Mis te arvate, kas nüüdseks on maailma jalgpalliliit korruptsioonist puhtaks roogitud? Kas midagi sellist, nagu juhtus 2010. aastal, kui Venemaale ja Katarile anti maailmameistrivõistluste korraldusõigus, enam korduda ei saa?

Ei, ma ei oleks nii optimistlik. Ma arvan, et praegu on olukord parem kui 2010. Sellest kahekümne neljast FIFA täitevkomitee liikmest, kes need otsused langetasid, on hiljem kaksteist kriminaalkorras süüdi mõistetud erinevates riikides ja veel kolme-nelja puhul on üsna kindel oletus, et ka nemad on altkäemaksu saanud. Ma arvan, et praegu see olukord kaugeltki nii halb ei ole. Aga ma ei usu, et sedalaadi suuri rahvusvahelisi organisatsioone lõplikult puhtaks saab.

Mis on nende suurte rahvusvaheliste organisatsioonide eripära? Spordiorganisatsioonide korruptsioonijuhtumid ei ole sugugi harukordsed ja imestame nende üle uuesti ja taas.

Eripära tuleneb sellest, et alati on olemas riike või ka mingeid muid organisatsioone, kellel on võimalik nendes kokkulepetes saada kas suurt raha või suurt kuulsust. Ja siis tekib paratamatult ahvatlus n-ö otsustajaid, kes neid otsuseid langetama peaks, mõjutama hakata. Kui me võrdleme siin näiteks FIFA-t ja UEFA-t, siis on selge, et FIFA olukord on alati palju halvem olnud. See tuleneb selle organisatsiooni eripärast, sinna kuuluvad kõik maailma riigid ja oleme ausad, riike, kus on demokraatia ja kus korruptsioon on üheselt hukka mõistetud ja kriminaalselt karistatav, on maailmas tegelikult selgelt allapoole. Need on lääneriigid, millest valdav enamik kuulub Euroopasse, Põhja-Ameerika, Austraalia, Jaapan, Lõuna-Korea ja me hakkamegi ringi enam-vähem täis saama. Uus-Meremaa ka veel. See on selge vähemus maailma riikidest. Mujal on see asi palju n-ö paindlikum või isegi sisuliselt aktsepteeritud. Ja kui riikide enamus aktsepteerib seda, siis kombed tulevad üle organisatsiooni.

Kas meil on üldse põhjust eeldada, et olümpiamänge, jalgpalli maailmameistrivõistlusi, kergejõustiku MM-i korraldataks ainult demokraatlikes vabades riikides? Sellistes riikides elab umbes 20 protsenti maailma rahvastikust, ülejäänud elavad ikkagi moel või teisel vähem või rohkem ebademokraatlikes riikides. Äkki see ongi normaalne, et me läheme nende suurte spordipidudega nendele maadele?

Ideaalis ma ei tahaks sellega nõustuda, et see on normaalne. Ideaalis tahaks siiski, et võistlused toimuksid riikides, kus inimestel on vabadused. Aga samas ma möönan, et seda praktikas saavutada on üsna raske. Küll aga peaksime siiski jälgima seda, et näiteks spordiorganisatsioonid, kelle peakontorid asetsevad Euroopas, enamik Šveitsis, et vähemalt Šveitsi seadusi nende puhul tagatakse. Altkäemaksu võtmine ja andmine ei kuulu kindlasti nende hulka. Siin tuleks teha kompromisse. Näiteks ma arvan, et jalgpalli MM-i korraldamine Lõuna-Aafrikas, mis ei ole ka ideaalne riik, demokraatia mõttes, oli arusaadav ja mõistlik kompromiss. Aga Katar ja Venemaa praegustes olukordades seda ilmtingimata ei ole.

Kas Katar saavutab selle, mida ta suure raha eest saavutada tahtis? Saab ta au ja kuulsust või nüüd paistab hoopis, et kogu maailm räägib sellest, mis neil kõik halvasti?

No praegu tundub, et pigem läheb seda teistmoodi, see tekitab rohkem tähelepanu nendele probleemidele, mis Kataris on, kui see au ja kuulsus. Ja Katari puhul tuleb siin veel üks erinev moment mänguga võrreldes näiteks Venemaaga. Venemaa on siiski arvestatav jalgpallimaa, tõsi küll, mitte maailma tipp. Ja need staadionid on edaspidi ikkagi kasutuses, see ei ole selline ühekordne, lihtsalt rumal investeering. Nendest saab ka tulevikus kasu, seal mängitakse jalgpalli, publik käib mänge vaatamas. Katari puhul langeb ka see moment ära, sellist hulka sellises suurusjärgus staadioneid ei ole neil vaja.

