Anna, teie elus on väga palju hokit. Aga kas te tutvusite selle mänguga pärast kohtumist tulevase abikaasa Romaniga või huvitusite juba ka enne?

Romaniga tutvusime, võib öelda, juba lapsepõlves. Minu vanaema oli Romani klassijuhataja Tallinnas ja kogu tema klass koosnes hokimängijatest. Me ise elasime Haapsalu lähedal Turbas, kus hokimängijad käisid suviti laagris. Ilmselt oli mu isal ka oma roll selles, et hokiklass seal regulaarselt suvelaagrites käis.

Romaniga põrkasime seega juba toona kokku, aga otseselt tuttavad siis veel polnud. Alles hiljem, teadlikumas eas, kohtusime päriselt ja siis algaski minu tutvus hokiga. Varasemalt lihtsalt teadsin, et on olemas sellised inimesed, nagu hokimängijad. Aga professionaalse spordi vastu ma erilist huvi ei tundnud. Ent siis tutvumise järel hakkasin mängudel käima, praktiliselt ühtegi vahele jätmata ja nii hoki mind endasse tõmbaski.

Ehk teisisõnu – nüüdseks 22-aastaste Eriku ja Mareki sündimise ajal teadsite juba hästi, mis on professionaalne hoki?

Jah, olin selles elus täielikult ka ise sees: käisin kõigil mängudel, jälgisin meistrivõistlusi, kus Roman osales. Vahetevahel pidin isegi öösiti ärkama, et vaadata ajavahe tõttu väga hilja algavaid mänge välismaal. Nii et olime pidevalt hokis sees.

Kui Roman professionaalselt mängis, kas teil ei tekkinud soovi teda hokimängu ohtude eest kaitsta ja rahulikumat elukutset valida?

Ei, mitte kunagi. Vastupidi, mulle meeldis see adrenaliin. Käisime kõigil mängudel ja ma ei mäleta küll, et Romanil oleks jääl mingeid eriti ohtlikke olukordi ette tulnud. Seetõttu suhtusin kõigesse üsna rahulikult.

Lisaks olen alati seda meelt olnud, et hokivarustuses näeb mees kohe väga mehelik välja. Mistõttu pole mul kunagi tekkinud soovi Romanile öelda: "Jätad äkki hoki sinnapaika?" Isegi pärast seda, kui ta mängimise lõpetas, küsisin temalt veel pikalt: "Ehk teed veel comeback'i?" Ehk ei, ma pole kunagi hokimängimisele vastu olnud. Mulle on see alati väga meeldinud.

Kui Erik ja Marek kasvasid, kas küsimus, millise spordialaga nad tegelema hakkavad, oli sisuliselt juba ammu otsustatud?

Kabe küsimus langes meil küll kohe ära, jah (naerab).

Aga kas see küsimus üldse kerkis?

Ei, tegelikult mitte. Me isegi ei mõelnud mõnele teisele spordialale. Kui lapsed olid päris väikesed, võtsin neid mängudele kaasa ja nad vaatasid pidevalt hokit. Seetõttu ei kujutanud isegi ette, et nad millegi muuga tegelema võiksid hakata. Kõik juhtus iseenesest ja sisenesime sellesse rutiini sujuvalt.

Paljud selle alaga mitte kursis olevad lapsevanemad, eriti emad, peavad hokit liiga ohtlikuks spordialaks. Kas tänu elule koos professionaalse hokimängijaga aitas teil endal poegade võimalikesse vigastustesse rahulikumalt suhtuda?

Arvatavasti oli mul tõesti seetõttu lihtsam. Toona suhtusin sellesse väga rahulikult. Ehkki praegu saan juba paremini aru, milliseid probleeme võib kaasneda. Aga poistega tundus mulle kohe algusest, et kõik on lihtne ja hea. Ma ei saa öelda, et oleksin laste tervise pärast väga kartnud. Muidugi tean, mida tähendavad vigastused ja nende tagajärjed. Vahel ütlen isegi ise Erikule ja Marekile: "Äkki tasuks juba mõelda, kas pole aeg lõpetada?" Aga hinges tahan ikkagi, et nad jätkaksid.

