta maailmameistrivõistluste finaalturniir toimus Itaalias. Saapamaa fännid ootasid omadelt neljandat tiitlit, kuid neil tuli pettuda, sest kolmandat korda krooniti meistriks hoopiski Saksamaa LV.

Valikturniiri kaudu üritasid pääsu Itaaliasse 114 riigi koondised. Lisaks said automaatselt finaalturniiri pileti valitsev maailmameister Argentina ja korraldajamaa koondis.

Euroopa valikgrupist jäi kerge üllatusena MM-ist eemale neli aastat varem head mängu näidanud Taani ning Prantsusmaa. Raskustes oli ka Saksamaa LV, kuid nemad pääsesid edasi teiseks jäänud meeskondade võrdluses.

Finaalturniirile pääsenud 24 meeskonda jagati kuute alagruppi. Lisaks kahele paremale said kaheksandikfinaali ka neli paremat kolmanda koha tiimi.

A-alagrupis polnud vastast Itaaliale, kes võitis kõik kohtumised, ega lasknud enda väravasse ühtegi palli. Edasi pääses ka Tšehhi, koju võisid sõita Austria ja USA.

B-alagrupis üllatas taas Kamerun, kes turniiri avakohtumises sai 1:0 jagu valitsevast meistrist Argentinast. Kameruni kõrval jõudsid kaheksandikfinaali veel Rumeenia ning Argentina. Turniir oli aga lõppenud viimases voorus 4:0 Kameruni purustanud NSV Liidule.

C-alagrupis ei saanud keegi vastu Brasiiliale. Mängud jätkusid ka Costa Rica jaoks, kohvrid pakkisid Šotimaa ning Rootsi.

D-alagrupist marssis kahe võidu ja ühe viigiga edasi Saksamaa LV, kelle väravate vahe oli muljetavaldav 10:3. Ainsana sõitis koju Araabia Ühendemiraatide meeskond, sest järgmisse ringi pääsesid veel Jugoslaavia ning Kolumbia.

Ilma suuremate üllatusteta kulgesid mängud E-alagrupis. Edasi said Hispaania, Belgia ja Uruguay, televiisorist jälgisid turniiri edasist käiku lõuna-koreaalased.

Üpriski segaseks kujunes lõpuks seis F-alagrupis. Kuuest kohtumisest viis lõppesid viigiliselt, ainsana sai Inglismaa 1:0 jagu Egiptusest. Kuna Iirimaa ning Hollandi kõik näitajad olid võrdsed, said loosi tahtel Inglismaa järel teise koha iirlased. Kohvrid pakkisid aga egiptlased.

Kaheksandikfinaalis jätkus 38-aastase Kameruni tähe Roger Milla võidukäik. Kolumbia alistati lisaajal 2:1, mõlemad võitjate tabamused kantigi Milla arvele. Kui Tšehhi 4:1 võit Costa Ricast polnud üllatus, siis hambutult mänginud Argentina 1:0 paremust seni võidult-võidule marssinud Brasiilia üle peeti sensatsiooniks.

Saksamaa sai 2:1 jagu Hollandist, Iirimaa pärast 0:0 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltiseeria järel 5:4 Rumeeniast, Itaalia 2:0 Uruguayst ning Jugoslaavia võitis lisaajal 2:1 Hispaania, nagu Inglismaa 1:0 Belgia.

Esimeses veerandfinaalis tegid Argentina ning Jugoslaavia väravateta viigi, penaltite abil pääsesid 3:2 edasi lõuna-ameeriklased. Itaaliale polnud aga keegi veel väravat löönud, sest teel nelja hulka oldi 1:0 paremad iirlastest.

Üllatuseks polnud ka Saksamaa 1:0 võit Tšehhi üle, ent sensatsioonipomm oli lõhkemas kohtumises Inglismaa – Kamerun. Aafriklased läksid 2:1 juhtima, kuid Gary Lineker viigistas seitse minutit enne normaalaja lõppu penaltist. Lisaajal lõi Lineker veel ühe värava 11-meetri karistuslöögist ning Kameruni muinasjutul oligi lõpp.

Poolfinaalis toimetati viimaks pall esimest korda Itaalia puurivahi Walter Zenga selja taha, kui argentiinlane Claudio Caniggia viigistas 67. minutil mänguseisu. Kuna rohkem väravaid ei löödud, otsustas võitja saatuse penaltiseeria. Argentiinlased olid täpsemad 4:3 ja itaallaste unelm oli purustatud.

Penaltite peale läks ka teine poolfinaalkohtumine. Saksamaa ning Inglismaa lõid 120. minuti jooksul kumbki ühe värava, 11-meetri karistuslöökide seeria võitis aga Saksamaa 4:3. Inglaste otsustava penalti lõi seejuures mööda Chris Waddle.

Siiski jätkus itaallastel jaksu, et võidelda veel kolmanda koha eest. Nimelt saadi pronksimatšis 2:1 jagu Inglismaast ning turniir lõpetati kokkuvõttes esikolmikus.

Finaalis olid vastamisi, nii nagu neli aastat tagasi, Saksamaa LV ja Argentina. Kui Mehhikos näitas head jalgpalli Lõuna-Ameerika meeskond ning eurooplased olid lõppkohtumisele jõudnud tänu peenele taktikale, siis seekord olid rollid vahetunud.

Argentiinlased lõhkusid vastase mängu, kuid Andreas Brehme täpne penalti 85. minutil tõi sakslastele MM-tiitli. Argentiinlased ei suutnud end lõpuks talitseda ning esmakordselt MM-i ajaloos pidi kohtunik finaalis punast kaarti tõstma ja näitas seda koguni kahel korral argentiinlastele.

Saksamaa koondise peatreener Franz Beckenbauer läks aga ajalukku sellega, et 1974. aastal oli ta maailmameistriks kroonitud ka mängijana.

1990. aasta MM-finaalturniiri suurimaks väravakütiks osutus kuue tabamusega itaallane Salvatore Schillaci.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1986. aastal tuli maailmameistriks Argentina. Autor: AP/Scanpix

1986. aasta finaalturniir, maailmameister Argentina

Esimest korda selgitati sombreerode maal maailmameister 1970. aastal ja toona pälvis oma kolmanda tiitli Brasiilia. Seekord ei suutnud brasiillased taolist edu korrata, maailmameistriks krooniti hoopis Diego Maradona vedamisel nende igipõline rivaal Argentina.

1986. aasta maailmameistrivõistluste finaalturniir toimus Mehhikos. Algselt anti suursündmuse korraldamise õigus Kolumbiale, kuid eeskätt narkoriigina tuntuks saanud lõuna-ameeriklased teatasid 1983. aastal, et ei suuda üritust läbi viia. Oma kandidatuuri seadsid nüüd üles Kanada, Mehhiko ja USA. Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA kiitis heaks mehhiklaste pakkumise ning nii sai sellest Kesk-Ameerika riigist esimene, kus MM-finaalturniir korraldatud kahel korral.

Esimest korda selgitati sombreerode maal maailmameister 1970. aastal ja toona pälvis oma kolmanda tiitli Brasiilia. Seekord ei suutnud brasiillased taolist edu korrata, maailmameistriks krooniti hoopis Diego Maradona vedamisel nende igipõline rivaal Argentina.

Valikmängude kaudu üritasid Mehhikosse pääseda 119 riigi esindused, otse lunastasid koha finaalturniirile korraldajad ning valitsev maailmameister Itaalia. Seekord aga valikmängud suuremaid üllatusi ei pakkunud. Euroopast oli tähelepanuväärne seni jalgpallis väikeste hulka arvatud Taani jõuline esiletõus ja pääsemine finaalturniirile. Aafrikast ei jõudnud valitute sekka neli aastat varem Hispaanias mehetegusid teinud Kamerun, kelle tee tõkestas Sambia. Mehhikosse ei jõudnud ka nemad, sest juba järgmises ringis tuli neil Alžeeria paremust tunnistada.

Mehhikosse reisinud 24 meeskonda jagati kõigepealt kuute alagruppi, millest kaks paremat pääsesid otse kaheksandikfinaali. Kuuest kolmandaks jäänud meeskonnast said neli samuti omavaheliste tulemuste võrdlemisel play-off'i.

A-alagrupis alustas traditsiooniliselt tagasihoidlikult Itaalia. Siiski pääsesid saapamaa pallurid pärast viike kahes esimeses kohtumises edasi. Kaheksandikfinaali murdsid end ka Argentina ja Bulgaaria. Lõuna-Korea pidi seekord piirduma alagrupiturniiriga.

B-alagrupis oli kindlus ise Mehhiko, viimase vooru viigiga jõudsid play-off'i veel Paraguay ning Belgia. Kohvrid võis pakkida kõik mängud kaotanud Iraak.

C-alagrupp oli NSV Liidu jõudemonstratsioon, kes pärast 6:0 võitu Ungari üle tõusis üheks MM-tiitlipretendendiks. Grupist marssis edasi ka Prantsusmaa, mängud olid lõppenud ungarlastele ja kanadalastele.

D-alagrupp osutus teiseks, kus kolmanda koha meeskond edasi ei pääsenud. Põhja-Iirimaa ning Alžeeria teenisid vaid punkti omavahelise viigi eest ja pühkisid medalimängudest suu puhtaks. Grupi võitis Brasiilia, edasi sai ka Hispaania.

E-alagrupis kõrvaldas oma teelt kõik vastased Taani, väravate vahega 9:1. Kaheksandikfinaali pääsesid tujutult mänginud Saksamaa LV ja Uruguay. Šotlased võisid taaskord koju sõita.

Kõige pingelisemaks kujunes F-alagrupp, kus enne viimast vooru oli edasipääsuvõimalused kõigil neljal meeskonnal. Kuna Maroko oli 3:1 üle Portugalist ning Inglismaa 3:0 Poolast, said play-off'i nemad, lisaks veel Poola. Avavoorus 1:0 Inglismaa võitnud Portugal piirduski vaid alagrupimängudega.

Kaheksandikfinaalid algasid kohe üllatusega – favoriidiks peetud NSV Liit alistus lisaajal 3:4 Belgiale. Sensatsiooniks võis pidada ka Taani selget 1:5 kaotust Hispaaniale. Saksamaa LV sai lõpuminutitel 1:0 jagu Marokost, Mehhiko võitis 2:0 Bulgaaria, Argentina 1:0 Uruguay, Brasiilia 4:0 Poola, Inglismaa 3:0 Paraguay ja Prantsusmaa 2:0 tiitlikaitsja Itaalia.

Poolfinaalides otsustasid neljast mängust kolmes võitja saatuse penaltiseeriad. Ainsana suutis Argentina normaalajal 2:1 jagu saada Inglismaast. Kohtumises kerkis tähelepanu keskmesse Maradona. Kõigepealt lõi ta värava käega, hiljem purjetas mees palliga üle poole väljaku ning tõi lõuna-ameeriklastele 2:1 võidu.

Enim oodati aga kahe ründava jalgpalli etendaja Brasiilia ja Prantsusmaa etteastet. Mäng ise lõppes 1:1, penaltiseeriast väljusid aga võitjatena eurooplased. Seejuures oli Brasiilial võimalus mäng enda kasuks kallutada normaalajal, kuid Zico ei realiseerinud kümmekond minutit enne lõpuvilet penaltit.

Sakslaste kangelaseks pärast 0:0 lõppenud kohtumist Mehhiko vastu tõusis väravavaht Harald Schumacher. Mehe supertõrjed 11-meetri karistuslöökide sooritamisel viisid meeskonna tulemusega 4:1 poolfinaali. Viimases veerandfinaalis oli Belgia samuti 1:1 lõppenud kohtumist penaltitega parem Hispaaniast.