Kas nüüd võiks midagi muutuda või paistab, et muutub? Hiinas oleme nüüd olümpiamänge pidanud juba teist korda lühikese aja jooksul. Sisuliselt niimoodi, et koonduslaagrid, kus inimesi piinatakse, olid natuke eemal. Kataris käime ka nüüd ära. Kas see toob mingisuguse mõtteviisi muutuse?

Ma arvan, et võib-olla paaril järgmisel korral, kui otsuseid langetatakse, ollakse veidi ettevaatlikumad, püütakse vältida samasugust olukorda, kus võiks olla sarnane kriitika, nagu praegu on tulnud. Aga ma usun, et inimmälu on lühike ja mõne aja pärast on inimeste ahvatlused teha jälle otsuseid, millega nad isiklikult saavad suurt kasu.

Nagu te mainisite, siis FIFA-s on ju esindatus kõigil riikidel ja tõepoolest, kui vaadata näiteks ÜRO hääletusi, mis puudutavad Venemaa rünnakut Ukraina vastu, siis need hääletused ei ole Ukrainale kuigi soodsad või on üha vähem soodsad. Natuke ka sellepärast või peamiselt sellepärast, et neid samu demokraatlikke riike maailmas ongi vaat et vähem kui ebademokraatlikke. Kas ühel hetkel see annab tunda ka FIFA Venemaa-poliitikas? Millal hakkab FIFA Venemaad rehabiliteerima?

Ütleks kõigepealt ühe kommentaari selle Ukraina ja ÜRO hääletuste kohta veel. Minu jaoks on need olnud isegi paremad, kui oleksin oodanud. Nii sõja algul kui nüüd siin paari kuu eest toimunud hääletustel kokkuvõttes siiski 140+ riiki toetasid sama seisukohta, mis meie, ja toetasid Ukrainat. See oli lääne diplomaatide suur võit. Aga erapooletuid oli ikkagi üle neljakümne omakorda ja see suhe ei ole nii üksühene, nagu me siin Euroopas näeme.

Aga mis puudutab Venemaad, siis ma siiski ei usu, et siin lähiajal oleks väga suurt muutust toimumas. Venemaa on UEFA liige esmajoones ja UEFA sees saavutada olukorra müütamist, et UEFA liikmesriigid oleksid kasvõi valmis venelastega mängima… ma ei näe, et see oleks võimalik nii kaua, kuni sõda sellisel kujul jätkub. Põhiline põhjus, miks FIFA ja UEFA kiiresti otsused langetasid sõja alguse järel oli ju ka see, et venelasi ootasid ees MM-valikmängud Poola, Rootsi ja Tšehhiga ja kõik need kolm riiki teatasid täiesti üheselt, et nad ei kavatse mitte mingil tingimustel venelastega mängida. Kui Venemaad ei oleks diskvalifitseeritud, oleks see tähendanud Venemaa automaatset pääsu MM-finaalturniirile. Mis oleks võinud omakorda kaasa tuua paljude riikide boikoti sellele finaalturniirile. Seal ei olnud FIFA-l tegelikult valikut selles olukorras. Ja ma arvan, et nii kaua, kuni Venemaa püsib UEFA liikmesriigina, ei muutu sõja jätkudes praegu kuigi palju. Aga Venemaal on ka arutletud selle üle, et äkki peakski minema Aasia konföderatsiooni. Ja seal võib see olukord muidugi olla hoopis teistsugune.

Ma tahtsin rääkida mehest, kes mõne meelest on liiga pikalt jalgpalli juurde jäänud. Teine ütleb, et vormi veel jagub. Indrek Kannik, te olete nüüd seda MM-i jälginud, kas Portugali imemehe Cristiano Ronaldo jalgpallurikarjäär on läbi?

Ei usu, et läbi veel on, aga ega ta paremaks enam ei lähe. Paraku kõik peame passi vaatama ja vaatama, mis on reaalsus. Ronaldo suudab kindlasti meeskondades, kelle mäng on suunatud talle, veel arvestatavat panust panna. Kas ta aga sellistele tippklubidele, nagu näiteks Manchesteri United või ka tippkoondisele nagu Portugal sellega kasu toob? See on teine küsimus. Mina arvan, et need meeskonnad oleksid praegu paremad, kui mäng ei käiks nii palju läbi Ronaldo. Ja sama mõtlen tegelikult ka Messi kohta. Ma arvan, et väga andekat Argentina koondist Messi pigem segab, kuna mäng käib liiga palju tema läbi. Inimesed, kes on suuremad kui elu, hakkavad ühel hetkel elu takistama.

