Iga Viljandi vutifänn mäletab 2015. aasta suveõhtut linnastaadionil, mil pikalt nullviigis püsinud Premium Liiga mängu otsustas mitte toona platsil viibinud Joel Lindpere, vaid just Roger Teor, kelle külmaverelise väravaga lõppenud imeline soolo keskväljalt Nõmme Kalju trahvikasti kinkis tol suvel mõõnas viselnud suurklubile šokeeriva 0:1 kaotuse. Sügiseses viimases voorus viigistati Kaljuga linnastaadionil 2:2 ja tolleski mängus avas skoori just Teor, kirjutab Viljandi Tulevik oma koduleheküljel.

Tolle hooaja hoogu säravate esitustega jalgpalliliidu stipendiumi välja teeninud Roks hiljem enam üles ei leidnudki: kimbutama hakkas ülekoormuse ja mängumehe kehaliste omapärade koosmõjus ikka ja jälle naasev luuümbrise põletik. Vaimselt rasked hooajad, kus vigastus mängukvaliteeti kõigutas,  viisid Rogeri lõpuks arusaamiseni, et ta tahab teha üht asja korraga ja seda hästi. Nii andis ta selle hooaja eel teada, et keskendub nüüdsest sajaprotsendiliselt õpingutele ning tippjalgpalliga on lõplikult kõik.

"Eks algul oli ikka raske, tunnistan ausalt. Nii pikalt sai palli mängitud ja kiskus ikka kõvasti väljakule, aga nüüdseks olen tavaeluga harjunud ega kahetse otsust. Potentsiaali mul ju oli, jah, kui tehtule tagasi vaadata, aga pidev vigastusega maadlemine hakkas ikka nii karmilt segama, et esitused muutusid ebastabiilseks ja see muutis omakorda vaimselt olukorra väga raskeks ja väsitavaks," rääkis Teor. "Kui teised tegi 20 minutit soojendust, pidin mina tegema 40. Kord oli hästi, sealsamas halvasti. Lõpuks otsustasin, et tahan teha üht asja ja teha seda hästi."

"Pakkumine klubisse tööle asuda tuli õigel ajal, ehkki ma seda oodata küll ei osanud. Olin endale peas mingid plaanid valmis teinud, et kuhugi tööle asuda, nii mainitud praktika pärast kui elatise teenimiseks, aga Raiko Mutle kõne tööpakkumisega tuli ootamatult. Õigel ajal tuli, samas. Hea, et tuli! (Naerab). Klubihoone oli mulle aastaid nagu teine kodu. Väga, väga mõnus tunne oli siia tagasi tulla," lisas Teor.