Poolfinaalid kujunesid aga küllaltki ühepoolseteks. Argentina oli 2:0 üle Belgiast ning Saksamaa sama tulemusega Prantsusmaast. Kindlasti oodati enamat just prantslastelt, kuid meeskonna jaks oli jäänud veerandfinaalmängu Brasiiliaga.

Pronksimatšis sai Prantsusmaa lisaajal 4:2 jagu Belgiast ja Argentina finaalis 3:2 Saksamaast. Argentina läks mängu juba 2:0 juhtima, kuid eurooplased ei murdunud ning viigitasid seisu 2:2-le. Mängida jäi selleks hetkeks üheksa minutit. Siiski pääses kolm minutit hiljem Jorge Burruchaga läbi sakslaste kaitseliinist ning tõi Argentinale tulemusega 3:2 teise MM-tiitli. Turniiri resultatiivseimaks mängijaks osutus kuue tabamusega inglane Gary Lineker.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1982. aastal tuli maailmameistriks Itaalia. Autor: arhiiv

1982. aasta finaalturniir, maailmameister Itaalia

1982. aasta maailmameistrivõistlused toimusid Hispaanias ja esmakordselt lubati finaalturniirile 24 riiki. MM kujunes unustamatuks itaallastele, kes parandasid oma mänguvormi kohtumine kohtumise haaval ning võitsid lõpuks ka tiitli.

Valikmängude kaudu üritasid piletit Hispaaniasse lunastada 107 riiki, tiitlikaitsjana olid koha automaatselt finaalturniiril taganud Argentina ning korraldajamaa koondis.

Euroopa valiktsoonist ei suutnud end edasi murda kahe eelmise MM-i finalist Holland, kes rahuldus omas alagrupis Belgia, Prantsusmaa ja Iirimaa järel kõigest neljanda kohaga. Tõsiküll, ihaldatud teisest kohast jäi puudu vaid üks punkt. Pärast 1970. aastat jõudis finaalturniirile aga taas Inglismaa, Lõuna-Ameerikast jäi taas rannale kahekordne maailmameister Uruguay.

Finaalturniiril kujunes kõige viigilembelisemaks 1. alagrupp. Kuuest kohtumisest koguni viies poolitati punktid, ainsana maitses võidurõõmu Poola, purustades 5:1 Peruu. Poolakate kõrval sai teisena edasi Itaalia, edestades tänu ühele enamlöödud väravale MM-i debütanti Kameruni.

2. alagrupis üritas vett segada Alžeeria, ent Saksamaa LV ja Austria vennaarmastusele nad vastu ei saanud. Aafriklased olid küll avakohtumises 2:1 paremad sakslastest, kuid kuna ajakava järgi lõpetasid nad grupiturniiri eurooplastest päev varem, siis said sakslased nagu tellitult Austriast ilmetu mänguga 1:0 jagu, mis rahuldas mõlemaid. Lisaks Alžeeriale võis kohvrid pakkida kõik kohtumised kaotanud Tšiili.

Saksamaa LV – Austria mäng sundis tegutsema rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA ametnikke ning alates järgmisest MM-finaalturniirist 1986. aastal Mehhikos toimuvad alagruppide otsustavad kohtumised ühel ajal.

3. alagrupis nähti aga turniiri suurim võit, kui ungarlased purustasid 10:1 Salvadori. Siiski sõitsid mõlemad koju juba pärast alagrupimänge, võitlust medalitele jätkasid Belgia ja valitsev maailmameister Argentina. Omavahelise mängu võitsid seejuures belglased 1:0.

4. alagrupist pääsesid kindlalt edasi Inglismaa ning Prantsusmaa, statisti rolli jäeti Tšehhoslovakkia ning Kuveit. Inglismaa 3:1 võidumängus Prantsusmaa üle aga lõi kiireima värava Bryan Robson, avades inglaste kasuks skoori juba 27. sekundil.

5. alagrupis oli sensatsiooni sepistamas Honduras, kuid 0:1 kaotus viimases voorus Jugoslaaviale jättis nad lõpuks viimasele kohale. Pisut üllatavalt võitis grupi Põhja-Iirimaa, edasi pääses ka Hispaania, kes võis tänada kohtunikke mängudes Hondurase ja Jugoslaavia vastu saadud kaheldavate penaltite eest. Lisaks Hondurasele piirdus alagrupimängudega seekord Jugoslaavia.

6. alagrupis alistas kõik vastased Brasiilia, teisena sai edasi NSV Liit, edestades vaid tänu paremale väravate vahele Šotimaad. Koos brittidega jälgis turniiri edasist käiku kõrvalt ainult kaotusi tunnistanud Uus-Meremaa koondis.

A-vahegrupist marssis poolfinaali Poola, võites kõigepealt tänu legendaarse Zbigniew Bonieki väravatele 3:0 Belgia ning viigistades otsustavas kohtumises 0:0 NSV Liiduga. Varem oli NSV Liit võitnud 1:0 Belgia. B-vahegrupist sillutas tee nelja hulka Saksamaa LV. Turniir oli lõppenud kaks väravateta viiki teinud Inglismaale ning veel 1:2 sakslastele kaotanud Hispaaniale.

C-vahegruppi sattusid jalgpalli suurriigid Itaalia, Brasiilia ja Argentina. Kõigepealt said itaallased 2:1 jagu Argentinast ning kuna valitsev maailmameister vandus 1:3 alla ka Brasiiliale, oli selge, et tiitlikaitsja koduturniiril saavutatud edu korrata ei suuda. Otsustavas mängus oli Brasiilial vaja Itaalia vastu viiki ja tundus, et sellega saadakse ka hakkama. Kuigi Paolo Rossi viis saapamaa jalgpallurid kahel korral juhtima, brasiillased tulid trammi alt välja. Rossil oli aga üks tabamus veel varuks ning nii pääses 3:2 võiduga poolfinaali Itaalia. D-vahegrupis sai Prantsusmaa jagu nii Austriast kui Põhja-Iirimaast ja edasipääsejas polnudki kahtlust.

Ühes poolfinaalis said kokku juba varem alagrupis 0:0 viigi teinud Itaalia ning Poola. Nüüd suutsid itaallased Rossi kahest väravast mängu võita ning ootasid finaalvastast kohtumisest Saksamaa LV – Prantsusmaa. Jalgpalliklassikasse läinud kohtumise normaalaeg lõppes 1:1 viigiga, lisaajal läksid prantslased küll 3:1 ette, ent juba 108. minutiks oli tablool seis 3:3. Esmakordselt MM-i ajaloos kasutusel olnud penaltiseerias osutusid paremaks sakslased 5:4. Prantslaste poolel eksis ainsana Maxime Bossis. Varumängijatega pronksimängule läinud Prantsusmaa lõpetas turniiri neljanda kohaga, sest Poolale kaotati 2:3.

Finaalis Itaalia ja Saksamaa LV vahel esimesel poolajal väravaid ei löödud. Siis läksid itaallased aga 3:0 juhtima ning võitsid oma kolmanda maailmameistritiitli tulemusega 3:1. Turniiri resultatiivseimaks mängijaks osutus kuue tabamusega enne MM-i ka kokkuleppemängu kahtlustusega vanglatrellide taga istunud Rossi.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1978. aastal tuli maailmameistriks Argentina. Autor: AFP/Scanpix

1978. aasta finaalturniir, maailmameister Argentina

1978. aasta MM-finaalturniir Argentinas toimus Lõuna-Ameerika riigile kohaselt skandaalide tähe all. MM-tiitli võitis kodupubliku silme all lõpuks Argentina, kes polnud varem ihaldatud trofeed enda valdusse saanud.

Skandaalid said alguse juba 1976. aastal kui Argentinas toimus sõjaline riigipööre ja võimu võttis kindral Virela. Poliitikute jõupingutuste tulemusena sõitsid finaalturniirile lõpuks kõik sinna kvalifitseerunud meeskonnad, mängijatest ütles oma kindla "ei" aga hollandlane Johan Cruyff.

Teine suurem skandaal leidis aset pallimurul. Nimelt pidi Argentina vahegrupi viimases voorus alistama Peruu vähemalt nelja väravaga ja selle ülesandega saadi ka hõlpsalt hakkama. Kuigi õhus oli tunda kokkuleppemängu hõngu, seda siiski tuvastada ei suudetud.

Teed MM-tiitlile alustas läbi valikmängude 105 riiki, otse pääsesid turniirile korraldajamaa Argentina ning tiitlikaitsja Saksamaa LV. Euroopast jäid nimekamatest rannale Inglismaa, Jugoslaavia, NSV Liit ja Portugal. Inglaste eemaljäämine polnudki teab mis üllatus, sest nende tee lõikas valikmängudes ära toonane kahekordne maailmameister Itaalia. Neli aastat varem Saksamaa LV-s toimunud MM-il vahegruppi jõudnud Jugoslaavia jäi oma valikgrupis Hispaania ning Rumeenia järel viimaseks, NSV Liit pidi tunnistama Ungari paremust ning portugallastest polnud vastast tol ajal head mängu näidanud Poolale.

Lõuna-Ameerika valiktsoonis oli Boliivia alagrupis parem Uruguayst, kuid Argentinasse siiski ei pääsetud, sest play-off'is tuli tunnistada ungarlaste ülemvõimu. Edasi ei saanud ka Peruule alla jäänud Tšiili. CONCACAF-i tsoonis pani taas oma paremuse maksma eelmist MM-i kõrvalt jälginud Mehhiko. Seekord alistati kõik vastased, väravate vahega +15.

Finaalturniiri 1. alagrupist pääses puhaste paberitega edasi Itaalia. Vaheturniirile jõudis ka Argentina, kohvrid pakkisid prantslased ja ungarlased.

2. alagrupist sammusid jõuvarusid hoides edasi Poola ning Saksamaa LV. MM-i debütant Tuneesia sai küll jagu Mehhikost ja tegi otsustavas voorus väravateta viigi sakslastega, kuid kaotus Poolale ei võimaldanud enamat kolmandast kohast. Kõik mängud kaotasid siin mehhiklased.

3. alagrupis kapituleerus Austria viimases kohtumises Brasiiliale, ent edasipääsu olid nad juba varem taganud. Vahegruppi sai ka Brasiilia, turniir lõppes alagrupimängudega Hispaaniale ning Rootsile.

4. alagrupis jõudis võitjana edasi Peruu. Holland alistus otsustavas voorus 2:3 Šotimaale, kuid pääses siiski vaheturniirile. Šotlasi oleks selles kohtumises rahuldanud vähemalt kolmeväravaline paremus. Häbisse ei jäänud esmakordselt finaalturniirile pääsenud Iraan, kes viigiga šotlaste vastu rikkuski brittide rõõmupeo.

A-vahegrupis oli enne viimast vooru reaalseid lootusi finaali jõuda kolmel meeskonnal. Saksamaa LV aga kaotas 2:3 tabeli punasele laternale Austriale ja mõlemad võisid koju sõita. Esikohta otsustavas mängus sai Holland 2:1 jagu Itaaliast ning pääses teist korda järjest finaali.

Rohkem intriige pakkus B-vahegrupp. Avavoorus oli Argentina 2:0 üle Poolast ja Brasiilia 3:0 Peruust, teises voorus aga tegid lõuna-ameeriklased omavahel väravateta viigi. Kolmandas voorus alistas Brasiilia kõigepealt 3:1 Poola. Nüüd oli argentiinlastel vaja neljaväravalist võitu Peruu üle. Paar tundi hiljem purustasidki väljakuperemehed 6:0 oma vastase ning pääsesid finaali. Seejuures esitas Peruu väravasuul kehva partii Argentina päritoluga Ramon Quiroga.

