Andrus Värnik ja tema treener Heino Puuste olid kui kaks kõva kivi, aga koostöös suutsid nad nii head jahu jahvatada, et maailmameistrivõistluste kuldmedal riputati 2005. aastal Eesti mehe kaela.

Puuste oli 1980. aasta Moskva olümpiamängudel neljas, kolm aastat hiljem jäi ta esimestel kergejõustiku maailmameistrivõistlustel samuti esimesena pjedestaalilt välja. Värniku treener Heino Puuste võitis oma ainsa tiitlivõistluste medali Euroopa meistrivõistlustelt 1982. aastal.

Kaks kümnendit hiljem lendas maailma tipu suunas Antsla mees Andrus Värnik. Koos treener Puustega jõudis Värnik 2003. aastal Pariisi maailmameistrivõistlustel hõbemedalini. Aasta hiljem, vahetult enne Ateena olümpiat vigastas Värnik jalga ja loodetud olümpiamedal jäi võitmata.

Värnik kuivatas pisarad ja liikus edasi. 2005. aasta 10. augusti õhtu oli Helsingis vihmane. Värnik tegi treener Puuste juhendamisel keerulistes oludes kõik õigesti ning ajalooline odaviskefinaal pakkus eestlastele erakordselt rõõmsaid emotsioone. Pärast suuri võite tegi Värniku elu päris mitu valusat käänakut, enne kui jälle otseks pöördus.

Värnik ja Puuste on pakkunud nii eraldi kui koos eestlastele palju jutu- ja mõtteainet. Vihmane võistlusõhtu Helsingis jääb aga Eesti spordi meeldejäävamate hetkede hulka.