Need, kes hoolega televiisorist jalgpalliülekandeid jälgivad, vaatavad Kinoteatri tehtud "MM katarsis" seriaali ja seal on üksjagu kriitikat korjanud ka teine pikalt asja juures olnud mees ehk jalgpalliliidu president Aivar Pohlak. Olete te nende kriitiliste sõnadega nõus? Need ei tule ju tühja koha pealt, need toetuvad ajakirjanduslikele lugudele, mis viimase paari aasta jooksul on tehtud.

Raske on mitte nõustuda nende asjadega. Selles mõttes, et see kõik on ju ajakirjandusest läbi käinud, nüüd on nad koondatud n-ö ühte kohta. Jah, minu hinnangul see, et üks inimene omab ühes organisatsioonis väga palju võimu või pea kogu võimu ja ta jääb väga pikalt sellesse ametisse, ei tule kunagi kasuks ei sellele organisatsioonile ega ka sellele valdkonnale, millega ta tegeleb.

Aga ometi teda ju valitakse pidevalt sinna tagasi? Eesti oma jalgpalliklubid valivad. Kuidas siis niimoodi on, et ühelt poolt on kriitikat kui palju, ajakirjanikud kirjutavad, mõni nurgas muretseb, aga ometi, kui on jalgpalliliidu presidendivalimised, siis ülekaalukas võit tuleb Aivar Pohlakule?

Ega vastukandidaate pole olnudki, eks see on ka omaette näitaja. Samamoodi valitakse ju ka Kasahstanis presidenti ja saab absoluutse enamuse. Ma arvan, et väga suur hulk jalgpalliliidu klubidest ja liikmetest on nii väikesed institutsioonid ja organisatsioonid, et jalgpalliliidu tegevjuhtkonnal on võimalik neid kasvõi väga pisikeste toetustega üsnagi hästi manipuleerida ja nad enda kontrolli alla saada. See on väga oluline fenomen selle asja juures.

Teistpidi ma pean muidugi ütlema, et ei ole mõtet võrrelda Eesti jalgpalliliitu näiteks Vene riigiga. Kui Vladimir Putin on väga pikalt võimu juures ja teeb tohutut kahju oma riigile ja naaberriikidele ja nende inimestele, siis Eesti jalgpalliliit saab lõppkokkuvõttes kahju teha ainult Eesti enda jalgpalliklubidele ja jalgpallile. Need mastaabid on hoopis erinevad. Selles mõttes ma olen nõus, et kui Eesti jalgpalliklubide endi hulgast või jalgpallikogukonnast rohkem initsiatiivi ei tule, siis nii jääb.

Kust see muutus siis peaks tulema? Veel enam, olge hea ja sõnastage, mis muutust siis tarvis on? Mis peaks teisiti olema?

Kui me vaatame Eesti koondiste tulemusi, nagu ka seal Kinoteatri klipis räägiti, kas või noortesarjade tulemusi, siis me suurt edu ikkagi ei näe. Kokkuvõttes, kui võtame Eesti elanikkonna arvu ja võrdleme seda teiste riikidega, kellega oleme praegu tabelites ühtsetes positsioonides, siis me võiksime olla veidi kõrgemal.

Aga ega meil muidugi Euroopa absoluutsesse tippu tõusmine jalgpallis tõenäoliselt võimalik ei ole, meie rahvaarv seab siin omad piirid. Aga kindlasti oleks võimalik avatum juhtimine. Selleks, et ei oleks kahtlusi, et mängitakse ühe klubi kasuks, nagu praegusel hetkel need kogu aeg on. Kindlasti tuleks rohkem uusi ideid, kui oleks uued inimesed. 29 aastat jalgpalli juhtida on ikka väga-väga-väga pikk aeg. Nagu ükskõik mida muud.

Ja kust siis peaks tulema see, kes mingi muutuse ellu tooks?

Nagu sai öeldud, peaks see olema eelkõige jalgpalliklubide ja jalgpallikogukonna enda asi. Leida uus inimene, suuta koonduda tema taha. Ja siis on muutused võimalikud, ega muudmoodi nad ei oleks.