Pronksimatšis alistas Brasiilia 2:1 Itaalia, finaalis teenisid argentiinlased lisaajal 3:1 võidu Hollandi üle. Normaalaja 38. minutil viis Mario Kempes Argentina 1:0 juhtima, kuid 82. minutil Dick Nanninga viigistas. Lisaajal lõid aga argentiinlased kaks vastuseta väravat ja tulid esmakordselt maailmameistriteks. Turniiri resultatiivseim mängija oli kuue tabamusega Kempes.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1974. aastal tuli maailmameistriks Saksamaa. Autor: arhiiv

1974. aasta finaalturniir, maailmameister Saksamaa

1974. aasta MM-finaalturniiri korraldamise õigus anti Saksamaale, kes suutis kodupubliku silme all ennast ka võitjaks mängida.

Valikmängude kaudu püüdles ihaldatud tiitli poole 97 koondist, korraldajamaa Saksamaa ja tiitlikaitsja Brasiilia pääsesid finaalturniirile otse.

Suurtest jalgpalliriikidest polnud Saksamaale asja teiste seas Hispaanial, Inglismaal, Portugalil ning alates 1950. aastast igal finaalturniiril mänginud Mehhikol. Hispaanlaste tee suurturniirile tõkestas Jugoslaavia, Inglismaal Poola, Portugalil Bulgaaria ja Mehhiko jäi CONCACAF-i tsoonis Saksamaale jõudnud Haiti ning Trinidad ja Tobago järel koguni kolmandaks.

Finaalturniiril sattusid loosi tahtel 1. alagruppi Saksamaa LV ning Saksa DV, lisaks ka Tšiili ja Austraalia. Edasi pääsesid mõlemad Saksamaa esindused, omavahelise kohtumise viimases voorus võitis üllatuslikult Saksa DV 1:0. Võit viis nad aga raskemasse vahegruppi, kus tuli mõõtu võtta Hollandilt, Brasiilialt ning Argentinalt. Saksamaa LV vastased olid samal ajal Poola, Rootsi ja Jugoslaavia.

2. alagrupis said Jugoslaavia, Brasiilia ning Šotimaa kindlalt jagu Sairist, omavahel aga tehti vaid viike. Parem väravate vahe viis vahegruppi Jugoslaavia ja Brasiilia. Selles alagrupis sündis ka selle MM-turniiri suurim skoor, kui Jugoslaavia põrmustas 9:0 Sairi.

3. alagrupis tõmbasid pikema kõrre Holland ning Rootsi, kohvreid asusid pakkima Bulgaaria ja Uruguay. Kui hollandlaste edu oli veenev, siis skandinaavlastele tagas edasipääsu viimase vooru 3:0 võit kahekordse maailmameistri Uruguay üle. Bulgaaria nimelt kapituleerus otsustavas kohtumises 1:4 tulpidemaa koondisele.

4. alagrupi võitis täiseduga Poola, Argentina ja Itaalia kogusid võrdselt kolm punkti. Parem väravate vahe viis edasi lõuna-ameeriklased, lisaks saapamaa jalgpalluritele asusid koduteele ka kõik mängud kaotanud MM-i debütandid Haitist.

A-vahegrupis näitas kindlat mängu Holland. Argentina purustati 4:0, Saksa DV-st ning Brasiiliast saadi jagu 2:0. Seega jõuti esmakordselt MM-võistluste ajaloos finaali, tiitlikaitsja Brasiilia, kel tuli läbi ajada ilma legendaarse Peleta, pidi aga rahulduma pronksimatšiga. Turniir oli lõppenud Saksa DV-le ja Argentinale.

B-vahegrupis marssis kodupubliku rõõmuks võidult-võidule Saksamaa LV, otsustavas mängus löödi 1:0 Poolat, kes pääses kolmanda koha kohtumisele. Võistlus oli läbi Rootsi ning Jugoslaavia jaoks.

Pronksmedalimängus said poolakad pärast väravateta lõppenud avapoolaega 1:0 jagu Brasiiliast. Hea turniiri teinud Poolale, kes võitude kõrvale sai vaid kaotuse vahegrupis Saksamaa LV-lt, oli see esimene auhinnaline koht nii mainekalt võistluselt.

Finaalis jooksid Müncheni olümpiastaadioni murule Saksamaa LV ja maailmale totaalset jalgpalli tutvustanud Holland. Kohtumine algas sakslaste jaoks külma dušiga, sest juba avaminutil niideti karistusalas Johan Cruyff ning tulpidemaa koondis asus penaltist 1:0 juhtima. Seejuures polnud sakslased selleks hetkeks veel palli puutudagi saanud.

Hiljem pääses sakslaste raudne distsipliin siiski hollandlaste ründava ja kombineeriva jalgpalli üle domineerima ning 20-ne aastase vaheaja järel teeniti 2:1 võiduga maailmameistritiitel. Seejuures lõi finaali otsustava värava legendaarne Gerd Müller, MM-i resultatiivseimaks osutus aga seitsme tabamusega poolakas Gzregorz Lato.

Autor: Ivo Dobkevitsch

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1970. aastal tuli maailmameistriks Brasiilia. Autor: AP/Scanpix

1970. aasta finaalturniir, maailmameister Brasiilia

Brasiiliast sai 1970. aasta maailmameistrivõistlustel Kuldse Jumalanna igavene omanik – Mehhiko kuuma päikese all võitis suure kohvimaa rahvusmeeskond kolmanda maailmameistritiitli, kolmandat korda krooniti ilmameistriks ka jalgpallikuningas Pele.

Finaalturniiri korraldamisõiguse eest vedasid vägikaigast Argentina ja Mehhiko, kuid esimese jaoks sai 1964. aastal Tokios toimunud FIFA kongressil saatuslikuks riigi majanduslik ebakindlus, see aga tähendas tihedaid tööaastaid mehhiklastele, kelle kanda oli ka 1968. aasta olümpiamängude korraldamine.

Valikturniirile registreerus 75 meeskonda, kellest 16 parema sekka ei suutnud murda möödunud korra säraja Portugal, samuti tuntud vutiriigid nagu Ungari, Hispaania ja Argentina. Briti saarte au kaitsmine jäi taas Inglismaa kanda. Mehhikos tegid MM-debüüdi Maroko, Iisrael ja El Salvador, kusjuures Iisrael tagas edasipääsu Okeaania valikgrupist.

Mehhikos jõuti uue verstapostini reeglite osas – kohtunikud said kasutada kollast ja punast kaarti ning peatreenerid õiguse teha kaks vahetust.

MM-i avamängus esimeses alagrupis mängisid peoperemehed väravateta viiki N. Liiduga, valikturniiril Hollandi Antillid, Haiiti, Surinami ja Honduurase üle mänginud El Salvador alistus kindlalt 0:3 Belgiale. Teises voorus oli N. Liit 4:1 parem Belgiast, Mehhiko aga El Salvadorist 4:0.

Viimases kohtumises sündis aga üks kentsakamaid seiku MM-ide ajaloos – kui Javier Valdivia võõrustajad 45. minutil juhtima viis, otsustasid El Salvadori mängijad peakohtunikult selle tühistamist nõuda, ähvardades muidu mängu katki jätta. Pärast pikki kõhklusi tuldi teisel poolajal taas väljakule, et noppida väravavõrgust veel kolm palli. Edasi pääsesid N. Liit ja Mehhiko.

Teise alagrupi teises voorus läksid esmakordselt kahekordsete maailmameistritena vastamisi Uruguay ja Itaalia, kes avakohtumistes olid jagu saanud vastavalt Iisraelist ja Rootsist. Kaitsele orienteeritud meeskonnad leppisid publiku pettumuseks hoopis 0:0 viiki. Alagrupi viimases voorus andis Rootsi õpetust Uruguayle, ent 1:0 võit tähendas tabelisse kokku kolme punkti, millega jäädi kolme punktiga kolmandaks, kuigi silmade arv Uruguayga oli võrdne. Itaalia tegi 0:0 viigi Iisraeliga ning pääses edasi võitjana.

Kolmandas alagrupis said kokku kaks suurfavoriiti Brasiilia ja Inglismaa, kelle kõrval hellitas lootusi kõrgetele kohtadele Tšehhoslovakkia, ansamblist langes välja Rumeenia, kes avakohtumises Inglismaaga ei lubanud favoriitidele enamat 1:0 võidust. Brasiilia oli 4:1 üle tšehhidest. Teises voorus said kokku inglased ja brasiillased. 67 000 pealtvaataja ees viis Jairzinho kohvimaa pojad juhtima ja ainsaks väravaks see jäigi. 10. minutil nurjas sajandi tõrjeks ristitud hüppega Pele "tõrjumatu" löögi inglaste puurilukk Gordon Banks. Viimases voorus võitis Brasiilia läbi raskuste Rumeenia 3:2 ja Inglismaa 1:0 Tšehhoslovakkia.

Neljas valikgrupp ühegi kurioosumiga silma ei paistnud. Avavoorus asus Bulgaaria Peruu vastu 2:0 eduseisu, ent suutis selle siiski 2:3 kaotuseks maha mängida. Tõsistest raskustes oli SLV, kes suutsid tänu Uwe Seeleri ja Gerd Mülleri väravatele alistada Maroko. Järgmistes kohtumistes lõi särama Müncheni Bayerni ja Saksamaa koondise ründetuusa Gerd Mülleri täht, kes tõusis Sandor Kocsise ja Just Fontaine'i kõrvale kolmandaks, kes ühel turniiril kaks kübaratrikki vormistada on suutnud. Bulgaaria alistati 5:2, Peruu aga 3:1. Kahekordse maailmameistri Didi juhendamisel mänginud peruulased olid teises ringis paremad Marokost ja pääsesid edasi.

Veerandfinaalides sulges Nõukogude Liidule edasise tee kohtuniku jäme eksimus, mis lubas Uruguayl võtta lisaajal Victor Esparrago väravast 1:0 võit. Nimelt libises pall neli minutit enne lisaaja lõppu N. Liidu värava all üle otsajoone, kuid kohtunik seda ei märganud ning lubas uruguailastel venelaste peataoleku ära kasutada. Senisel üllatusmeeskonnal Peruul ei olnud jaksu Brasiilia vastu, kellele tuli alla vanduda 2:4. Täiesti ümbersündinud olid aga alagrupifaasis vaid ühe värava löönud itaallased, kes alistasid nüüd 4:1 just saapamaa poegade passiivsusele lootnud mehhiklased.

Viimane veerandfinaal oli aga möödunud korra finaali kordusetendus. 49. minutiks juhtisid inglased Martin Petersi ja Alan Mullery väravatest 2:0, kuid siis tegi peatreener Alf Ramsey taktikalise möödalasu asendades Bobby Charltoni Colin Belliga, seda kasutasid sakslased ära ning Franz Beckenbauer ja Uwe Seeler viigistasid. Gerd Mülleri tabamus lisaajal viis sakslased aga nelja parema hulka.

Poolfinaalides sai Brasiilia võimaluse revanšeerida 20 aasta tagune kaotus Maracana jalgpallikatlas Uruguayle. Kuigi uruguailased juba 19. minutil eduseisu asusid, suutsid brasiillased sellest auga välja tulla, teenides lõpuks 3:1 võidu.

Teine poolfinaal on osa vuti kullavaramust. Itaallased läksid juhtima 8. minutil Roberto Boninsegna jalast ning tõmbusid sealt alates kaitsesse. 65. minutil väärinuks sakslased penaltit, kui Beckenbauerile jalg lihtsalt ette pandi, ent kohtunik andis vaid karistuslöögi. Kaotsiläinud võimalusest hapum oli Beckenbaueri käevigastus, millele vaatamata ta lõpuni mängis.