Hoolimata kaotatud hammastest ja vigastustest suhtusin toimuvasse alati üsna rahulikult. Sugulased ja tuttavad, kes minuga tribüünil istuvad, on küll vahel üllatunud: "Kuidas sa saad nii rahulikult vaadata?" Sisemiselt muidugi emana ikka muretsen, aga välja ei näita seda peaaegu üldse. Kriitilisel hetkel püüad lihtsalt olukorda kainelt hinnata: võtad end kokku, viid arsti juurde. Ja närveerimine tuleb alles pärast.

Kas te Romaniga tahtsite algusest peale kasvatada poegadest professionaalseid hokimängijaid? Või oli peamine uisuoskuse omandamine ja kaasnev hea füüsiline koormus?

Arvan, et me mõlemad tahtsime ikka algusest peale, et nad jõuaksid profisportlasteks. Võib-olla on Roman aja jooksul sellesse rahulikumalt suhtuma hakanud, aga mina usun endiselt, et nad võivad tõusta veelgi kõrgemale. Meie jaoks polnud hoki kunagi lihtsalt huviring või treeningrühm: käite natuke, õpite uisutama, ja kui aeg tuleb, lõpetate. Algusest peale oli suhtumine tõsine ja suhtusime treeningutesse professionaalselt.

Ega pole kunagi tekkinud mõtet neid mõnele teisele spordialale suunata?

Ei. Võisime sellist nalja küll visata, aga tõsiselt pole see küsimus kunagi tõusetunud.

Kaksikud, ka mitte vennad, ei pea sugugi alati samade asjade vastu huvi tundma. Kas on olnud ka perioode, mil ühel näiteks on huvi hoki vastu jahtunud?

Ei, sellist asja ma ei mäleta. Ma ise, muide, olen tänaseni veidi ärevil, kui nad ka erinevatesse ründekolmikutesse pannakse. Saan muidugi aru, et suure tõenäosusega ei saa nad kogu karjääri samas klubis koos veeta. Neile võivad tulla erinevad pakkumised. Kuid minul on seda raske ette kujutada ja emana tahaksin, et nad mängiksid alati koos. Minu meelest on neil nii ka lihtsam. Nad tunnetavad teineteise mängu väga hästi. Muidugi ei pruugi alati kõik õnnestuda, aga jääl on vendade vahel eriline side. Niipalju kui ma aru saan, on ka neile endile mugavam koos mängida.

Kas olete peresiseselt ka arutanud, mida teha, kui pakkumise saab ainult üks vendadest? Näiteks Erik uude klubisse ei lähe, kui sinna Marekit ka ei kutsuta?

Ei, mingit sellist põhimõtet meil peres pole. Meist kõigist saan mina hokist muidugi kõige vähem aru ja ilmselt olengi ainus, kes võimaliku "lahkumineku" pärast muretseb. Kuid poisid ise suhtuvad sellesse rahulikult. Usutavasti on nad vanusega hakanud olukorda ka teadlikumalt hindama ja mõistavad hästi, et võivad sattuda erinevatesse klubidesse. Samas ei tea me ju enne, kuidas see kujuneb, kui see tõesti juhtub. Seni on nad koos mänginud ju ka väljamaal olles. Kuid kindlasti on mõlemad valmis, et nende sportlasteed võivad tulevikus lahku minna.

Erik ja Marek lahkusid Eestist üsna varakult. Kui vanad nad siis olid?

Viisteist. Esimest korda läksid nad Rootsis Borasi 2019. aastal, vahetult enne pandeemia algust.

Kuidas te seda üle elasite?

Ausalt öeldes väga raskelt. Kõik juhtus üsna ootamatult ja ma ei olnud selleks ilmselt valmis. Sisemiselt muretsesin väga, aga ära rääkida sellegipoolest ei proovinud. Püüdsin pigem mitte näidata, kui raske mul on. Meie vanem tütar lahkus samuti kodust varakult, kohe pärast kooli lõpetamist. Ja ta kolis kaugele, nii et nägime teda üsna harva. Kuid tütre lasin millegipärast kergemini minema. Ju pidasin teda iseseisvamaks. Või siis mõistsin: nüüd lähevad ka poisid ja me jäämegi Romaniga praktiliselt kahekesi. Poegi oli raskem lahti lasta.

