Neljast poolfinalistist on varem maailmameistriks tulnud kaks: Argentina ja Prantsusmaa. Nende meeskondade ridadest tulevad ka otsustava faasi eeldatavalt suuremad tähed – Lionel Messi ja Kylian Mbappe.

Horvaatia jõudis MM-il poolfinaali teist korda järjest. Maroko selline edu on aga ootamatu. Nelja parema hulka jõuti üldse ajaloos esimese Aafrika koondisena.

Maroko meeskond on endale maailmameistrivõistlustega kindlasti palju uusi fänne kogunud. Puudust pole fännidest ka kohapeal Kataris. Tribüünidel elatakse oma koondisele silmapaistvalt kaasa.

Võimalik, et araabia kultuuriruumis toimuva MM-iga seoses ongi Maroko koondise toetajad konkurentsi jäänud fännidest kõige valjuhäälsemad. Maroko mängiks justkui kodus.

Enne maailmameistrivõistlusi tundus see, et Aafrika just 2022. aastal oma MM-tulemustes uue lehekülje pöörab ja poolfinaali pääseb, pisut uskumatu stsenaarium. Maroko muinasjutt on nüüdseks aga teoks saanud.

"Spordipühapäeval" oli põhjust taas mikrofoni ette paluda Eesti suuremate Aafrika jalgpalli ekspertide hulka kuuluv Õhtulehe sporditoimetuse ajakirjanik Kaspar Koort. Kuidas kirjeldab Maroko koondise edulugu tema?

"See on absoluutselt pauk luuavarrest, et just Maroko selle asja nüüd ära tegi. Mul ausalt öeldes ei olegi midagi esimese hooga öelda," naeris Koort. "Kui Senegalil oleks olnud parimad pojad eesotsas Sadio Manega olemas, võib-olla hädapärast oleks neid seal näinud, kui kõik asjad klapivad, aga võta näpust, Maroko tuli ja tegi ära! Ja ei saa ju öelda midagi halba nende kohta, sest kui meeskonnale on praegu löödud vaid üks värav, mis on ka ju omavärav, siis müts maha! Ikka vinge värk. "

Olles Aafrika meeskondi jälginud, siis võib-olla oskad seda välja tuua, kas Maroko teeb midagi praegu teistmoodi, kui nad on enne teinud või kui Aafrika jalgpallis on enne tehtud, et nad nüüd tulevad rasketest olukordadest välja? "Kindlasti on Maroko edu taga nende peatreeneri tipptasemel taktika. Üks asi on see, et sul võib olla tipptasemel taktika selliste tippmeeskondade vastu, aga sul peavad olema ka mängijad, kes suudavad selle taktika ikkagi ellu viia. Aga see, mismoodi Maroko kogu meeskonnaga mängib selgelt selle ühe eesmärgi nimel, kuidas kogu see punt ühte hingab, on väga vinge näha," kiitis Koort. "Ja ikkagi see, kuidas suudetakse väljakul hoida kõik need mitte ainult 90 minutit, vaid nagu siin Hispaania vastu oli 120+ minutit seda distsipliini ja mängida just nii nagu peatreener nõuab – hoiame seda liini madalal, aga samal ajal on ees olemas ka see kvaliteet, et kui tekib võimalus vasturünnakule minna, siis seda tehakse ka. See on kindlasti see distsipliin mängust mängu."

"Võib-olla see kolmas alagrupimäng neil Kanadaga läks natukene lappesse, eriti võib-olla teise poolaja algus, aga kokkuvõttes ikkagi kõigi nende mängude peale nende vastaseid ka vaadates – Belgia, Horvaatia alagrupis, nüüd Hispaania, Portugal – kuidas nad on suutnud nende tiimide vastu just hoida seda distsipliini väljakul. See on väga vinge," lisas ta. "Ja see kindlasti eristab Marokot nendest kõikidest Aafrika koondistest ja nende mängudest MM-idel, mida ma olen näinud ise."

Kas Must Aafrika vaatab sellele ka sellise positiivse pilguga või siin on ikkagi selles mõttes teatud vahe, et Maroko võib ju poolfinaali jõuda, aga samas need Musta Aafrika fännid tahaksid tegelikult tõestust ka sealtpoolt saada? "See on väga õige küsimus ja tegelikult, oleme ausad, ega see Maroko selline edu on Aafrika edu ka, aga pigem ta on ikkagi araabiamaailma või selle araabia jalgpalliedulugu ennekõike," hindas Koort. "Kui meenutada seda 2010. aasta õnnetut MM-i Aafrika jaoks, kus Ghana veerandfinaalis Uruguay vastu välja läks, siis võis küll öelda, et kogu Aafrika oli Ghana taga, aga ma julgeks arvata, et pigem see Põhja-Aafrika pool võib-olla vaatas sellesse asjasse nii ja naa. Ta ei ole selles mõttes jah Musta Aafrika triumf, see on õige, aga Aafrika kontinendi jaoks ikkagi suur samm edasi, selles mõttes pole midagi öelda."

