Rahvusnaiskonna rekordinternatsionaalide tabelis kapten Katrin Loo järel teisel kohal olev Kaire Palmaru võitles 18 aasta jooksul koondise eest 107 mängus ja lõi kümme väravat. Mängud rahvuskoondises on 35-aastasel Palmarul nüüd selja taga, sest töö kõrvalt heal tasemel mängimisele pühenduda pole enam jaksu.

"Hooaeg sai nädalavahetusel alguse, minul litsentsi ei ole, mind meistrivõistlustele registreeritud ei ole," rääkis Palmaru intervjuus ERR-ile. "Regulaarne tippjalgpalli mängimine lõppeb minu jaoks ära. Ust ma päris kinni ei tõmba, rahvaliigas saab mängida. Vaatame, mis aeg toob."

"Tundsin lihtsalt, et hooaeg algab, aga mul ei ole võimalik seda pühendunult kaasa teha. Ei ole mõtet seda teed käima hakata. Ma arvan, et keha on selle vanuse kohta päris heas seisus, kogu karjääri jooksul suuri vigastusi ei ole väga palju olnud. Pisivigastusi, mis hoogu maha tõmbavad, on ikka olnud ja mida vanemaks mängija saab, seda rohkem neid ette tuleb."

"Lihtsalt see, mida mängija näitab platsi peal, on sportlase igapäevaelust väga väike osa. Sinna juurde kuuluvad kõik toitumised, puhkamised, Eestis räägime ka täiskohaga tööst. Kõik need kokku kombineerida on paras tegemine ja oma aja planeerimine. Kui see üks hetk enam nii palju positiivseid emotsioone ei paku, tekivad paratamatult küsimused, kas see, millega tegeled, on õige asi," sõnas Palmaru.

Mitmetes ametites töötanud ja Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia magistratuuri cum laude lõpetanud Palmaru kogemustepagasi pani jalgpalliliit enda kasuks tööle, kui palkas ta järelkasvuga tegelema.

"Töötan Eesti Jalgpalli Liidus, olen täiskohaga projektijuht. Tegelen U-14 neidude piirkondlike treeningutega ja olen U-15 tütarlaste koondise juures abitreener," iseloomustas Palmaru oma praeguseid ülesandeid. "Kui võrrelda noorte jalgpalli varasema ajaga, on rõõm tõdeda, et tuleb paremal tasemel mängijaid juurde. Juba noormängijatel on selliseid oskuseid juures, mida vanasti meistriliigas mängides ka täiskasvanutel ei olnud. See teeb rõõmu."

Eesti meistriliigas tegi Palmaru debüüdi juba 14-aastaselt ja mängis tugevat tahet näidates jalgpalli ikka kas õpingute või töö kõrvalt. Pärnu naiskonnaga võitis ta kuhjaga erinevaid tiitleid ja sõitis koondise mängudele või treeningutele suvepealinnast alati ka pika tööpäeva järel.

"Naiste meistriliigas on mängijate tase muutunud, Eestis on juba mitu naiste liigat, meil on tütarlaste liigad. Mängijate oskused ja tase, millel mängitakse, on erinev. Võistkondadel on ka rohkem naistreenereid," võrdles Palmaru tänast päeva aastaga 1998, mil ta karjääri alustas.

"Minu jaoks on jalgpalli mängimine alati olnud midagi sellist, mis tuleb minu seest. Mul on olnud see tahe lihtsalt jalgpalli mängida, ma naudin seda mängu," tõdes Palmaru.

Kümnele rahvusnaiskonna eest löödud väravale mõeldes meenuvad koondise kauaaegsele raudvarale kaks 2010. aastal sündinud tabamust. "Koondise väravatest meenub mulle kindlasti A. le Coq Arenal Horvaatia vastu vöödud värav, kahjuks nad viigistasid mängu lõpus [seis jäi 1:1 - toim.]. Põhja-Iirimaa vastu löödud värav: see oli väga-väga raske mäng ja nad olid kindlasti meist üle, aga kõik hoidsid sellest mängust kinni, andsid endast maksimumi ja lõpuks võitsime 2:1. Need kaks mängu on kindlasti sellised, mis olid sellel perioodil head ja meeldejäävad," meenutas Palmaru.

"Mängijate füüsiline vorm on olnud see, mille kallal on viimastel aastatel vaeva nähtud," rääkis Palmaru koondisesisesest arengust. "Tõsisem töö selle kallal algas siis kui Keith [Boanas, rahvusnaiskonna peatreener aastatel 2009-2016] ja Pete [abitreener Peter McGovern] tulid. Algusaastatel olid meil kaks korda nädalas trennid, sõitsid kaks korda nädalas Tallinnasse, jooksid nii, et veremaitse oli suus ja nägid selle kallal kõvasti vaeva. See asi peakski tegelikult nii olema, peaks olema igapäevane, peaks olema nii ka klubide juures, siis tõuseks ka mängijate tase," tõdes Palmaru.