Pärast Rootsit mängisid vennad Soomes ja Itaalias ning selleks hooajaks naasid nad Eestisse, HC Panterisse. Mõni vaatleja võib kojutulekut pidada karjääris sammuks tagasi. Kuidas suhtute sellesse teie?

Seda tõesti kuuleb ja minultki küsitakse selle [tagasituleku] kohta. Kuid mina ei arva, et tagasitulekus midagi hirmsat oleks. HC Panter mängib heas liigas, tugevate meeskondade vastu. See on kindlasti kasulik kogemus. Lõppude lõpuks tuleb mängida ka oma kodumaal. Eks edasi paistab. Kui tekivad võimalused ja head pakkumised, saavad nad uuesti minna. Kui mitte, võivad nad siin edasi mängida: tase ja tingimused lubavad seda.

Karjääriväljavaateid kõrvale jättes, ilmselt emana nende tagasituleku üle väga rõõmustasite?

Muidugi. Ma tahan endiselt, et nad oma unistused ja plaanid ellu viiksid. Aga kui nad tagasi tulid, siis tähendab see, et ju on praegu nii vaja. Ning mul on väga hea meel, et nad on jälle lähedal.

Erik ja Marek on kaksikud ja omavahel nii sarnased, et paljud neid esimese pilguga ei erista. Ka näiteks Eesti Hoki president Rauno Parras tunnistas seda kevadisel aastalõpugalal, kui parimaid autasustati. Teie emana saate ilmselt sellegipoolest otsa vaadates ilmeksimatult aru, kumb parasjagu teie ees seisab?

Ütlen siinkohal välja saladuse: ma ajan vahest tänaseni neid omavahel segamini.

Isegi teie? Siis pole teistel küll kindlasti midagi häbeneda.

Absoluutselt mitte. Siis, kui nad alles sündisid ja väikesed olid, oskas neid eristada ainult isa. Nüüd nad juba on küpsemad ja muutuvad ka väliselt, mistõttu on neid ka lihtsam eristada. Kuid lapsepõlves ajasin ma neid tõesti segi.

Kas te mängustiili või -viisi järgi eristate üht teisest?

Ei. Kasvult ja kehaehituselt on nad minu silmale väga sarnased. Kui numbrit särgil või kiivril pole näha, ei saa ma aru, kumb on Erik ja kumb Marek. See on isa privileeg. Roman küll eristab neid jääl väga selgelt. Nad võivad olla täisvarustuses ja ilma ühegi välise tunnusmärgita, aga tema ütleb ikkagi saja protsendi kindlusega, kumb on kumb.

Aga kas nad iseloomu poolest omavahel erinevad?

Kardinaalseid erinevusi küll pole. Ent minu tähelepanekute järgi on Erik naeratavam ja pehmem, Marek omakorda tõsisem ja keskendunum. Samas on tal suurepärane huumorimeel. Ta võib küll vennast pisut vähem naeratada, aga teeb suurepärast nalja.

Olete jälginud Eesti hokit esmalt tegevmängija abikaasana ja seejärel kahe hokimängija emana. Kuidas tundub, kas see spordiala on nende aastate jooksul muutunud Eestis nähtavamaks ja omasemaks?

Minu meelest küll. Kui Roman veel mängis, oli meeskondi ja turniire vähem. Tondiraba jäähalli polnud siis veel olemaski ja mängud toimusid peamiselt toonases Škoda jäähallis Haaberstis. Kui seal ka mängudele pealtvaatajaid tuli, siis tundus, et inimesi on omajagu. Kuid tegelikult tribüünid olid ikka väikesed. Nüüd saab hoki varasemast rohkem reklaami. Jäähalle, meeskondi ja laste treeningvõimalusi on juurde tulnud. Kui astud jäähalli, siis näed alati palju lapsi eri klubide vormides: ümberringi on pidevalt liikumine ja askeldamine.