Itaallaste ootust pikendas aga Karl-Heinz Schellinger, kes lisaminutil mängu lisaajale viis. Seal löödi aga koguni viis väravat: 1:2 Müller (94. minut), 2:2 Tarcisio Burgnich (98.), 3:2 Luigi Riva (104.), 3:3 Müller (110.), 4:3 Rivera (111.) ning Itaalia jõudis finaali. Sakslased alistasid kolmanda koha mängus Uruguay ning teenisid pronksised auhinnad.

Azteca staadionil pidi selguma esimene kolmekordne maailmameister. Favoriidikoorem oli Brasiilia kanda, ent Itaalia oli turniiri edenedes üha tulemuslikumat mängu näidanud ning seega ohtlik vastane. Poolajale mindi seisul 1:1. 18. minutil avas seisu Pele, kuid Boninsegna viigistas. Teisel poolajal ei olnud Gersoni, Jairzinho ja kapteni Carlos Alberto tabamustele vasturohtu ning kolmas meistritiitel ja Kuldne Jumalanna oli nende. Kõigi kolme triumfi juures olid vaid Pele ja Mario Zagalo, viimane Mehhikos küll peatreenerina. Rõõmujoovastuses fännid rebisid tšempionid peaaegu ihualasti ning ründaja Rivelino oli sedavõrd vapustatud, et vajas veel medalite üleandmiselgi turgutamist.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1966. aastal tuli maailmameistriks Inglismaa. Autor: arhiiv

1966. aasta finaalturniir, maailmameister Inglismaa

1960. aasta 22. oktoobril teatas FIFA Roomas toimunud kongressil: 1966. aasta maailmameistrivõistlused toimuvad Inglismaal. Häältega 34:27 eelistati Inglismaad Saksamaa LV-le. FIFA otsusel sai määravaks ajalooline taust – möödus ju 1963. aastal sada aastat Inglismaa Jalgpalliassotsiatsiooni asutamisest.

Valikturniirile registreerus rekordit tähistanud 74 koondist, kellest võistluse edenedes tõstis käe 21 riiki. Kõik 16 loobunud Aafrika esindust ja Lõuna-Korea avaldasid oma sammuga meelepaha finaalturniirile jagatavate kohtade ebavõrdse jaotuse vastu. Üllatuslikult jäi 16 parema seast välja Tšehhoslovakkia, kes ei suutnud oma valikgrupis paremat teisest kohast Portugali järel.

Viimase klubijalgpall oli 1960. aastate alul teinud tormilise tõusu Euroopa vuti tippseltskonda, kui Lissaboni Benfica kahel korral Euroopa karika võitis. Nii said MM-i debütandid portugallased oma õlule ka ühe medalisoosiku koorma. Teine uustulnuk oli Põhja-Korea, kes oli kahel korral suurelt jagu saanud Austraaliast, sellele vaatamata neile suuri lootusi ei pandud.

Lisaks järgnevatele sündmustele on jalgpalli maailmameistrivõistlused Inglismaal läinud ajalukku ühe kurioosumiga – kolm ja pool kuud enne turniiri avavilet varastati Londonist vaatamata pidevale järelvalvele Kuldne Jumalanna. Eriti kentsakas selle juures on tõik, et samas vitriinis eksponeeriti marke, mille väärtus küündis tollases vääringus enam kui kolme miljoni naelsterlingini. Briti politseijõud tabasid küll ühe kahtlusaluse, kuid süüst päästis ta koer Pickles, kes oma peremehe maas lebava paki juurde juhatas. Viimane aga leidis sellest oma hämminguks just maailmameistri trofee, mille Scotland Yardile tagastas.

Esimesse alagruppi loositud Inglismaa ja tema konkurendid Uruguay, Mehhiko ja Prantsusmaa said mängida kuulsal Wembleyl. Avakohtumine väravaid siiski ei andnud – võõrustajad leppisid 0:0 viiki Uruguayga, kellele see oli eriti magus, kuivõrd inglased polnud viimase 20 aasta jooksul Wembleylt väravat löömata lahkunud. Teises voorus said mõlemad meeskonnad võidud, kui Inglismaa oli kindlalt 2:0 parem Mehhikost ja Uruguay 2:1 Prantsusmaast. Nii jäi viimasel siiski võimalus edasi pääseda, kuna päev varem olid uruguailased Mehhikoga 0:0 viigistanud. Selletarbeks oli aga vaja viimases voorus üle mängida peoperemehed vähemalt kahe väravaga. Läks teisiti – Roger Hunti kaks tabamust kindlustasid vahefiniši võidu Inglismaale.

Teises alagrupis pretendeerisid kahele jätkukohale kolm kanget – Saksamaa LV, Argentina ja Hispaania. Ansamblist langes Šveits. SLV alustas kindla 5:0 võiduga Šveitsi üle, enne turniiri löögivõimelise meeskonna komplekteerimisega kimpus olnud argentiinlased andsid aga õppetunnid toonasele Euroopa meistrile 2:1 võiduga. Teises voorus said šveitslased sama tulemusega sugeda Hispaanialt. Kõneainet pakkus aga kohtumine SLV ja Argentina vahel – väravaid selles matšis ei nähtud, küll aga ohtralt toorutsemist, mis päädis FIFA presidendi Stanley Rousi ähvardusega kõik järgmised jõhkardid maalt välja saata. Alagrupi viimases voorus kindlustasid edasipääsu Argentina ja SLV, kes alistasid vastavalt Šveitsi ja Hispaania. Esimene sai juba seitsmes järjestikune kaotus MM-il, ässadest kubisev Hispaania ei suutnud taas oma potentsiaali ära kasutada.

Kolmandas alagrupis olid märksõnadeks jõhkrutsemine Pele vastu ja MM-i parimaks väravakütiks kerkinud osav Eusebio. Kohe avamatšis sai Pele ränga vigastuse, mis vaatamata 2:0 võidule Bulgaaria üle mõru maigu suhu jättis. Ungarlaste vastu Peleta mänginud brasiillased ei leidnud oma tähe asendamiseks rohtu ning vastu võeti 1:3 kaotus, mis katkestas nende 13 mängu kestnud kaotusteta seeria. Ka viimases kohtumises Portugali vastu ei olnud Pelel hõlpu, mees lülitati jõhkrutsemisega mängust ning Portugal võttis 3:1 võidu, mis lõpetas Brasiilia jaoks turniiri esimest korda pärast 1934. aastat juba avaringis. Ungari oli sama resultaadiga 3:1 parem Bulgaariast ning kujutas edaspidi suurt ohtu kõigile.

Neljandas alagrupis sai debütant Korea RDV oma kaaslasteks Itaalia, Tšiili ja Nõukogude Liidu. Kuigi avakohtumises suutsid taevasinised heastada nelja aasta taguse 0:2 kaotuse Tšiilile, mis revanšeeriti seekord samade numbritega, oli saapamaa poegadel veel üksjagu üllatusi varuks. Esiteks jäädi 0:1 alla N. Liidule, kes avaringis oli kergelt 3:0 jagu saanud RDV-le, siis aga saabus üks MM-ide ajaloo tähelepanuväärsemaid üllatusi – Itaalia jäi Middlesbrough's alla just korealastele, kelle kangelaseks tõusis Pak Doo Ik, mis viis nad koos N. Liiduga kaheksa parema sekka. Hoiatuse olid uustulnukad andnud paar päeva varem, kui Tšiiliga tehti 1:1 viik. Rahvusmeeskonna süditu partii sundis Itaalia jalgpallivõime vastu võtma karmi otsuse – kõrgliiga klubidel keelati välismängijate soetamine. Säärase reegli tingis itaallaste lootus, et noortele mängumeestele võimalusi andes suudavad nad areneda ning sealse vuti taas tipptasemele viia. Nimetatud keeld kehtis 1980. aastani.

Veerandfinaalides said kokku Inglismaa – Argentina, Korea RDV – Portugal, Saksamaa LV – Uruguay ja N. Liit – Ungari, vutiajalugu mäletab paremini neist kaht esimest. Inglastel oli puudu tähtründaja James Greaves, kuid sellele vaatamata suudeti lõuna-ameeriklased alistada just vigastatud Greavesit asendanud Geoffrey Hursti pealöögist. Kõneainet pakkus aga kohtumise käekäik – 36. minutil eemaldati argentiinlaste kapten Antonio Rattini, kelle õnnetuseks mõistis arbiter Rudolf Kreitlein mehe hispaaniakeelset sõimu. Rattini aga ei soostunud väljakult vabatahtlikult lahkuma ning vallandus kaheksa minutit kestnud möll. Kohtumise lõppedes aga korjas inglaste juhendaja Alf Ramsey oma hoolealustelt argentiinlaste särgid kokku ning viskas need väljakule sõnadega: "Me ei vaheta särke loomadega!"

Korealased olid aga Portugali vastu suutnud 24. minutiks asuda eduseisu 3:0, ometi suudeti see maha mängida, suuresti "tänu" Eusebio säramalöönud tähele, kes lõi koguni neli väravat ja Jose Augusto lisas ühe ilma korealaste vastuseta. Ungari alistus 1:2 N. Liidule ja SLV olid 4:0 parem Uruguayst.

Poolfinaalides suutis Inglismaa lahendada "Eusebio probleemi", teenides hiljem pronksmedalid teeninud Portugali üle 2:1 võidu. SLV oli sama tulemusega parem N. Liidust.

Finaalmäng Wembleyl pakub peamurdmist tänaseni. Vastu kõiki ootuseid asusid sakslased 13. minutil Helmut Halleri tabamusest juhtima, kuid kuus minutit hiljem suutis Hurst seisu viigistada ning 12 minutit enne lõpuvilet võisid inglased tunda end maailmameistritena, kuid… mängu eelviimasel minutil sai väravaesisest saginast löögile Wolfgang Weber ning ees seisis lisaaeg.

Siin aga tõusis kangelase seisusesse Hurst, kes Alan Balli söödu kuuelt meetrilt esmalt latti kõmmutas, kust pall väravajoonele maandus ja edasi väljakule lendas. Väljakukohtunik Gottfried Dienst aga vilistas tabamuse inglastele, kuigi hilisemad vaatlused on näidanud, et nahkkera täielikult sakslaste väravajoont ei ületanud. Hiljem lisas Hurst veel ühe kolli ning Inglismaal võis alata rõõmupidu.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1962. aastal tuli maailmameistriks Brasiilia. Autor: arhiiv

1962. aasta finaalturniir, maailmameister Brasiilia

1962. aasta maailmameistrivõistlusi võib pidada ründava jalgpalli langemiseks, iseloomulikud olid siin väike väravate arv, toorutsemine ja selle tinginud rohked eemaldamised ning vigastused.

Tšiili konkurentideks 1956. aasta juunis Lissabonis toimunud kongressil olid Argentina ja Saksamaa LV, viimase võimalusi peeti õhkõrnadeks, kuivõrd viimased kaks finaalturniiri olid toimunud Euroopas. FIFA otsustas suurte jalgpallitraditsioonidega Argentina asemel Tšiili kasuks suuresti tänu sealse jalgpallijuhi Carlos Dittborni fanaatilisusele.

1960. aastal alanud valikturniirile registreerus 56 riiki ning ligi poolteist aastat kestnud ringi suurimad üllatused sündisid Euroopas, kus MM-i uks jäi suletuks Rootsile ja Prantsusmaale, kelle tee lõppes lisamängudel. Austria ei osalenud valikturniiril sootuks ning põhjust rõõmustada ei olnud ka Põhja-Iirimaa, Šotimaa, Walesi ja Paraguay toetajatel. Pöidlaid said taas pihus hoida aga Itaalia, Hispaania, Šveitsi, Uruguay ja Tšiili fännid. Uustulnukad olid Bulgaaria ning Kolumbia.