Kas Aafrika on esinenud isegi ka teiste meeskondade osalemise mõttes paremini kui oleks eeldanud? "Absoluutselt, siin ei ole kaksipidi mõtlemist, üldsegi mitte. Kuigi kui see alagrupiturniir algas, siis esimene voor oli ju nende jaoks üsna õnnetu, sai Maroko viigi, sai Tuneesia viigi. Aga teises voorus ja kolmanda voorus ikkagi pandi ju nagu kulda," arutles Koort. "Senegal tegi ilma Sadio Maneta oma ära, sai ikkagi kaheksandikfinaali. Kamerun väga kenasti tõusis tuhast, võitis veel lõpus Brasiiliat. Ghana mängis enda võimaluse tegelikult maha Uruguay vastu – löönuks selle penalti sisse, mine tea, oleks võinud nemad ka edasi saada. Ja Tuneesia tegelikult üllatas ka totaalselt mind, kes ma nende kohta väga halvasti ütlesin enne turniiri algust. Selles mõttes kindlasti aafriklaste poolt ikkagi väga vinge turniir, eriti võrreldes selle nelja aasta taguse ajaga, kus keegi neist edasi ei saanud."

"Ja kuna nüüd nad saavad kohti juurde nelja aasta pärast, neil peaks olema vist lausa üheksa kohta ja seal on huvitavat materjali, huvitavaid koondiseid veel, kes võivad peale tulla," lisas ta. "Kindlasti see MM on olnud… kui meeskond on ikkagi esimest korda nelja parema hulgas, siis see on olnud ikkagi Aafrika jalgpalli edulugu vaieldamatult."

Kas Maroko edu muudab midagi laiemalt või annab see näiteks usku, et tuleb ikkagi loota kohalikele treeneritele seal eesotsas? "Kindlasti see seda näitab, et tõesti, ei maksa neid Euroopa n-ö üheööliblikaid sinna etteotsa tuua. Walid Regragui nimetati ametisse alles septembri alguses, ta on teinud väga vähe tööd iseenesest selle meeskonnaga, aga ta on suutnud kuidagi selle asja neil nii klappima panna," ütles Koort. "See on õige asi ikkagi nähtavasti küll, et see Aafrika treener tunnetab ikkagi kogu seda värki hoopis teistmoodi ja paremini. Ja see võib anda edu, kui sul on olemas ka meeskond või need mängijad, kellel on olemas baas, kes mängivad Euroopa klubides. Nad ei pea seal mängima täielikes tippklubides, aga neil on need oskused, taktikalised teadmised ja kui suudetakse see asi komplektis kokku mängima panna, siis sellest võib tõesti tulla uhke ja äge asi."

"See ühtsus on tõesti oluline, sest seal koondistes on erinevate taustadega mängijad, sellel samal Marokol ka, aga nad on pandud ühte hingama ja see on tore ja oluline," jätkas Koort. "Samas, kui hakata mõtlema filosoofilisemalt, võtame selle sama Kameruni koondise, kellel enne alagrupiturniiri teist mängu põhiväravavaht, Aafrika parimaid väravavahte Andre Onana saadeti koju ära, siis oli küll arvata, et mis sealt nüüd tuleb, kaks suurt pakki Serbialt ja Brasiilialt, aga võta näpust! Isegi see musta Aafrika seltskond, Kameruni seltskond, suutsid ikkagi sellest üle olla ja tegelikult kaks väga ägedat mängu mängida."

"Ja mis Maroko puhul on veel eriti oluline, et räägitakse sellest, kuidas sul treeneril peavad need pusletükid kokku klappima, aga Marokol ongi see, et ühelt poolt neil on Euroopa tippklubide mehed, kes seal teevad seda asja, aga teistpidi võttes on neil on kohe pingilt võtta ka täiesti adekvaatsed asendused, kes suudavad täpselt sama hästi tegelikult seda Regragui taktikat ellu viia platsil. Nagu polegi vahet," lõpetas Koort. "Hea näide oli see alagrupiturniiri teine mäng Belgiaga, kus vahetult enne mängu avavilet tuli neil väravavahti vahetada, ehk siis Bounou asemel pandi Mohamedi ja too vend tegi samamoodi hiilgava esituse, mängib muidu Saudi Araabia liigas. Just see, et need mängijad on tõesti nii ägedalt ühe asja eest väljas, see on selle Maroko puhul väga äge."