Hoki on muutunud ka vaatajasõbralikumaks. Eestis toimuvad maailmameistrivõistluste turniirid on väga hästi korraldatud ja fänne tuleb tribüünile. Minu meelest on kõik muutunud huvitavamaks, tänu millele kasvab ka vaatajate arv. Ja see omakorda tähendab, et üha rohkem vanemaid soovib lapsed hokitrenni panna. Ainuke mure on, et treeningud on siiski üsna kallid. Kui hoki oleks kättesaadavam, aitaks see ala arengule veelgi rohkem kaasa. Kuid arvan sellegipoolest, et hokil on Eestis helge tulevik.

5.–7. novembrini toimub Tondirabas Euroopa Rahvuste karikaturniir, kus Eesti rahvuskoondis mängib Hispaania, Rumeenia ja Leeduga. Ilmselt on üleliigne küsida, kas te mängudele lähete?

Kindlasti lähen. Selliseid mänge ja turniire ei jäta ma kunagi vahele. Ootame ka kevadist kodust maailmameistrivõistluste turniiri. Ning mängudele tuleb kaasa elama kogu meie pere: vanaemad, vanaisad. Eriku ja Mareki mänge ootavad lisaks nende endised õpetajad, klassikaaslased ja klassikaaslaste vanemad. Meie näol koguneb tribüünile alati suur toetajaskond.

Teil ja teie perel on isiklik põhjus tribüünidele tulla. Miks aga peaksid seda tegema inimesed, kelle lapsed-sugulased koondises ei mängi? Mille poolest on tribüünilt parem mängu vaadata kui telerist?

Sest see on elav mäng, väga adrenaliinirohke. Hoki on ilus, vaatemänguline ja emotsionaalne. Just hiljuti mängis HC Panter – sh Erik ja Marek – Riias. Olin kodus ja vaatasin ülekannet – teleri vahendusel pole see ikkagi see. Jäähallis on hoopis teised tunded: elad toimuvale meeskonnaga koos kaasa ja näed mängu teisiti. Lisaks küsin - miks mitte tulla vabal ajal vaatemängulisele spordiüritusele, et omadele kaasa elada? See on ju meie rahvuskoondis!

Ja isegi siis, kui Erik ja Marek välismaal mängisid, käisime võimalusel Eesti koondiste mängudel, sealhulgas noorte- ja juunioride koondiste omadel. Kui ikka antakse võimalus hokit päriselt oma silmaga näha, kasutame seda alati.

Lõpetuseks, kas teil on jäänud mõni unistus, mis on seotud poegade tulevikuga hokimängus? Või soovite ennekõike, et nad oleksid õnnelikud?

Jeh, tõesti on praegu olulisim, et neil läheks kõik hästi ja nad oleksid õnnelikud. Tahan, et nad saaksid oma lemmikalaga tegeleda. Kuni neil on soov mängida ja tervis seda lubab, hoian neile igati pöialt. Hoki meeldib neile, nad elavad hokis ja hokist.

Peamine ongi, et tervis seda lubab ja mäng jätkuvalt rõõmu pakub. Ehk siis soovin, et hoki nendes ja nemad hokis oleks võimalikult kaua ja nad naudiks seda. Ning ema on alati nende kõrval toetamas.

* * *

Vanematele, kelle lapsed alles hakkavad hoki – või ükskõik millise spordialaga – tegelema, soovitaksin ma mitte unarusse jätta õppimist ja hoolt tervise eest. Treeningud, mängud ja sõidud nõuavad palju aega, aga sportimine ei tohi võtta lapselt võimalust hästi õppida.

Sport – minu kogemuses hoki – kasvatab samas suurepäraselt distsipliini. Näen seda Eriku ja Mareki pealt: nad oskavad oma aega planeerida, hoolitsevad ise oma varustuse eest ja hoiavad korda. Me pole neid kunagi spetsiaalselt peaaegu et kaitseväega võrreldava korraarmastuse poole suunanud. See on tekkinud tänu spordile.

Olen ise alati olnud nn "pehme" ema, hokiga seonduva spordiküsimused jäid isa kanda. Mulle jäid tavalised emahoolitsused: toita, kohale viia, riided pesta ja kõik vajalik kokku panna. Täna teevad pojad seda kõike ise.

Seepärast on minu peamine nõuanne vanematele lihtne: toetage last, jälgige tema õppimist ja tervist, aga laske samal ajal spordil talle vastutust õpetada.