Finaalturniir mängiti samas süsteemis, nagu neli aastat varemgi, kuid sisse viidi ka väike muudatus. 16 meeskonda jagati nelja alagruppi, millest igaühest pääses edasi kaks paremat, võrdsete punktide korral ei peetud lisamängu, vaid arvestati väravatevahet. Veerand- ja poolfinalistid selgitati ristisüsteemis ehk 1. alagrupi esimene ja teise teine saavad omavahel kokku jne.

Esimeses alagrupis said kokku medalisoosikuiks peetud Nõukogude Liit ja Jugoslaavia, kes olid 1960. aastal esimese Euroopa meistri selgitanud (N. Liit võitis), Jugoslaavia oli olümpiavõitja ning kolm korda teise koha saanud. Vastamisi mindi juba avavoorus ning nagu 1960. aastal sai võidu N. Liit tulemusega 2:0. N. Liidul oli teises voorus vaja võita Kolumbia, et tagada pilet kaheksa parema hulka, kuid 4:1 eduseis suudeti kummalisel kombel 4:4 viigiks mängida. Viimases voorus üllatusi ei sündinud ja kuigi enne seda oli võimalus edasi pääseda kõigil, tegid seda 2:1 Uruguay alistanud N. Liit ja Kolumbia 5:0 purustanud Jugoslaavia.

Sündmusi teises alagrupis saatis aga eriti suur tähelepanu, kuna peoperemehed olid siin oma partneriteks saanud Saksamaa LV, Itaalia ja Šveitsi. Avavoorus võitis Tšiili publiku rõõmuks Šveitsi 3:1 ja MM-i näidismängus leppisid SLV ja Itaalia väravateta viiki. Itaalia rivistuses esines endiselt palju lõuna-ameeriklasi ning nende saamatus vallandas pealtvaatajate vilekoori, sellest aga solvusid Itaaliast pärit leheneegrid, kes oma artiklites mustasid Tšiilit. Kahe nimetatu kohtumine lõppes küll võõrustajate 2:0 võiduga, ent rohkem sihiti teineteise jalgu kui palli ja kohtunik eemaldas kaks itaallast, kuigi võimalusi selleks oli oluliselt rohkem. Tšiili võiduvärava järel 86. minutil kõlas ka lõpuvile. Alagrupist pääsesid edasi Tšiili ja Saksamaa.

Tiitlikaitsja Brasiilia sai kolmandas alagrupis vastaseks Tšehhoslovakkia, Mehhiko ja Hispaania, viimast peeti ka Brasiilia kõrval üheks suurfavoriidiks, kuna nende klubijalgpall võimutses Euroopas ja kaasa tegid mitmed välismängijad, neist nimekaim Ferenc Puskas. Vigastuse tõttu jäi eemale Alfredo di Stefano. Vastu igasugu ootusi alistuti aga Tšehhoslovakkiale avavoorus 0:1. Küpsed tšehhid tegid järgmises mängus 0:0 viigi Brasiiliaga ning tõsise trauma sai 21-aastane Pele, kes sel turniiril enam ei mänginudki. Viimases voorus oli selg vastu seina Hispaanial, kes oli varem alistanud Mehhiko 1:0 ning vajas võidupunkte ka Brasiilia käest, ometi jäädi 1:2 alla ning tiitlikaitsjatega pääses edasi Tšehhoslovakkia.

Neljandast alagrupist pääsesid edasi Ungari ja Inglismaa, viimane alistas võtmemängus teises voorus 3:1 Argentina, Ungari võitis avamängus just inglasi ning teises matšis 6:1 Bulgaariat. Viimases voorus keegi tabamusi kirja ei saanud. 1962. aasta MM-il löödi üldse väga vähe väravaid, 1958. aastal oli alagrupifaasis löödud tabamuste arv 91, seekord vaid 65. Selle tingis aga asjaolu, et enamik riike hakkas kasutama brasiillastele varem võidu toonud 4-2-4 taktikat, mis vajadusel muudeti 5-3-2-ks. Samuti peitus väikese väravate arvu taga jõuline mäng – esimese 16 mängu jooksul registreeriti koguni 40 tõsist vigastust.

Veerandfinaalides valmistas suurüllatuse Tšiili, kes sai jagu üheks favoriidiks peetud N. Liidust 2:1. Süükoorem pandi legendaarse Lev Jašini ja edurivi õlule. Jugoslaavlased revanšeerisid kahe eelmise MM-i veerandfinaali kaotused Saksamaa vastu, olles paremad 1:0. Peleta mänginud Brasiilia kangelaseks tõusis kaks väravat löönud Garrincha, kelle abiga alistati Inglismaa 3:1. Tšehhoslovakkia väravas tegi imetööd Viliam Schrojf, tänu kellele alistati Ungari 1:0.

Kodupublik ootas Tšiililt edu ka poolfinaalis, kuigi vastas oli Brasiilia. "Pele probleemi" lahenduseks sai 2:0 eduseisu taganud Garrincha ning kuigi Tšiili vähendas kaotusseisu minimaalseks, lõi Vava kaks väravat Sanchezi ühe vastu. Brasiillaste rõõmu tumestas aga Garrincha eemaldamine, sest oleks ju mees nii finaalist puuduma pidanud. Ometi tehti erand ja mehele keeldu ei antud. Teise finalisti selgitasid Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia, meeskonnad, kes kaks aastat varem olid EM-il teeninud vastavalt hõbe- ja pronksmedalid. Tšehhide imeline seeria sai jätku, 3:1 alistati soosik ja pääseti Brasiilia vastu finaali. Võit oli siiski valus, kuna vigastute tõttu kaotati neli tähtsat mängijat. Tšiili alistas kolmanda koha mängus Jugoslaavia 1:0.

Tšehhid olid pääsuga finaali üllatanud iseendki, kuid nüüd seisti võimatuna näiva ülesande ees – tiitlivõiduks tuli katki pureda Brasiilia. Finaali asusid autsaiderid aga juhtima juba 15. minutil, kui sihile jõudis samal aastal Euroopa parimaks valitud Josef Masopust. Nagu neli aastat tagasi, suutsid brasiillased kiiresti viigistada, seda tänu Pelet asendanud Amarildole. Oma paremuse panid kohvimaa pojad lõplikult maksma teisel poolajal tänu Zito ja Vava tabamustele vastavalt 68. ja 77. minutil. Brasiillased kaitsesid nii nelja aasta tagust tiitlit, korrates Itaalia saavutust 1934. ja 1938. aastal, ühtlasi kerkiti saapamaa ja Uruguay kõrvale kolmandaks kahekordseks maailmameistriks.

Turniiri väravakuninga tiitel on aga endiselt lahtine, sest alagrupimängus Kolumbia vastu lõi Jugoslaavia mees Drežan Jerkovic FIFA andemetel kolm, enamike ülejäänud jalgpallientsüklopeediate andemetel aga kaks väravat. Kui Jerkovici arvele jääks kolm tabamust, oleks ta turniiri kokkuvõttes viie kolliga kuningas. Kui aga kaks, siis jagaks seda tiitlit Vava, Florian Alberti, Valentin Ivanovi, Garrincha ja Leonel Sancheziga, kes suutsid lüüa neli väravat.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1958. aastal tuli maailmameistriks Brasiilia. Autor: arhiiv

1958. aasta finaalturniir, maailmameister Brasiilia

1958. aasta MM-il tõusis Brasiilia maailma jalgpalli absoluutsesse tippu. Debüteeris ka hilisem kolmekordne maailmameister, tollal kõigest 17-aastane Brasiilia noormees Edson Arantes do Nascimento ehk Pele.

Järjekorras viiendad jalgpalli maailmameistrivõistlused peeti Rootsis. Juba kaks aastat varem lõid 53 rahvuskoondist palli mängu kvalifikatsioonimängudel, et selgitada 14 MM-ile pääsejat. Pilet oli juba taskus korraldajamaal ning tiitlikaitsjal Saksamaa LV-l.

Valikmängud ei möödud üllatusteta – neist suurima lõhkasid kaks kahekordset maailmameistrit Itaalia ja Uruguay, mõlemad jäid oma alagrupis teiseks. Itaallaste komistuskiviks sai Põhja-Iirimaa, Uruguay lülitas konkurentsist Paraguay. Teist korda järjest ei pääsenud MM-ile Hispaania, kuigi nende klubijalgpall nautis suurt edu üle Euroopa. 1956-1958 võitis Madridi Real kolm esimest Euroopa meistrikarikat. Samal ajal tõi Barcelona Näituselinnade trofee.

Kui Itaalia, Hispaania ja Uruguay ebaedu põhjuseks olid võõrmängijad, siis Inglismaa koondise esitustesse lõi sügava haava Manchester Unitedit 1958. aasta veebruaris tabanud katastroof. Euromängult Belgradist kohaliku Crvena Zvezdaga naasnud meeskond tegi vahemaandumise Münchenis, kuid vahetult pärast õhkutõusmist kukkus lennuk alla. Hukkus 23 inimest, nendest kaheksa sportlast, teiste seas mitmed Inglismaa koondise pallurid.

1958. aasta maailmameistrivõistlusi varjutasid ka poliitilised mängud. Wales jäi oma valikgrupis Tšehhoslovakkia järel teiseks, kuid sai tänu loosiõnnele õiguse mängida Aafrika-Aasia tsooni võitjaks tõusnud Iisraeliga, kelle alistas mõlemas matšis 2:0. Iisraeli algupärased konkurendid Egiptus, Indoneesia ja Sudaan loobusid, protesteerides USA ja Suurbritannia tegevuse vastu Liibanonis. Nõrgendatud koosseisuga tuli areenile Ungari, kelle tähed Ferenc Puskas, Sandor Kocsis ja Zoltan Czibor Melbourne'i OM-i järel kodumaale ei naasnud. Põhjuseks 1956. aasta verised sündmused.

Finaalturniiril mängis kolm uustulnukat: Nõukogude Liit, Wales ja Põhja-Iirimaa. FIFA kohendatud võistlussüsteemi kohaselt jagati alagruppidesse vastavalt geograafilisele paiknemisele, nii pidi igas rühmas olema üks Ladina-Ameerika, üks Ida- ja Lääne-Euroopa ning üks Briti koondis. Kokku oli neli alagruppi, mille kaks paremat pääsesid veerandfinaali, kus turniir jätkus olümpiasüsteemis.

Esimeses alagrupis pandi favoriidikoorem pärast 1934. aastat taas MM-ile tulnud Argentinale, kuid meeskond ei suutnud neid õigustada. 1939. aastast esimese MM-i väravakuninga Guillermo Stabile käe all mänginud argentiinlased olid mitmed oma silmapaistvad tegijad Itaalia profiliigale kaotanud ning nii jäädi alagrupis sootuks viimaseks. Esimesena pääsesid veerandfinaali läänesakslased. Teise edasimineja selgitas alles lisamäng, sest Põhja-Iirimaa ja Tšehhoslovakkia kogusid alagrupis võrdselt kolm punkti. Iirlased suutsid vaatamata mitmetele vigastustele tšehhid lisajal 2:1 üle mängida.

Kohe teise alagrupi esimeses kohtumises puhkes lõkkele finaalturniiri lõpuks 13 tabamusega väravakuningaks kerkinud prantslaste ründeässa Just Fontaine'i täht. 7:3 võidumängus Paraguay üle tegi Fontaine kübaratriki. Teise vooru järel evisid edasipääsulootusi kõik neli meeskonda. Parimal positsioonil oli Jugoslaavia, kellele piisas viigist Paraguayga, mis resultaadi 3:3 näol ka teeniti. Prantsusmaa võitis aga Šotimaad, kes teist MM-i järjest pidi leppima alagrupi viimase kohaga.

