Inglismaa ja USA meeskonnad saabusid 2010. aasta MM-ile selge sihi ja plaaniga – vaja on teha tulemust. Mängijamaterjal oli mõlemal korralik, sest leidus parimas eas tähti nagu Frank Lampard ja Steven Gerrard inglastel ning Landon Donovan ja Carlos Bocanegra ameeriklastel. Aga ka kogenud mehi ja särtsakaid noori.

Turniiri alustati omavahelise mänguga Rustenburgis, mis algas Inglismaa jaoks suurepäraselt. Käis alles neljas minut, kui Emile Heskey'lt söödu saanud Steven Gerrard viis Inglismaa juhtima. Inglastel on kombeks võtta jalgpalli emotsionaalselt – kõik on kas väga hästi või lootusetult halvasti. Gerrardi värava hetkel kehtis variant number üks ja MM tõotas kujuneda vägagi edukaks!

Variandi number kaks saabumiseni kulus aega veidi üle poole tunni. Inglismaa suur küsimärk turniiri eel puudutas väravavahi positsiooni. Lõpuks otsustas peatreener Fabio Capello eelistada nooremat Robert Greeni ja jättis kogenud David Jamesi pingile. 40. minutil maksis see otsus Capellole valusalt kätte, sest Green tegi tohutu prohmaka, kui lubas Clint Dempsey kauglöögil käe alt väravasse lipsata.

51. minutil oli Heskeyl kasutada üks-üks olukord, aga USA väravavaht Tim Howard tõrjus. 65. minutil tegi väga hea tõrje ka patuoinas Green, kes sai käed vahele Jozy Altidore'i tulisele löögile. Mäng lõppeski 1:1 viigiga, aga too tõrje Greeni ei päästnud. Järgmistes mängudes kaitses Inglismaa väravat kogenud James. Tolku vahetusest polnud, sest Inglismaa kaotas 1/8-finaalis Saksamaale.

USA turniir lõppes samuti 1/8-finaalis, kus jäädi alla Ghanale, aga erinevalt Inglismaast ei liigitunud see tulemus põrumiseks, vaid korralikuks tulemuseks. Eks kripeldas ikka, aga häbisse ameeriklased Lõuna-Aafrika Vabariigis ei jäänud.