Esiteks toimuvad kõik kohtuprotsessid suletud uste taga, kuid väga paljudest ei saa maailm kunagi teada – neid ei kuulutata varem välja ja otsuseid ei avalikustata. Kõige parem näide on Norra suusataja Martin Johnsrud Sundby juhtum, kes andis 2014. aastal positiivse dopinguproovi, kuid üldsus sai sellest teada alles tänavu sügisel, kui spordikohus ta lõplikult süüdi mõistis.

"Kui dopingujuhtumis on ebaselgus ja tekib vaidlus, ei tohi reeglite järgi juhtumit avalikustada," rääkis Rauste Eesti Päevalehele. "Vastasel korral jääb sportlasele plekk külge, kuigi ta võidakse õigeks mõista. Oleks Sundby õigeks mõistetud, poleks keegi teadagi saanud, et säärane protsess üleüldse toimus. Õigeksmõistvast otsusest avalikkust ei teavitata."

Sellega on ka selgus majas, miks Šmigun-Vähi kohtuistungist – kui see üleüldse toimub – CAS-i kodulehel sõnagi kirjas pole. Ja kui Šmigun-Vähi juhtum on CAS-is ja ta seal süütuks tunnistatakse, ei pruugi me sellest kuuldagi? Rauste: "Just nii. Ja selliseid juhtumeid on olnud palju."