Rootslased olid kogunud koduturniiri tarbeks oma rivistusse kõik parimad pojad, nende hulgas võõrsil mänginud profid, tänu millele läbiti alagrupiturniir kahe võidu ja ühe viigiga, kusjuures endale lubati lüüa vaid üks värav. Teine edasipääseja oli siit Wales, kes Mehhikoga 1:1 viiki mängides kinkis viimastele nende MM-ajaloo esimese punkti.

Neljandas alagrupis tegi Brasiilia sarnase tembu nagu Rootsigi, kuid selle vahega, et selja taha ei lastud ühtki palli. Siin tegi oma MM-debüüdi ka toona vaid 17-aastane Pele, keda kolmandas kohtumises Nõukogude Liiduga kimbutas vigastus. See ei takistanud kohvimaa poegadel võitmast, kuivõrd võtta olid tähed nagu Garrincha ja Vava. Teine edasipääseja oli lisamängu tulemusena N. Liit.

Kodupubliku suureks rõõmuks alistas Rootsi veerandfinaalide esimeses kohtumises 32 000 silmapaari ees 2:0 N. Liidu. Briti vutiau kaitsma jäänud Wales ja Põhja-Iirimaa ei saanud oma ülesandega toime – Wales alistus südika võitluse järel 0:1 Brasiiliale ning Prantsusmaa purustas 4:0 Põhja-Iirimaa. Tiitlikaitsjad läänesakslased viis nelja parema sekka 1:0 võit Jugoslaavia üle. Kangelaseks tõusis Helmut Rahn, kes oli samas rollis ka neli aastat varem, kui samuti alistati Jugoslaavia.

Poolfinaalis ei andnud Brasiilia Prantsusmaale erilist sõnaõigust, kuigi esimene poolaeg lõppes seisul 2:1 lõuna-ameeriklastele, avati teisel kolmveerandtunnil oma tõeline pale – 23 minuti jooksul kirjutas Pele oma nimele MM-ide ajaloo noorima pallurina kübaratriki. Teise finalisti selgitamine kulges aga sootuks põnevamalt. Sakslased asusid Rootsi vastu 1:0 eduseisu, ent õige pea peoperemehed viigistasid. Rootslastele tegi teene ka kohtunik Istvan Zsolt, kes 59. minutil eemaldas sakslaste kaitsja Erich Juskowiaki. Nii sai rohkem vabadust Kurt Harmin, kes 3:1 võidu vormistas, enne teda oli Gunnar Gren rootslased juhtima viinud. Päev enne finaali kindlustas Prantsusmaa 6:3 võiduga Saksamaa üle omale pronksmedalid.

Stockholmis toimunud kullaheitlust asusid kohalikud pallurid 50 000-pealise pealtvaatajaskonna rõõmuks 1:0 juhtima juba neljandal minutil. Paraku said võõrusajad eduseisu nautida vaid viis minutit, kuni Vava seisu viigistas. 32. minutil tõi taas edu tandem Vava-Garrincha, kellest viimane sooritas läbimurde ja esimene tabamuse vormistas. Pele toetas koondist kahe kolliga ning hilisem peatreener Zagalo ühega. Nii said brasiillased teenitud 5:2 võidu.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1954. aastal tuli maailmameistriks Saksamaa. Autor: arhiiv

1954. aasta finaalturniir, maailmameister Saksamaa

Otsus korraldada 1954. aasta vuti MM Šveitsis oli vastu võetud juba kaheksa aastat varem, FIFA esimesel sõjajärgsel kongressil Luksemburgis. Lisaks MM-ile oli 1954. aasta tähtis ka veel selle poolest, et tähistati FIFA 50. juubelit ning päev enne MM-i algust asutati Šveitsis Baselis Euroopa Jalgpalliliit UEFA.

Turniirisüsteemis tegi FIFA võrreldes eelmise korraga mitmeid muudatusi. Taas võeti kasutusele 1930. aasta süsteem (alagrupimängud + olümpiasüsteem), millele lisati garneeringuks mitmed huvitavad detailid. Nii said alagrupis kõrgema paigutuse senise ühe asemel kaks meeskonda, kes omavahel kohtuma ei pidanud, samuti ei olnud omavahelist mängu kahel nõrgemal. Lisaaeg mängiti viigi korral juba alagrupifaasis ning kui kellelgi jäi punkte võrde arv, peeti lisakohtumine.

Valikturniirile andis end üles 45 meeskonda, kellest jäi loobumiste tõttu alles vaid 36. Need jagasid omavahel 14 vakantset kohta. Šveits korraldajana ja Uruguay tiitlikaitsjana olid pileti juba lunastanud. Debüüdi tegid Lõuna-Korea, Šotimaa, Türgi ja Saksamaa LV. Möödunud korraga võrreldes oli suurimaks üllatuseks Rootsi ja Hispaania väljajäämine, samuti jäid seekord kõrvale Brasiilias kaasa teinud USA, Boliivia, Tšiili ja Paraguay.

Esimese alagrupi favoriidid olid kõrgema asetuse saanud Brasiilia ja Prantsusmaa, kuid juba avavoorus jäid viimased alla Jugoslaaviale 0:1, Brasiilia aga oli kindlalt 5:0 parem Mehhikost. Teises kohtumises oli prantslastel edasijõudmiseks vaja kindlasti võitu Mehhiko üle ning vastasseis Brasiilia – Jugoslaavia ei tohtinud lõppeda viigiliselt. Ometi just nii juhtus ning hoolimata 3:2 võidust mehhiklaste üle sulges veerandfinaali ukse lõuna-ameeriklaste ja lõunaslaavlaste 1:1 viik.

Teises alagrupis olid suurfavoriidi Ungari kaaslasteks debütandid Türgi, Lõuna-Korea ja Saksamaa LV. Kohe esimeses kohtumises näitasid ungarlased võimu, lüües Lõuna-Korea puuri 9 vastuseta väravat, MM-i ajaloos on üheksaväravaline võit saadud veel vaid kahel korral. Saksamaa oli parem Türgist 4:1. Teises voorus said ungarlased kindlalt 8:3 jagu sakslastest ning türklased Lõuna-Koreast 7:0. Madjarite võidu hapum tõik oli nende kaptenist Ferenc Puskasest vigastuse tõttu ilmajäämine. Et Türgil ja SLV-l oli võrdne arv punkte, oli tarvis lisakohtumist, mille võitsid sakslased 7:2.

Tiitlikaitsja Uruguay ja Tšehhoslovakkia olid kolmanda alagrupi selged favoriidid, kuid oma sõna tahtsid öelda ka Austria ning Šotimaa, kellele seda aga paraku ei antud. Uruguailased olid avavoorus 2:0 üle tšehhidest ja austerlased 1:0 šotlastest. Pettunud šotlased said veel valusamalt sugeda uruguailaste käest, kellele tuli alistuda 0:7. Tšehhoslovakkia jaoks ei olnud vastast austerlastest, kes alistati 5:0.

Neljandas alagrupis said asetatud Inglismaa ja Itaalia tunda tugevat vastupanu Šveitsilt ja Belgialt. Esmalt suutis Inglismaa, kes kolm nädalat varem oli 1:7 alistunud ungarlastele, maha mängida 3:0 eduseisu ning lisaaja järel tuli leppida Belgiaga 4:4 viiki. Itaalia aga komistas Šveitsi otsa ja tulemuseks 1:2 kaotus. Enne otsustavat vooru evisid edasipääsuvõimalusi kõik. Inglismaa ei lasknud end segada Šveitsil, kellest oldi paremad 2:0, Itaalia sai aga 4:1 jagu Belgiast, mis tähendas võõrustajate ja saapamaa kangelaste vahel lisakohtumist. Seal tõusis šveitslaste 4:1 võidumängus kangelaseks kaks väravat löönud Josef Hügi.

Veerandfinaalides läksid loosi tahtel kokku kõik alagrupivõitjad ja kaotajad. Neli paremat pidid selgitama vastasseisud Uruguay – Inglismaa, Brasiilia – Ungari, Austria – Šveits ja SLV – Jugoslaavia. Neist kaks tähelepanuväärsemat on just kaks esimest. Uruguailaste saatuseks jäi sel korral välja lülitada ka teine Briti saarte meeskond, kuigi 4:2 võit ei tulnud kergelt, sest tagasi olid inglaste tähed Nathaniel Lofthouse ja Stanley Matthews, kes särava kombinatsiooni tulemusena seisu 1:1 viigiliseks muutsid. Poolaeg siiski 2:1 Uruguayle, kusjuures värava lõi 36 aasta ja 279 päeva vanune Obdulio Varela, kes neli aastat varem oma meeskonna MM-i võiduni oli tüürinud. Ta on ka vanuselt kolmas mees, kes MM-il värava löönud, eakamad on olnud veel Roger Milla ja Gunnar Gren.

Paaris Austria – Šveits püstitati aga tänaseni kehtiv väravaterekord ühes mängus, lõpuvile kõlades näitas tabloo 7:5 võitu Austriale, kusjuures 18. minutiks oldi kaotusseisus 0:3. Ungari 4:2 võit Brasiilia üle tuli aga ääretult kentsakal moel. Mängus eemaldati kaks brasiillast ja üks ungarlane ning määrati kaks penaltit. Puhkenud kähmlusest ei võtnud osa mitte ainult mängijad, vaid mölluks läks ka tribüünidel. Eriti aktiivsed olid brasiillased ja nende toetajad, kes asusid võitlusse ka politseinikega. Kusjuures FIFA kaalus isegi Brasiiliale 10-aastast võistluskeeldu. Saksamaa LV oli 2:0 parem Jugoslaaviast.

Poolfinaalides said kokku Saksamaa LV ja Austria ning Uruguay ja Ungari. Saksamaa alistas eeldatavad favoriidid austerlased taktikaliste keerdkäikude toel 6:1. Põnevust jagus aga teises poolfinaalis, mida ungarlased asusid küll 2:0 juhtima, ent lisaajale tuli minna seisul 2:2. Seal aga säras taaskord Sandor Kocsis, kelle kaks tabamust ungarlased tiitlimängule viisid. Pronksimängus lõid austerlased 3:1 uruguailasi. Turniiri lõpus krooniti Kocsis 11 tabamusega väravakuningaks.

Maailmameistrivõistluste finaal pidi kujunema Ungari neli aastat kestnud valitsemisaja troonimispeoks. Alates 1950. aastast oli võidetud 27 kohtumist ja viigistatud neli ning kaotusekibedust ei tulnud tunda kordagi, liiati oldi alagrupiturniiril sakslased alistatud 8:3. Matš algaski madjarite dikteerimisel ja 8. minutiks oldi tänud Puskase ja Czibori väravatele eduseisus 2:0, kuid juba kaks minutit hiljem vähendas sakslaste kaotust Max Morlock, kellele mängis väravavõimaluse kätte kaitsjate eksimus ning 18. minutil oli seis juba viigiline.

Ungarlaste maruline ründelaviin oli kestnud 85. minutini – Kocsis tabas latti, Nandor Hideguti posti ning siis saabus katastroof – Helmut Rahn viis sakslased ette 3:2. Vähem kui minuti pärast oli nahkkera juba sakslaste võrgus, kui Jozef Tothi söödust jõudis sihile Puskas, abikohtuniku nõuande järgi vilistas Bill Ling aga suluseisu ja ungarlaste jaoks oli kõik läbi. Kaotajaid ei lohutanud ka neile antud tiitel kui parim meeskond, kes kunagi maailmameistriks ei tulnud, sest kaotati finaalis juba teist korda.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1950. aasta MM. Autor: arhiiv

1950. aasta finaalturniir, maailmameister Uruguay

Esimesed sõjajärgsed olümpiamängud peeti 1948. aastal Londonis, jalgpalli maailmameistrivõistlusteni jõuti kaks aastat hiljem. Otsus võeti vastu 1946. aastal Luksemburgis toimunud FIFA kongressil. Kuna Euroopa riigid ravisid alles sõjahaavu, sai korraldamisõiguse ainus kandidaat Brasiilia.

Kvalifikatsiooniturniirile registreerus 34 riiki, kellest 11 loobusid võistluse käigus. Esimest korda osalesid MM-il Briti saarte esindajad Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, kes olid pärast 1920. aastate tüli FIFA-st lahku löönud, kuid taasliitusid 1946. aastal.

Šotlased aga Brasiiliasse ei sõitnud, kuna neid ei rahuldanud Briti meistrivõistluste teine koht, mis ometi oleks neile pileti ookeani taha taganud. Kurioossem oli aga India jalgpallurite eemalejäämine. Legendi järgi jäi India finaalturniirilt eemale, kuna FIFA ei lubanud neil paljajalu võistlustulle astuda.

Finaalturniirile sõitsid seega 13 riigi esindused koos korraldajamaa ja tiitlikaitsjate itaallastega. Euroopa oli väljas küll vaid kuue esindusega, ent seda muljetavaldavam see nimekiri oli: lisaks itaallastele olümpiavõitjad rootslased ning möödunud korral südikat mängu näidanud Jugoslaavia, Šveits ja Hispaania. Lisaks ainus tookordne debütant Inglismaa.

Eurooplaste hoogu pidurdasid siiski aastatagused traagilised sündmused Torino meeskonna lennuõnnetuse näol, kus hukkus Itaalia koondise tuumik. Rootslaste tipud olid suundunud profiliigadesse. Asetuse said Brasiilia, Inglismaa, Itaalia ja Uruguay.

13 meeskonda jagati nelja alagruppi. Esimeses mängisid Brasiilia, Jugoslaavia, Šveits ja Mehhiko. Avatseremooniale järgnenud kohtumist võõrustajate ja Mehhiko vahel kogunes veel valmimisjärgus Maracanale ametlike andmete järgi vaatama 82 000 pealtvaatajat, seda numbrit on aga isegi 120 000 suuruseks pakutud. Brasiillased võitsid tänu hilisemale väravakuningale Ademirile 4:0. Kohtumine läks ajalukku ka selle poolest, et oma esimese mängu väravasuul tegi ka neljal hilisemal MM-il Brasiilia värve kaitsnud Antonio Garbajal.

Järgmises vastasseisus ei suutnud brasiillased nõrgendatud koosseisuga mängides Šveitsi vastu enamat 2:2 viigist. Viimases kohtumises oldi aga seljaga vastu seina Jugoslaaviaga mängides, kes oli kõik varasemad heitlused võiduga lõpetanud ja edasipääsuks piisas viigist, Brasiilia vajas võitu. Euroopa esindusel ei olnud aga õnne, nimelt lõi nende poolkaitsja Rajko Mitic pea vahetult enne avavilet vastu betoonseina nii kõvasti ära, et  pidi platsilepääsu veel 10 minutit ootama. Mängu sekkudes oldi juba 0:1 kaotusseisust, millest kosuda ei suudetud.

Teises alagrupis oli põhitähelepanu uustulnukal Inglismaal, kellele enne turniiri algust suisa võitjakarikat oldi nõus üle andma. Tšiili, USA ja Hispaania tahtsid aga teisiti, tõe huvides olgu öeldud, et Tšiili siiski kaotas Inglismaale 0:2. Inglaste juhendajal Walter Winterbottomil oli kasutada üks tolle aja silmapaistvamaid esindusi ning vutiajakirjanikud spekuleerisid enne kohtumist USA-ga vaid selle üle, kui suur saab olema viimaste kaotus. 1930. aastatel Šotimaalt USA-sse kolinud Bill Jeffrey suutis oma kolleegi siiski üle kavaldada, seda tänu Joe "Larry" Gaetjensi tabamusele 38. minutil. Inglased domineerisid mängu nii enne kui pärast ameeriklastele võidu toonud tabamust, kuid ei suutnud oma võimalusi realiseerida.

Lootusrikkalt alanud turniir lõppes brittidele krahhiga, kui alagrupi viimases kohtumises saadi kaotus ka Hispaanialt. Ainsa kolli lõi Zarra, kelle arvele läks üks tabamus kõigis kolmes alagrupimängus. Hispaania tagas täiseduga koha medalimängudel.

Kolmandas alagrupis sattusid kokku meeskonnad, kelle koosseis oli võrreldes eelmise MM-iga oluliselt nõrgenenud. Itaallased kaotasid oma tähed lennuõnnetuses ja rootslased oma parimad pojad Itaalia profiliigale. Kohe alagrupi avakohtumises sai MM-i ajaloos esmakordselt kaotusekibedust maitsta Itaalia, jäädes 2:3 alla Rootsile. Itaallaste seitsmemängulist võitudeseeriat pole seni ületada suudetud. Pärast võitu Itaalia üle viigistas Rootsi Paraguayga 2:2 ning kuigi Itaalia mängis lõuna-ameeriklased 2:0 üle, oldi edasisest konkurentsist väljas. Neljandas grupis sai Uruguay edasi tänu 8:0 võidule Boliivia üle.

Finaalgrupis said seega kokku Uruguay, Brasiilia, Rootsi ja Hispaania. Avavooru kohtumist Brasiilia ja Rootsi vahel kogunes Maracanale vaatama ligi 140 000 pealtvaatajat ning oma lemmikutes pettuda vaja ei olnud, kuna poolaja edu 3:0 suudeti vormistada 7:1 võiduks. Ademiri arvele jäi neli tabamust. Uruguailased olid aga püstihädas hispaanlastega, kelle vastu võideldi välja 2:2 viik. Teises voorus hispaanlastel Brasiilia vastu püssirohtu ei olnud ning alistuti 1:6. Uruguay suutis vaatamata raskustele 3:2 parem olla Rootsist. Enne viimast vooru oli selge, et kullale mängivad Brasiilia ja Uruguay. Olümpiavõitjad rootslased suutsid kolmanda koha mängus 3:1 alistada Hispaania.

Tabeliseis enne otsustavat kohtumist näitas, et Kuldse Jumalanna saamiseks piisab Brasiiliale viigist – neil oli neli, Uruguayl kolm punkti. Kogu Brasiilia ootas kolme nädala pikkuse vutipeo kulminatsioonina vaid võitu, kuid saatus tahtis teisiti. Otsustava mängu vilemees oli 53-aastane George Reader, kes on ühtlasi MM-il vilistanud õigusemõistjatest seni vanim.

Maracanale kogunenud inimeste arvu on nüüd võimatu täpselt hinnata, kuid FIFA andmete kohaselt oli neid suisa 174 000. Avavilest peale oli selge, et brasiillased ei hakka 0:0 seisu hoidma, vaid lepivad vaid võiduga, vaatamata avapoolaja suurele pressingule tabamusteni siiski ei jõutud.

Rahvas sai põhjuse rõõmukisa vallandada 47. minutil, mil Friaca viis Ademiri söödust võõrustajad juhtima. Brasiillased tegid aga taktikalise möödalasu, jätkates vaatamata peatreeneri Costa käsule ründamist. See avas 66. minutil viigivõimaluse uruguailastele, kes Schiaffino jalast väravani jõudsid. Ka nüüd ei jätnud brasiillased lahtist mängu ja 11 minutit enne lõpuvilet saabus katastroof – Ghiggia suutis sooloüritusega üle mängida nii kaitsjad kui ka kollkipri Barbosa ning viimasel jäi üle vaid vaadata, kuidas pall tema ja posti vahelt võrku lendas.

Lisaks dramaatilisele finaalile lähevad 1950. aasta maailmameistrivõistlused ajalukku kui ühed populaarseimad – 22 mängu käis vaatamas 1 337 000 inimest ja keskmiselt ühel mängul 60 773, viimane rekord kestis 1994. aasta USA mängudeni.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1938. aastal tuli maailmameistriks Itaalia. Autor: arhiiv

1938. aasta finaalturniir, maailmameister Itaalia

Kolmandad jalgpalli maailmameistrivõistlused mängiti Prantsusmaal suure sõja hirmus, mis jättis finaalturniirist eemale mitmed tippmeeskonnad ja sundis äreva meeleolu kogu üritusele. MM korraldati, et näidata riikidevahelist head läbisaamist ning lubada inimestel natukeseks ajaks argimured unustada.

Austria kvalifitseerus, kuid oli sunnitud loobuma samal aastal toimunud annekteerimise tõttu Saksamaa poolt. Mõned mängijad pääsesid võistlema siiski Saksamaa särgis. Hispaanias toimus samal ajal verine kodusõda ning Uruguay ja Argentina ei soostunud taas rännakut ette võtma.

Vuti suurturniiriga tegid esmatutvuse Kuuba, Poola ja Hollandi Ida-India ehk praegune Indoneesia. Esmakordselt said otsepileti lõppfaasi korraldajamaa ja tiitlikaitsja ehk 1938. aastal Prantsusmaa ning Itaalia.

Kriisidest räsitud Euroopa sai pikaks ajaks viimase võimaluse näha muretumat elu, enne järgmisel aastal alanud Teist maailmasõda ehitati pealtvaatajate kohti juurde Stade de Colombes'ile ning renoveeriti Bordeaux ja Marseille areenid.

Lõuna-Ameerika esinduste boikoteerimisotsuse valguses tõusis tähelepanu keskmesse ainus selle kandi koondis Brasiilia, keda ei heidutanud naabrite nurin, et 1938. aasta turniiri oleks pidanud korraldama Argentinas. Ühes MM-ide ajaloo haaravamas vastasseisus pääses esimesest ringist pärast 11 väravat Brasiilia, saates koju poolakad. Lisaajal 6:5 brasiillaste võiduga lõppenud vastasseisus lõid lõuna-ameeriklaste "must teemant" Leonidas ning Poola täht Willimowski kumbki neli väravat.

Veerandfinaal Tšehhoslovakkiaga oli Brasiilia jaoks inetum – avakohtumine lõppes viigiliselt ning üleüldise kähmlusega, mille tulemusena saadeti väljakult minema kolm meest ning viis said vigastada, viimastest kaks pidid murtud luude tõttu koguni haiglaravile minema. Korduskohtumisest sai nelja parema sekka siiski Brasiilia.

Esimeses ringis pääsesid üldse normaalajaga edasi vaid Hollandi Ida-India 6:0 varju jätnud Ungari ja Belgiat 3:1 võitnud Prantsusmaa. Tiitlikaitsja Itaalia päästis nende puurilukk Olivieri, kes tõrjus mängus Norraga viimasel minutil vastaste kesktormaja Brunyldseni löögi, teenides sellega lisaaja, kus Piola värav Itaalia edasi viis.

Debütant Kuuba edenes esimesest ringist kaheksa parema hulka, olles parem Rumeeniast. Seal tuli aga tunnistada rootslaste veenvat 8:0 paremust.

Prantslaste edu võtmeks belglaste vastu oli nende parempoolkaitsja Fred Aston, kelle sööstud küljejoonel osutusid otsustavaks. 58 455 toetaja meelehärmiks Yves-du-Manoir' staadionil Colombes's ei suutnud Aston oma meeskonda päästa 1:3 kaotusest itaallaste vastu. Nii sai Prantsusmaast toona esimene võõrustajamaa, kes kodumurul ei suutnud võitjakarikat tõsta.

Poolfinaal Itaalia ja Brasiilia vahel tõotas saada finaaliks enne kullamängu ennast, seda kuni brasiillaste juhendaja Adheniar Pimenta otsusele anda puhkust kahele võtmemängijale, nende hulgas väravakütile Leonidasele. Brasiillaste poolt tugevasti alahinnatud itaallased väljusid vastasseisust võitjatena 2:1 ning teenisid võimaluse kaitsta oma meistritiitlit rootslased suurelt 5:1 alistanud ungarlaste vastu.

Mängus kuldsele jumalannale andsid helistiku mängujuhid Meazza ja Ferrari ning juba siis tuntud itaalialik pragmaatilisus tegi ülejäänu. Itaalia triumfeeris 4:2 ja sai jalgpalli ajaloos esimeseks kahekordseks maailmameistriks.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1934. aastal tuli maailmameistriks Itaalia. Autor: arhiiv

1934. aasta finaalturniir, maailmameister Itaalia

Järjekorras teised jalgpalli maailmameistrivõistlused 1934. aastal sai loa korraldada Itaalia, kes jäi turniirist napilt ilma 1930. aastal. Diktaator Benito Mussolini nägi selles võimalust fašistlikku propaganda levitamiseks, mida ta mõistagi kasutamata ei jätnud. See andis aga kogu sündmustejadale ebameeldiva varjundi.

Itaaliasse ei sõitnud tiitlit kaitsma Uruguay, avaldades kojujäämisega pahameelt eurooplaste tõrksa osalemise suhtes neli aastat varem. Lisaks tabas nende koondist mängijate streik ning nii sai Uruguayst seni ainus vutikoondis, kes oma tiitlit kaitsta pole saanud. Toonastest vutitippudest oli nõrgendatud koosseisus Brasiilia ja Argentina, kes lähetasid lombi taha amatöör-klubimeeskonna.

1929. aasta FIFA kongressil vastuvõetud valikturniiride idee leidis esmakordselt praktilist kasutust. Kvalifikatsioonimängud pidid aset leidma võimalikult asjaosaliste koduväljakuil.

32 riigi esindusest, kes end eelringile üles andsid, oli vaid 10 mitte-Euroopa koondist ning 16 finaalturniirile jõudnud seas oli koguni 12 vana maailma meeskonda. Kvalifikatsiooni kadalipp tuli läbida ka Itaalial. Ameerika mandrilt olid kohal Brasiilia, Argentina ja Ameerika Ühendriigid, Aafrika lipu tõi esimesena MM-ile Egiptus. Sündmustest mõnevõrra ette rutates olgu öeldud, et kaheksa veerandfinalisti olid kõik Euroopast, mis tähendas Lõuna-Ameerika esinduste jaoks seda, et 8000 miili rännati vaid ühe kohtumise jaoks.

Esimeses ringis said itaallased endale vastaseks USA, kes oli enne põhiturniiri algust Roomas alistanud Mehhiko. Torinos polnud ameeriklastest siiski Itaaliale vastast ning tulemuseks oli hävitav 1:7 kaotus. Belglased juhtisid poolajaks Saksamaa ees 2:1, kuid siis lagunes nende mäng täielikult ja sakslased võitsid tänu kübaratriki teinud kesktormajale Conenile 5:2.

Kaheksa parema hulgas pidid Hispaania ja Itaalia pidama korduskohtumise, kuna avamatš nende vahel lõppes lisaajal seisul 2:2. Järgmisel päeval taas murule tulnud kahe kange heitlusest väljusid tänu Giuseppe Meazza tabamusele võitjana võõrustajad.

Kaks päeva hiljem läksid itaallased vastamisi Hugo Meisli käe all mänginud austerlaste Wunderteamiga. Need kaks olid ka turniiri suurfavoriidid, kuigi Austrial läks esimeses ringis hingestatult mänginud prantslaste alistamiseks vaja lisaaega.

Mudane väljak ei soosinud tehnilist jalgpalli ning Itaalia sai võidu tänu standardolukorra briljantsele lahendamisele, kui Argentinas sündinud parempoolkaitsja Guaita 18. minutil nurgalöögi ära kasutas. Rumeenia ja Šveitsi alistanud Tšehhoslovakkia sai Itaalia finaalivastaseks, võites Saksamaad 3:1.

Hugo Meisli Wunderteam oli poolfinaali kaotusest niivõrd löödud, et ei suutnud MM-ide esimeses kolmanda koha mängus vastu seista Saksamaale, kes võttis pronksmedalid tulemusega 3:2.

Kolm päeva hiljem, 20. juunil kutsus Mussolini rahva üles pühenduma vaid finaalmatšile ning ootama Itaalia kuulsusrikast triumfi. Duce plaane asus 70. minutil nurjama Puč, kes tšehhid 1:0 ette viis. 45 000 inimest del Partiti staadionil ohhetasid hämmeldusest.

Väravaautor Puč oli väljakule tagasi saanud tulla vaid viiv enne oma suurhetke, kuna mehe jalga oli tabanud kramp. Puč suutis Itaalia väravas seisnud Combi üle mängida kauglöögiga. Tšehhide täpne lühisöödumäng oli muljetavaldav – pärast avaväravat nurjas Sobotka hea võimaluse ning Svoboda tabas posti.

Kaheksa minutit enne normaalaja lõppu oli Tšehhoslovakkia endiselt eduseisus, kuid siis suutis Raimondo Orsi osavate petetega vabaneda kaitsjatest ning puuriluku Planička üle mängida. Kõrvaltvaatajale võis tunduda, et Orsi soovis löögi sooritada vasaku jalaga, kuid mänguvahend läks teele paremast jalast ning võttis sisse harvanähtava vintpöörde. Võidu Itaaliale ja Mussolinile tõi aga lisaajal Angelo Schiavo, kui lisaajast oli mängitud seitse minutit.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.

1930. aastal tuli maailmameistriks Uruguay. Autor: arhiiv

1930. aasta finaalturniir, maailmameister Uruguay

1928. aasta 26. mail otsustas rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon FIFA luua uue turniiri, mille osalejaiks pidid saama kõik organisatsiooni liikmed. Aasta hiljem Barcelonas toimunud nõupidamisel anti esimeste jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldusõigus valitsevale olümpiavõitjale Uruguayle – toonasele vutimaailma valitsejale.

Kuigi jalgpall sündis ametlikult 1904. aastal FIFA loomisega, iseseisvus see spordiala alles 1924. aastal, mil peeti olümpiamängud Pariisis. Esmakordselt saabusid Euroopa meeskondadega mõõtu võtma võistkonnad teistelt kontinentidelt. Turniiri saatis suur edu, mille tõestuseks võib tuua finaalmängu publikunumbri – ligi 50 000 inimest jälgis, kuidas Uruguay alistas Šveitsi.

Esimesed jalgpalli maailmameistrivõistlused 1930. aastal langesid kokku Uruguay rahvusliku sõltumatuse 100 aasta juubeli pidustustega. Veel tugevat survet avaldanud ülemaailmne majanduskriis avaldas negatiivset mõju igas valdkonnas ja kuna puudus lennuühendus ookeani taha, osalesid Euroopast vaid Prantsusmaa, Belgia, Jugoslaavia ning Rumeenia. Kokku käis murul 13 rahvusmeeskonda, kes jagati nelja alagruppi. Neist peoperemehed, Argentina, Brasiilia ja Ameerika Ühendriigid said paigutuse.

Veel kaks kuud enne esimeste jalgpalli maailmameistrivõistluste avavilet ei olnud ükski Euroopa meeskond end üles andnud, kuid tänu toonase FIFA presidendi Jules Rimet' jõupingutustele suudeti needki vähesed nõusse saada.

Inglismaal, Iirimaal, Šotimaal ja Wales'il ei olnud osalemiseks ka teoreetilist võimalust, kuna konflikt FIFA-ga amatöörmängijatele palga maksmise üle viis Briti saarte esinduste välja astumiseni FIFA-st. See ei takistanud aga osadel Briti päritolu palluritel MM-il osalemast – Uruguaysse läksid nad võistlustulle USA värvides, kus profisport oli lubatud.

Rumeenia esindus võttis kolme nädala pikkuse reisi Uruguaysse toonase kuninga Caroli käsu alusel, kes andis enne suurturniiri palluritele kolm kuud ettevalmistusaega lubadusega, et nad kõik saavad pärast oma töö tagasi.

Kõik kohtumised peeti kolmel Montevideos asunud staadionil ning oodatult domineerisid Lõuna-Ameerika meeskonnad, kuid tõe huvides olgu märgitud, et Euroopa esindused häbipuna oma nägudel tundma ei pidanud.

Turniir avati pühapäeval, 13. juunil Prantsusmaa ja Mehhiko vahelise vastasseisuga. Juba kohtumise üheksandal minutil jäid prantslased ilma väravavahist Alex Thepo'st, kelle lõuga tabas vastase jalahoop. Teda asendas poolkaitsja Chantrel (vahetusi lubati teha alles 40 aasta pärast). Maailmameistrivõistluste ajaloo avavärava lõi Lucien Laurent, avades prantslastele 4:1 võidu toonud kohtumise väravatearve.

Ka kaks päeva hiljem toimunud vastasseis Prantsusmaa – Argentina kujunes esimeste jaoks taas vastuoluliseks. Lõuna-Ameerika meeskonna rünnakuid raugematu hooga juhtinud Stabile, kes lõpuks MM-ide esimeseks väravakuningaks krooniti. Matši võitis Argentina Monti väravast üheksa minutit enne 90 minuti täistiksumist. Kuus minutit enne eeldatavat lõppu oli prantslastel viigivõimalus, ent brasiillasest kohtunik otsustas mängu ootamatult lõpetada, millega vallandas suure skandaali.

Argentina võitis esimese alagrupi, olles alistanud lisaks prantslastele 6:3 Mehhiko ja 3:1 Tšiili. Teisest grupist sai esikohaga edasi Jugoslaavia, võites Brasiiliat ja Boliiviat. Oodatult lõpetas oma alagrupi tipus Uruguay, kes esimeses kahes kohtumises ei lasknud oma selja taha palligi. Puhaste paberitega läbis alagrupiturniiri ka 4. rühmas parim olnud USA.

Poolfinaalis sellest enam midagi eriti alles ei olnud ning suure kondiga ameeriklased, kes prantslastelt teenisid hüüdnime "kuulitõukajad", hävisid vaatamata sellele, et esimese kolmveerandtunni järel oldi argentiinlastest nõrgemad vaid 0:1, lõpuks veenvalt 1:6. Teises poolfinaalis jäid peoperemehed neljandal minutil kaotusseisu Jugoslaavia vastu, kuid lõpuks teenisid samuti 6:1 võidu.

1928. aasta olümpiamängude kordusetendust asus Centenario Stadiumil 100 000 silmapaari ees Uruguay Pablo Doardo väravast 12. minutil juhtima, kuid Peucelle viigistas ning 35. minutil olid argentiinlased tänu Stabile tabamusele 2:1 eduseisus. Teise poolaja esimestel minutitel suutis Pedro Cea seisu taas võrdsustada, 65. minutil läks Uruguay teistkordselt juhtima, kui sihile jõudis vasakäär Santos Iriarte. 4:2 võidu võõrustajatele kindlustas lõpusekunditel Castro.

Toonane FIFA president ja aju jalgpalli maailmameistrivõistluste taga, Jules Rimet, andis "Kuldse Jumalanna" Uruguay kaptenile Jose Nazassile ja nii oligi alguse saanud tänapäeva maailma üks suuremaid spordipidusid.

Legendi järgi olla matšieelsel kohtumisel Argentina ja Uruguay esindajad läinud vaidlema, millist palli finaalmängul kasutada. Väidetavalt kasutati esimesel poolajal argentiinlaste, teisel aga uruguailaste oma.

Pronksmedalid teenis Ameerika Ühendriikide esindus, kes sai loobumisvõidu Jugoslaavialt.

Autor: Lennart Komp

Esimest korda avaldatud 2006. aastal.